Vehm II. Diskursus

Õigeks suhestumiseks teisega tuleb mõista tema diskursuse printsiipe, sh ümberpööramist ja udukudumist, et mitte öeldusse takerduda.

MARGUS OTT

Tahan välja tuua vehmadiskursuse kaks momenti: ümberpööramised ja afektiivne triiv.

Semiootiline ümberpööramine

Vehmalike kujutluste ja lugude üks tüüpiline tunnus on semiootiline ümberpööramine. Sageli käivad nimetused ja süüdistused, mida nad teistele rakendavad, hoopis nende endi kohta, ning nende endi kohta üteldu jällegi teiste kohta. Toon mõned näited.

Vehm nimetab end sageli konservatiiviks. Konservatiiv on alalhoidlik, vastumeelne kiirete muutuste suhtes, tahab vana säilitamist. Ometi just konservatiivsuse sildi alt tahetakse kõrvaldada kogu senine elukorraldus ning teostada järske ja radikaalseid muudatusi. Selle poolest on nad pigem revolutsionäärid, põhjalikud uuendajad, kes tahavad „seisundit või olukorda kiirelt ja murranguliselt muuta“ (vt eesti keele seletava sõnaraamatu kirjeid „revolutsionäär“ ja „revolutsioon“).

Vehm tihti väidab end võitlevat „süvariigi“ vastu. Ometi on selge, et just tema tahab luua süvariiki, s.t mehhanismi, millega ühiskonda oma suva järgi homogeniseerida, hoolimata avalikkuse, kaasamise ja teistega arvestamise reeglitest, nt kuuleka salapolitsei ja eriüksuste abiga. Kuigi ta heidab vastastele ette ideoloogilist diktaati, on just tema ise kõige ideoloogilisem, s.t tema diskursus on kõige enam määratud imaginaarsuse ja fabuleerimisega ning on kõige vähem kontaktis tegelikkusega ja intersubjektiivse maailmaga, ning ilmselt ei kohkuks tagasi diktaadi ja tsensuuri kehtestamisest. Oponendid on tema meelest nõukogulikud, ometi on ta ise praegusel poliitilisel väljal tegutsejaist oma homogenismi ja vastaste sürjutamisega kõige lähemal endise Nõukogude Liidu toimimisviisile.

Ta süüdistab vastaseid ühiskonna lõhestamises, kuigi sellega tegeleb eeskätt just tema ise. Küsimus pole siin arvamuste paljususes, et ühed arvavad üht- ja teised teistmoodi – see pole ühiskonna lõhestatus, vaid märgib produktiivseid erinevusi ühiskondlikes ideedes. Lõhestatuseks tuleb nimetada eeskätt kujutluslik-loolisse sfääri sulgumist, mis vaenab, naeru- ja alavääristab teisi ja teistsuguseid ning paneb vastu maailma, inimeste ja kõigi entiteetide avatud ja reflekteerivale küsitlemisele. Sellise sfääriga ei saa õieti dialoogi pidada ning selles mõttes ta just nimelt lõhestab ühiskonda, s.t kujutab endast mittelõimitavat ja mitteproduktiivset erinevust. Ning seda kõike mõõdutundetuse, hybris’e ajel: saada ainuvõim ja homogeniseerida oma näo järgi. Ühiskondlik võitlus on produktiivne seni, kuni vastast ei püüta hävitada (aga ometi just sõjandusmetafoorid on vehmale armsad): sest siis võitlus lakkab. Ja mitte sellepärast, et üks pool oleks tegelikult võitnud (s.t et oleks saavutatud peenem, parem, võimsam olukord tema eestvedamisel), vaid kogu ühiskond on kaotanud (selle produktiivse pinge ühiskonna osade vahel). Säärast hybris’t võidakse ilmutada muidugi mistahes maailmavaate pinnalt, aga Eestis on see hetkel vehmade pärusmaa.1

Asjade nimetamine õigete nimedega ei tähenda seda, et oleks vabadus solvata ja alavääristada, vaid asjade sisulist läbitunnetamist.

art the artist

Semiootiliste ümberpööramiste hulka kuulub seegi, et kõige matslikumate, ebaviisakamate, jõhkramate, pööbellikumate, ebaintelligentsemate avaldustega esinevad pahatihti kodanikud, kes kannavad kolmeosalist ülikonda, uuriketti, kaabut jms. End väliselt viisakana esindades on nad tegelikult viisaka inimese diametraalsed vastandid.

