Venemaa sündmuste uudisteökoloogia

Informatsiooniline julgeolek nõuab selgitamist, kui suure tõenäosusega kasvab uudisteportaalide kaudu üldine infokorratus.

RAGNE KÕUTS-KLEMM

Ühiskonna iseloomu kujundab võrgustikuline infolevi – ja mitte mingi selge struktuuriga aiavõrgulaadne nähtus, vaid kompleksne süsteem tugevama ja nõrgema külgetõmbepotentsiaaliga sõlmkohtadest ja nendevahelistest seostest. Info saab siseneda võrgustikku eri sõlmkohtadest ja liikuda eri trajektoore pidi. Avalikkuseni jõudva info puhul on tihti keeruline kindlaks teha, kust on see alguse saanud, kas seda levitatakse kellegi huvides, kas see on juhuslikult pälvinud tähelepanu või on infoni jõutud ajakirjanike eesmärgipärase detektiivitöö tulemusena.

Võrgustikulist infoökoloogiat peetakse kompleksse ühiskonna vastupidavuse teguriks. Sellise infoliikumise eelisele osutavad näiteks kriisijuhtumite uuringud.¹ Infot on raske kinni hoida, oluline jõuab suure tõenäosusega nii nendeni, kes seda vajavad, kui ka nendeni, kes ei vaja. Teisalt, infoliikumise liigne keerukus ja sellega sageli kaasnev läbipaistmatus võib anda alust fantaasiale ja vandenõuteooriatele, samuti võib see vähendada lihtsaid seletusi otsivate elanike usaldust ühise asjakorralduse suhtes, kaudselt ka asjakorraldust selgitava ajakirjanduse suhtes.

Tänu uurimis- ja analüüsimeetodite kiirele arengule on üha rohkem võimalusi infoseoseid analüüsida. Digikeskkond on digitaalseid jälgi täis. Veebiandmete kraapimise tehnikad ja digimeetodid annavad võimaluse tuua esile digitaalse avaliku sfääri nähtavad ja varjatud seosed. Ajakirjanduse rolli mõtestavad uuringud hõlmavad uudisteökoloogia mõiste alla nii professionaalse ajakirjanduse kui ka ühisloome ja kodanikuarutelu sfäärid, sh ühismeedia. Näiteks leidsid Portugali teadlased Tiago Santos ja tema kolleegid Brexiti referendumile eelnenud infovoogude analüüsi tulemusena, et kuigi suure jälgijaskonnaga ja usaldatavad uudiste­brändid nagu BBC, Telegraph, Daily Mail või Independent avaldasid pigem liitu jäämist toetavat infot, sai Twitteris rohkem reaktsioone lahkumist pooldavate kanalite sisend ning kokkuvõttes võimendus just ühismeedia kasutajate seas lahkuda soovijate hääl.² Samuti näitas 2016. aasta USA presidendikampaania infoökoloogia analüüs, et äärmuslikud ja Trumpi toetavad meediakanalid lõid omavahel tihedalt seotud, üksteisele viitava võrgustiku, mis kõnetab tõhusalt vandenõuteooriaid ja sensatsiooni hindavat auditooriumi osa.³

Ökoloogia metafoori kaudu käsitletuna ei ole tänapäeva uudiste­­ajakirjanduse kvaliteedi hindamise kriteeriumiks mitte uudiste objektiivsus, vaid läbipaistvus – kas uudislugude info­seosed juhivad usaldusväärsete allikate ja tõestatud faktideni.⁴ Kriitilise meelelaadiga digikodanik tahab tekstis toodud infot ise kontrollida ning – miks mitte – jõuda hoopis teistsuguse tõlgenduseni, kui pakub talle ajakirjandus. Nn põhivoolu meediale heidavad info päritolu läbipaistmatust ette inimesed, kes on loobunud selle jälgimisest.⁵

Eestikeelsete uudisteportaalide viitemustrid

Kevadel valminud uuringus esitasime peamistele uudisteportaalidele just selle küsimuse: milline uudisteökoloogia on iseloomulik eestikeelsele inforuumile? Kitsendasime suuremate eestikeelsete uudisteportaalide analüüsi Venemaal toimuvate sündmuste kajastamisele, sest tegemist on hea näitega, kus suur osa infost tuleb eesti inforuumi vahendatult teiste kanalite kaudu. Kuna välisuudiste ajakirjanikud üldjuhul ei ole spetsialiseerunud ühe piirkonna infole, lasub neil vastutus teha nendeni jõudnud väga mitmesuguse päritoluga teabest adekvaatseid valikuid. Informatsioonilisest julgeolekust lähtuvalt on oluline selgitada, kui suur on tõenäosus, et uudisteportaalide kaudu võib üldine infokorratus kasvada.

