Vepsa animismi igavene voolavus

Palveloitse, millega metsas, kalavetel või elamises asuvaid vaime lepitada, mõistab iga vepslane veel nüüdki.

MADIS ARUKASK, EVA SAAR

Vepslased on kõige idapoolsemad läänemeresoomlased. Üle tuhande aasta tagasi ajendas miski osasid meie ühistest esivanematest pöörduma Läänemere äärest taas sisemaa suunas ning siis liikuma Laadoga järve kagukallastelt sinna suubuvaid suuremaid jõgesid pidi sadu kilomeetreid ida- ja lõunakaarde. IX sajandil olid vepslased Vene riikluse loojate seas, seejärel nende eliit slaavistus. Kui 1824. aastal soomerootsi keeleteadlane Anders Johan Sjögren nad „taasavastas“, oli tegemist küllaltki omaette jäänud metsarahvaga, kellele ennustati kiiret sulandumist venelastesse. Tasapisi on see lõpuks nii ka minemas. Ometi on vepslaste elulaad parim näide läänemeresoome animismist, mis on veel alles tänu pikalt viljeldud alekultuurile, eraldatud eluviisile Loode-Venemaa metsade, soode ja veekogude rikastel aladel ning omakeelsele maailma mõtestamise viisile.

Oleme oma viimase nelja aasta ekspeditsioonidel elanud ühes Vologda oblasti kolkakülas Vasja juures. Ta on üksik viiekümnendates vepsa mees, kes moodustab oma keskkonnaga – metsade, kalavete, tühjenevate külade ja viletsate teedega – sujuva terviku. Paar korda aastas võõrustab ta Moskva kandist saabuvaid tuttavaid jahilisi ning siis on huvitav jälgida, kuidas eri maailmad omavahel lähenevad ja pehmelt põrkuvad – Vasjat üldiselt respekteeritakse. Erinevalt kõrges vanuses vepslannadest, kes võivad surma eel oma salausku, veendumusi ja ka maagilisi oskusi vabamalt väljendada, on animistliku maailmaga seotud teadmised Vasjale endiselt elutähtsad, see tähendab, pigem varjule jäävad. Need on seotud ennekõike metsa ja selle asukate, niisamuti mujal viibivate vaimolendite ning nendega toimunud kohtumistega. Nagu ikka, pole Vasja ise suurt midagi näinud-kogenud (tavaline jutt, kui inimene tegelikult paljutki teab). Küll aga pole ta mõnel korral suutnud end tagasi hoida ning jutustanud teistega aset leidnud sündmustest, peamiselt sellistest, kus on rikutud vaimudega suhtlemise reglementi või kokkuleppeid.

Vasja isa oli maagiaga karjatada mõistnud karjus. See tähendas kevadel metsavaimuga sõlmitud lepingut ning kohustusi ja piiranguid, mis karjusele lepingu järgi karjatamisperioodi jooksul kehtisid, et metsloomad koduloomadele viga ei teeks. Vasjagi oli oma isa tehtud taia abil ühe suve niimoodi karjatanud, kuid see asi ei olnud talle ta oma sõnul istunud. Küll aga jutustas ta ühest oma eakaaslasest, kes metsaga sõlmitud lepingut oli rikkunud – läinud ujuma, järve rahu rikkuma, mida ta teha ei tohtinud. Öösel olid ta juurde tulnud mechize’d – valged, pikkade ihukarvadega metsa­rahva esindajad ning peksnud ta korralikult läbi. Midagi üpris sellesarnast oli juhtunud ka külamehega, kes Vologdas käies oli unustanud tuttava juures ööbides sealsetelt majavaimudelt luba ning rahulikku und küsida. Vastavaid palveloitse, millega metsas, kalavetel või elamises asuvaid vaime lepitada, mõistab iga vepslane veel nüüdki.