Et ring oleks täielik, heidab vehm oma vastastele ette sedagi, et nood polevat tegelikkusega kontaktis. Ta ütleb näiteks, et Eestil pole nii palju raha, et keskkonda kaitsta, rohelist energiat edendada vms. Esiteks, kui vahest Norra välja arvata, läheb naftatootmisest lõviosa tulust väikese hulga inimeste kätte ja sellest pole kasu ühiskonnale tervikuna (tihti on hoopis kahju). Teiseks, just seetõttu, et Eesti on väike ega saa jõuga sundida teisi riike suuremale keskkonnahoiule, on ainus variant olla ise eeskujulik (praegu ollakse tagakujulik), sest see on ainus võimalus, kuidas Eesti sõna võib rahvusvahelisel areenil midagigi maksta, mõjutamani teisi riike – ja inimkonna püsimajäämine sõltub neist kõigist. Ning kolmandaks: isegi kui oletada, et vanaviisi jätkates on võimalik koguda hunnik raha, siis mida sellega peale hakata, kui keskkond on hävitatud. Nagu kõlab üks kliimaprotesti plakat: „Rahvusriik surnud planeedil?“. Keskkonnahoiuga mittetegelemine on kõige tõenäolisemalt igas mõttes mitu korda kulukam. Muidugi pole kõik keskkonnahoiuks pakutud meetmed, nt biolisandiga kütus, mõistlikud. Aga siis tuleb just nimelt väidelda vahendite üle, mitte taunida eesmärki.

Need ümberpööramised on oluline osa vehmandusemullist ning need põlistavad reaalsusest võõrduvat infosulgu, sest mida veidram ja irdsem on uskumus, seda innukamad on selle poolehoidjad, sest see ei tugine sõltumatutele ja mitmesugustele infoallikatele, vaid esmajoones grupisisesele takkakiitmisele, kõlakojale. Kõlakojad võivad muidugi moodustuda mis tahes maailmavaate (mingis mõttes maailmavaade ongi kõlakoda) ümber, ent on siiski vahe, mil määral ollakse refleksiivne ning küsitletakse teisi inimesi, olendeid ja nähtusi.

Semiootilist ümberpööramist tasub silmas pidada, sest inimsuhtluses kehtivad ikka hea usu põhimõtted ja semiootilised automatismid: et kui keegi nimetab end konservatiiviks, siis küllap ta ei taha kiireid muutusi, või kui keegi hoiatab süvariigi eest, siis küllap temast erinev seltskond ajab süvariiki, mitte tema ise, või et viisakalt riietatud inimene on viisakas. Siin on tarvilik konfutsiaanlik nimede õgvendamine (zhengming正名). Kusjuures asjade nimetamine nende õigete nimedega ei tähenda seda, et oleks vabadus solvata ja alavääristada, vaid tähendab nähtuste sisulist läbitunnetamist nende nüanssides.

Udukudumine

Teine asi on afektiivne triiv, mida tekitab kuduketramine ehk udukudumine (Aro Velmet viitab selle mõiste puhul Rain Koolile).2 See pole küll rangelt vehmandust määratlev ega ka vehmanduse ainuomand, kuid seda esineb seal silmatorkavalt sageli.

Sellise kõne puhul tuleb arvestada tema iseärasustega. Hariliku kõne puhul tuleb analüüsida argumentide sidusust, väidete kokkusobivust üksteisega ja teadaolevate faktidega jne. See kõne arvestab maailma ja ka teiste inimestega. Peetakse kinni intersubjektiivsetest argumenteerimise headest tavadest, nt püütakse teist osapoolt mitte valesti representeerida, mitte muuta teda õlgmehikeseks jms, ja ka üldise inimsuhtluse kommetest, nt et vestluspartnerit ei alavääristata ega solvata, eeskätt tema väliste tunnuste põhjal.

Udukudumine aga töötab hoopis teistmoodi. Esiteks ei ole sellises kõnes ja tekstis oluline tema sidusus ja osutusväärtus, vaid esmajoones afektiivne laeng. Nõnda lükitakse sellises tekstis üksteise otsa afektiivselt laetud sõnu, mõisteid, viiteid: sõjakommunism, tsensuur, diktatuur, küüditamine, stalinism, Nõukogude Liit jne. Sealjuures pole kõne eesmärk neid nähtusi uurida nende ajaloolises või muus tähenduses, vaid üksnes kasutada neid nende afektiivse sisu poolest, sööstuna.

Teine samm on – ja see on nonde afektiivsõnade kasutamise eesmärk – seostada need mingite tänapäevaste ja kontekstis mõjukate nähtuste ja isikutega: Reformierakond, Soros, sotsiaaldemokraadid, liberaalsus jne (ning kui seostus on juba sisse töötatud ja tugev, saab nende sõnu kasutada omakorda järgmiste nähtuste afektiveerimiseks).