Panime kokku kuue kuu (1. VIII 2019 – 31. I 2020) jooksul Venemaal toimunud sündmuste kajastuste andmebaasi.⁶ Neljas portaalis ilmus selle aja jooksul ligi 6000 märksõnale „Venemaa“ vastavat tekstiühikut, millest põhjalikumaks analüüsiks sobis 43%. Koondatud tekstikogust otsisime mustreid, mis näitaksid, millistele viiteallikatele nende sündmuste kajastamisel tuginetakse, millised allikad toovad milliseid hääli inforuumi ja millised viiteallikad üksteist võimendavad või tasakaalustavad. Samuti, milliste sündmuste ja teemade puhul on kõige suurem tõenäosus, et sisse imbub tahtlikult moonutatud info. Selgus, et neljale vaadeldud portaalile – uudised.err.ee, Delfi.ee, Postimees.ee ja Õhtuleht.ee on iseloomulikud mõnevõrra erinevad viitemustrid.

ERR on vaadeldavate meediaorganisatsioonide hulgas erilises seisus, sest selle koosseisus on ka Venemaa-korrespondent ning mitu ajakirjanikku, kellel on Venemaa kohta kogemuspõhiseid eksperditeadmisi. Nimetatud ajakirjanikud ei tööta üksnes ERRi uudisteportaalile ning nende raadio- ja teleuudiste tekste taasesitatakse ka veebiuudisena. Korrespondentide autorsusega uudised aga ei anna Venemaa sündmusi käsitlevate veebiuudiste üldpildis tooni. Kolmandikus uudistest tugineb ERRi uudisteportaal hoopis uudisteagentuuri BNS toodetud materjalidele. BNS kuulub Postimees Gruppi ning selle ametlikud välispartnerid on rahvusvahelised uudisteagentuurid AFP, AP ja Interfax, lisaks ühe riigi materjale levitavad Soome STT, Poola PAP ja Austria APA.⁷ BNSi kaudu tuleb ERRi Venemaad käsitlevasse uudisvoogu domineerivalt Interfaxi teave. Omakorda kõlab selle kaudu sageli Venemaa ametlik seisukoht, sest Interfax viitab edasi ka teistele ametlikku häält vahendavatele kanalitele TASS, RIA Novosti, Pervõi Kanal ning annab sõna ministeeriumide ja ametite esindajatele.

Lisaks jälgivad ERRi portaali toimetajad süstemaatiliselt ka Reutersit (kasutatud 6% Venemaad käsitlevate lugude puhul), Soome rahvusringhäälingut YLE (3%), Euroopa vanimat avalik-õiguslikku ringhäälinguorganisatsiooni BBCd (3%) ja teisi, mille Venemaa-sündmuste kokkuvõtteid eesti lugejale vahendatakse. Iga ERRi kasutatav uudisteagentuur toob endaga kaasa oma viiteallikate kimbu. Proportsionaalselt kasutatakse ERRi eestikeelses uudisteportaalis märkimisväärselt vähem venekeelseid originaalallikaid, kuigi edastatakse ka neutraalsemate kanalite, nt Moscow Times (3%), või opositsiooniliste kanalite, nt Meduza (5%), päritoluga sisu. ERRi uudisteportaali toimetajate originaalpanusena valmivad uudislood pigem siis, kui on tegemist konfliktse teemaga, nt Venemaa-Ukraina, Süüria, Türgi, USA, NATO suhete puhul.

Delfi kajastuse määrab see, et BNSi materjale ei kasutata. See tingib mitmekesisema ja keerulisema uudisteökoloogia pildi – ühtegi kanalit ei ole analüüsitud kogumis kasutatud rohkem kui kümnendikus uudislugudest. Enim viidatud uudistekanalite pingereast võib leida laias regioonis tegutsevad väga erineva maailma tõlgendamise viisiga kanalid Interfax (10%), RIA Novosti (8%), TASS (7%), RBK (5%), BBC (4%), ERR (3%), AFP (2%) jne.

Kuigi esikümne allikate kaudu vahendatakse ülekaalukalt Vene Föderatsiooni ametkondade ja institutsioonide ametlikku infot, on suur hulk palju harvem esinevatest kanalitest teistsuguste tõlgenduseelistustega. On tavapärane, et Delfi toimetajad lisavad ametliku info tasakaalustamiseks infot mõnest lääne meediakanalist (BBC, AFP, Reuters, CNN, Guardian, YLE) või neutraalseks hinnatud venekeelsest allikast (nt Vedomosti, Fontanka.ru) või opositsioonilistest kanalitest Novaja Gazeta ja Meduza. Täiendavate allikatena, mille kaudu infot kontrollitakse ja otsitakse lisavaatenurki, on kasutuses Izvestija, Kommersant, Vzgljad, Gazeta.ru, 47news.ru jpt. Sellise mitmekesise pildi taga on suurtoimetuse temaatiline spetsialiseerumine – Delfi teemaportaalides jälgitakse oma kindlaid kanaleid, milles on ka Venemaa-teemad rohkem esil (nt Ärilehes väljaanded Vedomosti, Bloomberg, Financial Times jt).

Postimees. Vaadeldud perioodil ilmus Postimehes ligikaudu kaks korda rohkem Venemaa sündmusi kajastavaid uudiseid kui teistes uudisteportaalides. Sellest tingitult on infoallikate nimekiri pikk ja rikkalik. Küll aga moodustavad kasutatud allikate esikümne BNSi ja selle partnerite materjalid: BNSile viidati 44% uudislugudest, AFP-le 20%, Interfaxile 16%, AP-le 5%, TASSile 3%, Ria Novostile 1% ja STT-le 1% materjalidest. Nende infoallikatega tuleb kaasa Venemaa ametkondade ja institutsioonide esindajate väga tugev hääl. Kajastust aitab tasakaalustada sagedane praktika lisada teiste kanalite ja infoallikate vaatenurki nii Venemaa kui ka lääne meediakanalitest.

Õhtulehe portaalis publitseeriti analüüsiperioodi jooksul valimi kriteeriumidele vastavaid artikleid kõige vähem. Venemaa märksõnadega oli veebis varustatud küll väga suur hulk uudiseid, kuid suurem osa neist ei sobinud valimisse, sest olid valdavalt spordiuudised, mida nende spetsiifilisuse tõttu ei vaadeldud, või kujutasid endast kolmandate osaliste Venemaa-suunalist tegevust. Valimisse sobinud uudistes oli kasutatud infoallikate mitmekesisus siiski väga suur – ühelegi infoallikale ei viidatud rohkem kui 5% uudistes. Näiteks olid enim viidatud uudiste allikate hulgas BBC (5%), Moscow Times (4%), TASS (4%), ERR (3%), RIA Novosti (2%), CNN (2%), Interfax (2%), NYT (2%), Baza (1%). Ka Õhtuleht ei kasuta BNSi materjale ning Venemaa ametlik hääl kõlab neis kõige vähem.

Uudisteportaalide kohta välja toodud enim esinenud viiteallikad ei anna siiski edasi kogu pilti. Detailsemalt on unikaalsed infoseosed esitatud neljal joonisel – kanalite omavaheline viitamine ja kooskasutamine joonistavad igale uudisteportaalile iseloomuliku uudisteökoloogia mustri.

Kui Venemaa ametlikke seisukohti vahendavate infokanalite nimekiri oli ootuspärane, siis üldises infovoos torkas silma Vene saatkondade aktiivne esil olek info vahendajana. Valimis viidati 12 saatkonnale alates Eesti omast ja lõpetades USA ja Iraani saatkonnaga ning suursaadikuga Euroopa Liidu juures. See osutab saatkondade tõhusale tegutsemisele välisriikide infoväljal Venemaa seisukohtade propageerijana.

Kui hinnata publitseerimise sagedust, siis on Venemaad puudutavate tekstide voog pidev ja suhteliselt tihe. ERRi eestikeelses portaalis ilmub päevas keskmiselt kolm (portaali päevasest kogutekstimahust ligikaudu 2,2%), Delfi eestikeelses portaalis kolm-neli (portaali kogutekstimahust ligikaudu 1,4%) ja Postimehe portaalis kuni kuus relevantset uudislugu (portaali tekstimahust ligikaudu 1,4%). Õhtulehe portaalis on tekstide hulk mõnevõrra väiksem – päevas ilmub vähem kui kaks uudislugu.

Inforuumi korrastatuna hoidmiseks vajalikud ressursid

Avalikus digisfääris ei ole ajakirjandusel infovoo kujundamise monopoli. Ajakirjandus saab valida, kas võimaldada ühismeedia vahendusel kõlavatel alternatiivsetel häältel kujuneda sfääri orgaaniliseks osaks või lasta neil eraldi suubuda alternatiivsesse infomaailma. Rohkem on valitud esimene tee: uudisteloomes kasutatakse ühismeedia kõneisikute ja seal esil olevate organisatsioonide infot üha julgemalt.² Ka meie analüüs tuvastas, et ühismeedia postitustele ja lehtedele viidatakse küllaltki suurel määral – kõige vähem ERRi uudislugudes (6%), kõige rohkem Õhtulehe lugudes (11%). Postimehes oli selliseid kanaleid viidatud 7% valimi lugudest, Delfis 10%.

Ühismeedia kasutamine uudisteloomes eeldab, et ollakse võimelised hindama postituste autori usaldusväärsust ja tõepära. Näiteks oli kasutatud viiteallikatena lisaks Venemaa opositsioonipoliitikute ja kodanikualgatuse gruppide ühismeedia postitustele ka selliseid kanaleid nagu PBS Newshour, Russia Insight, Zitt v Rossiji, Soroka News, Telekanal 360, USA Today News, Finnish Paradise, richrussiankids, Saint Cow, ThisIsButter jpt. Nende usaldusväärsuse kontrollimine on omakorda mahukas töö.

Mitmekesiseks ja mahukaks välissündmuste kajastamiseks on Eestis liiga vähe ajakirjanikke. Meedia välisuudiste toimetused on väikesed – Eesti peale kokku tuleb ligikaudu paarkümmend asjatundlikku inimest. Väga suur osa välisuudiste voost jõuab lugeja silme ette päevatoimetajate, kes ei ole välisuudiste vahendamiseks saanud spetsiaalset ettevalmistust, valiku tulemusena. Nendel, kes Venemaa-teemasid vahendavad, võib olla puudu vajalikust kultuurilisest, sotsiaalsest ja kommunikatiivsest kapitalist – keeleoskusest, kultuuriruumi tajust, allikavõrgustikust, toimetuse toest ja koostööst. Just viimane leid üllatas meid uurijatena kõige enam – ka nendes toimetustes, kus on venekeelne sõsarkanal, ei pöördu ajakirjanikud kahtluste korral nõu küsimiseks oma toimetuse vene ajakirjanike poole. Ekspertidega konsulteerimine ei ole harjumuspärane.

Uuringu jaoks intervjueeritud ajakirjanikud kinnitasid, et toimetusse saabuva info puhul, mis vajab täiendavat kontrolli ja/või lisaallikat, aga millele veebist teist allikat ei leita, nt infot kinnitav viide lääne meedias, jäetakse info pigem tiražeerimata, kui et riskitakse valekajastusega. Venemaad käsitleva info suhtes on välistoimetuste ajakirjanikud ja päevatoimetajad oma sõnul juba eelnevalt ettevaatlikud. Seega võib öelda, et toimetuse töös on filter, mis takistab kontrollimata teabe levikut.⁸ Teisalt tähendab see, et sama suure tõenäosusega ei leia kajastust ka asjakohane tõene teave.

Üldiselt paistab, et Venemaal toimuva kajastamine eestikeelsetes uudisteportaalides sarnaneb tavapärase lääne ajakirjanduse Venemaa-kajastusega, aga on võrreldes rahvusvaheliste agentuuridega ahtama ligipääsuga iseseisvale infokogumisele. Kui üldiselt on Eesti rahvusvahelises suhtluses ja väliskuvandis püütud näidata ennast idanaabri hea tundjana, siis meediavoo analüüs seda enesepilti vähemalt avalikult jälgitavas osas ei toeta.

Ragne Kõuts-Klemm on Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjandussotsioloogia dotsent.

1 Steen Steensen ja Tine Eide korraldasid põhjaliku uudisvoogude analüüsi Norra meedias 2011. aasta terrorirünnaku kajastamisest ning leidsid, et meediakanalite ühtlustatud mitmehäälsus (polyvocal) toetas nii meedia kui ka auditooriumi kriisiga toimetulekut. Vt Steen Steensen & Tine Eide, News Flows, Inter-Media Connectivity and Societal Resilience in Times of Crisis. – Digital Journalism 2019, 7 (7), 932–951; https://doi.org/10.1080/21670811.2018.1520607

2 Tiago Santos, Jorge Louçã, Helder Coelho, The digital transformation of the public sphere. – Systems Research and Behavioral Science 2019, 36, 778–788. DOI: 10.1002/sres.2644.

3 Rob Faris, Hal Roberts, Bruce Etling, Nikki Bourassa, Ethan Zuckerman, Yochai Benkler, Partisan­ship, propaganda, and disinformation: online media and the 2016 U.S. presidential election. – Harvard 16. VIII 2017, 7641.

4 David Domingo, Pere Masip & Irene Costera Meijer, Tracing digital news networks. Towards an integrated framework of the Dynamics of news production, circulation and use. – Digital Journalism 2015, 3 (1), 53–67; http://dx.doi.org/10.1080/21670811.2014.927996

5 Vt nt Kristi Sobaku magistritöö „Telegram.ee lugejauuring: alternatiivmeedia väärtus ja uudisteajakirjanduse kriitika“ (2020) https://dspace.ut.ee/handle/10062/67863 ja Maarit Stepanovi magistritöö „Uudisteajakirjandust mittejälgivate sotsiaalmeedia kasutajate infohankimine COVID-19 pandeemia ajal“ (2020). TÜ ühiskonnateaduste instituut, 2020.

6 Märksõnadele „Venemaa“, „vene“, „Moskva“, „Kreml“ vastav veebiuudiste kogu perioodist 1. VIII 2019 – 31. I 2020 oli kokku 5916 artiklit (sellest 1016 ilmus ERRi, 2245 Postimehe, 1452 Delfi ja 1203 Õhtulehe uudisteportaalis). Üldkogumis oli analüüsiks sobivaid tekste 41%. ERRi tekstidest vastas valimi kriteeriumidele 55%, Postimehe tekstidest 46%, Delfi tekstidest 44% ja Õhtulehe tekstidest 28%. Analüüsiks valiti ainult uudised, s.t teavitused Venemaal toimunud sündmuste kohta. Kõrvale jäid spordiuudised, teiste osaliste Venemaa- arutelud ja kõik arvamusrubriikides ilmunud lood. Tänan tekstide andmebaasi koostamise eest Priit Pärnapuud, tekstide selekteerimise ja infoallikate kodeerimise eest Mihhail Kremezi ja Anna Tislerit, intervjuusid ajakirjanikega aitasid teha Taavi Sink, Karoliina A. Hussar ja Signe Ivask.

7 https://www.bns.ee/about_ee.html

8 Meie uuringu järeldus on vastupidine sellele, mida leiavad mittetulundusorganisatsiooni GDI (Global Disinformation Index) uurijad, kelle metodoloogia hindab valeinfo levimise riski veebiuudiste saitidel selle alusel, milline on kajastatud uudiste sisu ning kas avalikult on deklareeritud uudistevoo läbipaistvuse tagamise põhimõtted.

Vt https://disinformationindex.org/2020/10/rating-the-disinformation-risks-of-estonias-news-sites/