Kristlikus kultuuris mõtestataks selliseid tegelasi deemonlike olenditena ning sinnapoole on metsavaimud nihkunud ka eesti rahvausus. Toodud näited kõnelevad aga vepsa animismi lepingulisest, maagilisest iseloomust, mille mõju ulatub ka kohalikku rahvapärasesse kristlusse, millega Nõukogude võimul ei olnud midagi peale hakata. Kokkulepped, tingimine, klaarimine, isegi omamoodi võistluslikkus iseloomustavad igal sammul suhteid surnutega või siis sellega, mida meie nimetame looduseks. Sellega hoitakse inimliku ja mitteinimliku ilma vahelist tasakaalu. Vaimolendite käitumise keerulisus on taganud nende suhtes ettevaatlikkuse, seeläbi on hoitud olnud ka nende asupaigad – kogu loodus. Animismis pole toimunud vaimude otsest demoniseerumist või siis romantilist muinasjutustumist, mis „arenenud“ kultuuridele iseloomulik. Tasakaal, mille antropotsentriline moodne maailm ja inimene selle iseteadliku keskpunktina minetanud on, vaatab meile Vasja toimetamistest vastu igal sammul. Kui selle põhiosaks on ka salapära, on see kokkuvõttes vist parem kui liigne uudishimu või üleolek, millega moodne inimene lõpuks maailma nagu laps kella ära lõhub. Segane on animism vaid halvale mehaanikule.

Vepsa animism ei tunne loodushoidu meie mõttes. Animismi üks tunnuseid, nagu ka Tim Ingold selle sõnastanud, on elususe voolavus (flow).¹ Seda nii maagilise transformeerumise, surma, sünni, aga ka tavamõttes hävimise või vägivalla kaudu. Kasepuud embav vepsa naine kõnetab teda kui omasugust ja tänab nii tervise, marjasaagi, aga ka puutüvelt kooritava tohu või küttepuude eest. Iga toodud ohver on osa vabatahtlikust kokkuleppest. Ajaloos on vepslased langetanud alepõletamiseks palju metsa ja võsa, kuid teinud seda animistlikus partnerluses, mitte peremehetsevalt. Raietööd vepsa metsades, mida suured metsafirmad hoolimatult teostavad, on nii mõneski põliselanikus tõstatanud küsimuse, kus metsisandal nüüd olla on ning mis on selle kõige tagajärjed. Kliimamuutused ja kataklüsmid leiavad seletuse just selle kaudu. Kuid üldine käitumisviis pole ikkagi domineeriv. Meilegi ütles Vasja lõpuks alles sel suvel, et tema arust ei peaks me nõusid pestes poevahendit kasutama – see pole (sic!) loodusele hea.

XXI sajandisse vaatav vepsa linnakultuur kasutab oma representatsioonides endiselt animistlikke tegelasi, need on jäänud otsekui metsarahva sümboliteks. Läbinisti animismi jutlustav on ka vepsa rahvuseepos „Virantanaz“.² Mõni aasta tagasi jutustas üks vepsa teadja, kellel ei olnud isiklikel põhjustel võimalik oma loitse edasi pärandada, et ta laseb need oma koeral üles taevasse ulguda ning sealt ulatavad need jumaliku vahenduse kaudu kord uuesti tagasi, kellele vaja. Huvitav, mis saab animistliku loodustunnetusega, kui metsi enam pole või need muudetakse jalutusradadega õppeparkideks?

Madis Arukask on Tartu ülikooli eesti keele ja kultuuri (muukeelsetele) dotsent ning eesti ja võrdleva rahvaluule vanemteadur.

Eva Saar on Tartu ülikooli läänemere­soome keelte teadur.

1 Tim Ingold, Being alive to a world without objects. In Graham Harvey (ed.) The handbook of contemporary animism. Acumen, Durham, 2013, pp. 213–225.

2 Nina Zaitseva, Virantanaz. Vepsa eepos. Tõlkinud, kommenteerinud ja saatesõna kirjutanud Madis Arukask. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018.