Udukudumisele vastamine on keeruline, sest kui hakata sellele reageerima, siis omakorda tugevdatakse seda, üldreeglina meelevaldset, sidet mõistete vahel (ei mäleta, kas tema varastas sineli või temalt varastati sinel, aga igatahes on ta sineli varastamisega seotud). Ja kuna udukudumise eesmärk pole kunagi olnud sidus jutt ega faktitruudus, siis saab väiteid suvaliselt juurde produtseerida, nii et kui teine pool higistab alles esimeste meelevaldsete seoste laialiharutamisega, on udukuduja juba kümme sama meelevaldset seost juurde produtseerinud. Selle teksti ainus nõue on see, et püsiks afektiivne laeng (sest intersubjektiivne ja reflektiivne järelekatsumine on talle hukatuslik, vt „Vehm I“3).

Häda udukudumisega võimendab see, et seda võimendab poolikult mõistetud ajakirjandustava, kus väitlussaatesse ei kutsuta mingi teema asjatundjaid, vaid neid, kes on millegi poolt ja vastu, nii et ka võhikud saavad laia platvormi (nt homoabielude ja naiste õiguste teema puhul annab see teravalt tunda). Peale selle võimendab jälpla4 just nimelt afektiivset kõnet: vihast ja hirmust kantud afektiivsed meemid levivad kõige kiiremini ja kõige laiemalt.5

Mida teha?

Vehmadiskursuse tulemus on homogeniseerimine, ühetaolistamine. Ei semiootilised ümberpööramised ega udukudumine aita kaasa sellele, et asju nüansseeritumalt ja informeeritumalt läbi kaaluda. Arutelu vaesestub ja ühetaolistub. Seetõttu võib vehmadiskursust nimetada homopropagandaks (propagandaks, mille eesmärgiks on homogeensus, ühetaolisus). Kuidas aga aidata suhtlus tagasi järje peale, nii et ühiskond saaks jätkuvalt eristuda ja lõimuda ning arendada välja oma mitmekesiseid võimeid?

Uus infovahetussüsteem ja jälpla on veel suhteliselt uued nähtused ning ühiskond alles õpib nendega toime tulema. Kõige üldisemalt öeldes on ilmselt vaja läheneda mõlemast otsast: ühest küljest rõhuda üksikisikute ning eeskätt mõjukal positsioonil olijate (ajakirjanikud, ametnikud, poliitikud) südametunnistusele. Ent sellest üksi ei piisa, kui ei sõnastata ja jõustata ka kollektiivseid reegleid, näiteks selles osas, mida tohib Facebook peale hakata tasuta kogutud andmetega ja mida mitte. Samuti jõustama ühisväljal põhiseaduse § 12 sätestatud keeldu diskrimineerimisele ja vaenamisele rahvuse, soo, rassi jm alusel.6

Muidugi on võimalik, et me inimesele (kes on pigem ignorans kui sapiens) tüüpiliselt võtame midagi ette alles pärast seda, kui oleme reha peale astunud ja muhu otsaette saanud.7 Seda ei saa välistada, kuid ikkagi tuleb püüda selle poole, et seda ei juhtuks ning katsuda säilitada inimlikkust ning kohelda teisi inimesi mitte pelgalt vahendi ja takistusena, vaid eesmärgina iseeneses. Õigeks suhestumiseks teisega tuleb mõista ka tema diskursuse printsiipe, sh ümberpööramist ja udukudumist, et mitte takerduda teise öeldusse, vaid mõista, milles asi seisab tegelikkuses, ning et mõista teise olemist teispool tema olemise kujusid.

Loe eelmist artiklit, „Vehm I. Keskkonnavaenulikkus“ 22. XI Sirbist!

Loe järgmist artiklit, „Vehm III. Natuke-olu“ 20. XII Sirbist!

1 Vt ka „Puuslikehämarus“, teoses „Poliitilised esseed. Väekirjad 4“, Tallinn: EKSA, lk 187–212.

2 Vt Aro Velmet, Uduketramine ja vastutus. – Sirp 27. I 2017, ning Joonas Kiik,„Tõe alahindamise helme­etika. – Sirp 9. VIII 2019. Selle spetsiifiline väljendus on senjöörisööst: Vahur Hollo, Nõõ, senjöör. – Müürileht 29. V 2019.

3 Margus Ott, Vehm I. Keskkonnavaenulikkus. – Sirp 22. XI 2019.

4 Jälgimisplatvorm. Ühismeediaks ei ole seda kohane nimetada, sest ta pole ühine, vaid killustunud, mullistunud.

5 Vt Margus Ott, Populism. – Sirp 31. V 2019.

6 Milleks ühiskondlik mitmekesisus ise hea on, sellest olen kirjutanud „Poliitilistes esseedes“, Tallinn: EKSA, 2017.

7 Vt Margus Ott, Mis nüüd saab. – Sirp 18. XI 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht