Vehm III. Natuke-olu

Rõhumine on arusaadavam nats-inimese vorm, sest subjekt ise saab sellest kasu. Samal ajal toob just vimma-inimene probleemi selgemini välja.

MARGUS OTT

art the artist

Vimmas hüvesid pole ja selles tuleb päevavalgele keskne puudus, et vimma-inimene elab teiste arvel, s.t tuleb selgemini välja tema piskusus, natukesus, nats-lus.

art the artist

Vehm on natuke-inimene ehk nats-inimene:1 see, kelle omaolu nõuab teise inimese vaenamist, alandamist, kiusamist. Kui ta ise lõikab sellest kasu, võib teda nimetada rõhujaks. Kui ta ise sellest kasu ei lõika, siis vimma-inimeseks. Näiteks antifeminism on suures osas rõhuja-hoiak: see on soov, et naised oleksid jätkuvalt teenija-positsioonis ja teeksid suurema osa tasustamata töödest (seejuures võib loomulikult rõhujaks olla ka naine ise teiste naiste suhtes). Homofoobia on suures osas vimma-hoiak. Kirjutatud ja kirjutamata normide põhistamisest, et homoseksuaalid ei tohi omavahel abielluda või tänaval käest kinni hoida, ei ole mitte-homol mitte mingisugust kasu; ta ei võida sellest midagi muud peale kahjurõõmu.

Rõhumine on mõistetavam hoiak: niimoodi käitub mölakas, omakasupüüdlik inimene, üle laipade mineja. Aga vähemasti on näha, et ta ise võidab sellest: saab rohkem varandust ja võimu. Naudib oma palees ja kaatril šampanjat, tõbras. Muidugi me heidame talle ette osavõtlikkuse ja kaastunde puudumist, kui ta niimoodi teisi inimesi kasutab pelgalt vahendina oma eesmärkide tarvis.

Vimm on aga selles suhtes arusaamatum: mis hea pärast peaks üks inimene teist kahjustama, kui ta ise sellest midagi ei võida? See on ju kahjudega kauplemine, kui pidada silmas, et juba see teise vaenamine ise nõuab mingisugust füüsilist ja psüühilist pingutust; kuna aga endal sellest mingit kasu ei ole, siis see raev on mahavisatud vaev.

Võiks arvata, et ta tunneb sellest lihtsalt rõõmu, kahjurõõmu. Ometi on see rõõm pisku, nats-rõõm. Nagu näitab Spinoza oma „Eetikas“, et ma loomuldasa tunnen unisoonis endasugusega, s.t rõõmustan teise inimese rõõmu ja kurvastan tema kurbuse üle. See on alati foonil. Aga ma võin mõnda inimest vihata, ja sel juhul ma rõõmustan tema kurbuse üle (kahjurõõm) ja kurvastan, kui ta on rõõmus (kadedus, vimm). Kuna aga foonil olevat unisoonis-tundmist ei saa kunagi kõrvaldada, siis see nii-öelda lahutub vihkaja rõõmust ja kurbusest, mistõttu kahjurõõm ei saa kunagi olla päris (hõlmav, üleni-haarav) rõõm ega rõõmukahju päris kurbus.

Kust see kahjurõõm ja rõõmukahju siis tulevad? Kuidas on võimalik, et keegi rõõmustab selle üle, et näiteks homodel on halb, või kurvastab selle üle, kui nad on rõõmsad? Põhjusi on mitmeid. Üks võimalus on, et inimene on kergesti mõjutatav ja on lihtsalt hakanud koos-tundma vimma-inimestega. Ja võib-olla kui ta näiteks homoseksuaalsuse kohta rohkem infot koguks või mõne homoga vestleks, siis ta hoiak muutuks. Teine levinud võimalus on see, et inimene oma siseprobleeme projitseerib välja ja püüab neist sel moel jagu saada. Nõnda nagu paanilise koerahirmu ajendiks ei ole üldiselt koer, vaid sellel on sügavamad põhjused, aga nende teiste põhjuste koerale projitseerimine annab subjektile justkui võimaluse midagi ette võtta: oma psüühika süvapõhjuste eest ei saa ta kuhugi põgeneda, aga füüsilises ruumis olevat koera on võimalik vältida.2 Lahendus on muidugi poolik ja illusoorne, sest süvapõhjus ise jääb niimoodi lahendamata. Samamoodi: inimene on näiteks alateadlikult ebakindel oma seksuaalsuses ning püüab oma homoseksuaalseid impulsse vaigistada aktiivse homofoobiaga (sest kui see teema üldse ei kõnetaks, siis poleks inimesel motivatsiooni ja energiat homofoobiasse panustada). Või: inimesel on mingi lapsepõlve­trauma, probleemid perekonnas või tööl vms, ja selle pinge, frustratsiooni, vimma, suunab ta homodesse, aafriklastesse, feministidesse jne. Või veelgi üldisemalt: inimene kardab teistsugusust, lagunemist, surma, ebapuhtust ning püüdleb sellele, et elu oleks homogeensem, siledam, ühtlasem, puhtam ning suunab oma vaenutegevuse neile, kes esindavad „hälbeid“, teistsugusust, heterogeensust, „mustust“: olgu selleks juudid, kulakud või homod (keda siis dehumaniseeritakse kahjuriteks, prussakateks, hiirteks, rottideks): sellest homopropaganda ehk homogeensuse, ühetaolisuse propageerimine (vt „Vehm 2“).

Vimma-inimesel on vajak eksistentsis ning selmet aktiivselt oma elu elada, arendada oma võimeid, tungida oma nüanssidesse, tunnetada oma lävimist teiste inimeste, olendite, asjade ja keskkonnaga, pühendub ta hoopis teiste eksistentsi nõrgestamisele, vaesestamisele. Sellepärast on ta pisku-inimene, natuke-inimene, nats-inimene (kollektiivsel tasandil selline suundumus andiski natsiideoloogia oma antisemitismiga). Kõige kurvem on veel see, et ta ise ei võida sellest otseselt midagi – kuigi osalt ta muidugi seeläbi kehtestab ja hoiab oma sümboolset võimu, nii et rõhumise aspekt on selles alati ka olemas (ja kui vastav suundumus peaks võimule pääsema, võib ta selle pealt ka kenasti teenida).

Ma märkisin, et rõhumine on arusaadavam nats-inimese vorm, sest subjekt ise saab sellest kasu. Samuti toob just vimma-inimene probleemi selgemini välja. Rõhumises ei tule olemise vajak nii selgelt välja just seepärast, et subjekt lõikab kasu, naudib ja tema tähelepanu suubub kombatavatesse hüvedesse. Vimmas aga neid hüvesid pole (või igatahes pole need nii selged ja kombatavad või nii suured) ja sellest tuleb päevavalgele keskne puudus, et vimma-inimene elab teiste arvel, s.t tuleb selgemini välja tema piskusus, natukesus, nats-lus. Tema olemine ei suubu isegi efemeersesse ja ebaõiglusega saavutatud naudingusse, vaid ongi lihtsalt vimm. Iseenesest on see karjuv appikutse teistele: aidake! Aga kuna tal puudub enese­refleksioon, siis jääb see väljapööratuks ja asendusobjektidele suunatuks.

Nüüd on muidugi kerge küsida, kas mitte siinne jutt ise pole vimmakas. Väidan, et ei ole. Ma tunnen rõõmu ainult niivõrd, kuivõrd luhtub vimma-inimese teiste-vaenamine; mis aga puudutab tema olemist ennast (millele ta paraku ise vastu töötab ja millest ta oma jõu lahutab), siis sellega ma rõõmustan koos.

Samuti võib ehk öelda, et igaüks on mingil määral nats-inimene ehk teisisõnu: keegi pole täiel määral inimene, ei arenda välja enda ja teiste olendite maksimaalseid võimeid. Kuid esiteks on siin olulised määravahed ning teiseks peaks indiviid üksikult ja ühiskond kollektiivselt püüdlema sellele, et olla võimalikult vähe nats-inimene ja võimalikult palju palju-inimene. Palju-inimene kui see, kes on seesmiselt paljune, möönab paljusust enda ümber (teistes inimestes, olendites, asjades, maastikes, olukordades) ning oskab nendega loovalt ja võimendavalt läbi käia.

Loe Margus Oti vehma-seeria eelmisi osi „Vehm I. Keskkonnavaenulikkus“ 22. XI Sirbist

ja „Vehm II. Diskursus“ 6. XII Sirbist.

1 See mõiste arendati välja Mart Kanguri ja Markus Järvi dialoogis käesoleva sajandi algusaastatel.

2 Seda võiks käsitleda ebamäärase, objektita ängi teisendamisena objektiga hirmuks, ängi pooliku teadvustamisena. Vt nt Jaanus Adamson, Kriitika ja mõjuäng. – Vikerkaar 1998, nr 6, lk 64–73.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht