Väljendusrikkus, mis haaras endasse

Hele-Maria Taimla

Tallinna Kammerorkestri hooaja avakontsert, solistid Sten Lassmann (klaver) ja Indrek Vau (trompet), dirigent Risto Joost 5. X Mustpeade majas.

Tallinna Kammerorkestri hooaja avakontsert markeeris tänavu orkestri 20. aastapäeva. Ühtlasi oli kätte jõudnud Risto Joosti esimene kontsert TKO peadirigendina ning vaid mõni päev varem oli orkester pälvinud Eesti Muusikanõukogu interpretatsioonipreemia. Õhkkond Mustpeade majas oli pidulik, saalitäie publiku ootused suured.

Kontserdi kava kätkes eesti ja vene muusikat ning hoidis keskmes omaaegset Peterburi vaimu. Eesti poolelt oli nii uut kui hästi unustatud vana: esmaettekande sai Tõnu Kõrvitsalt tellitud uudisteos „Laul sõpradele”, Heino Elleri loomingust esitati „Muusika keelpillidele”. Vene klassikast kanti ette Šostakovitši Klaverikontsert nr 1 c-moll op. 35 ja Tšaikovski Serenaad op. 48.

Juba esimestest nootidest ilmestas orkestri kõlapilti selge ja hämmastavalt sügav toon, millega orkestrandid katkematult terve kontserdi muljet avaldasid. Õhtut alustanud Elleri-interpretatsioon oli parajalt kontsentreeritud, mis igati toetas loo mõtlikkust ja nukrust. Ilmekalt osutas Risto Joost väiksematelegi nüanssidele, mille väljatoomine kandis loo lummava lõpuni. Paeluvalt esitati ka Tšaikovski keelpilliserenaad, mis tõi iseäranis esile orkestri solidaarse ja ladusa koosmängu. Soleerivat pillirühma toetas ülejäänud orkester alati märksa vaiksema, ühtse ja edasiviiva taustaga.

Läbi aastate on TKO ette kandnud kodumaiseid uudisteoseid, spetsiaalselt neile on kirjutanud näiteks Tõnu Kõrvits („Labürindid”) ja Erkki-Sven Tüür („Show kammerorkestrile”). Orkestri juubeli puhul täiendas Tõnu Kõrvits seda rida keelpilliorkestriteosega „Laul sõpradele”. Helilooja muusikaline nägemus sõprusest meenutas, et see kätkeb ka salapäraseid ja tundmata kihte ega ole nii üheplaaniliselt rõõmus, nagu seda kiputakse kujutama. Autorile omaselt oli lugu värvikas ja lüüriline ning mõistatusliku alatooniga.

Nii TKO kui Risto Joosti iseloomustamisel on tihti rõhutatud energilisust. Selle, kas nende energiasumma võiks solistide kaasamisel saada vaimustavaks sünergiaks, pani nüüd proovile Šostakovitši Klaverikontsert nr 1. Väljakutsele soleerida vastas tänavu Londonis doktorikraadi kaitsnud Sten Lassmann, trompetisolistiks sai Indrek Vau.

Kõrget taset näitas juba teose meeleolukas avaosa Allegro, mille teatav eklektilisus suudeti vormida eriilmeliseks tervikuks. Joost oli solistide suhtes tähelepanelik ning hoidis neid ja orkestrit kindlalt koos. Sten Lassmanni mängu iseloomustasid mõtestatud fraseering ning hästi välja toodud meloodialiinide täpsus ja varjundirohkus. Tehniline võimekus koos artistlikkusega võimaldas tal ka keerukat muusikalist materjali ekspressiivselt ja mänglevalt esitada. Orkestril oli Lassmanniga väga hea ansamblitunnetus: sidusalt anti järg üle klaverisoolodele ja vastupidi. Ka Indrek Vau ühendas oma muusikalised repliigid teistega väga orgaaniliselt, mis tema partii fragmentaarsust arvestades niisama lihtne polnud. Teisalt näis etteaste katkendlikkus varjutavat Vau intonatsioonilist täpsust, ent partii elavnedes paranes seegi. Finaalis hiilgas Lassmann väljapeetud virtuoossuse ja dünaamilise mitmekülgsusega, millele orkester tundlikult ja energiliselt vastas. Muusikute pühendunud ekspressiivsus lõi meeleoluka atmosfääri, lõpukiirenduses lisas i-le punkti pidulik trompetipartii. Vaimustunud publik vastas pika tormilise aplausiga.

Risto Joosti ja tema orkestri vahel on üksmeelt ja vastastikust austust, mis loob head eeldused esituste peeneks viimistlemiseks. Vilju näitas juba see, kui tundlikult reageeris orkester Joosti rubato’le ja dünaamikajuhistele. Kontserdi jooksul sai korduvalt kuulda nauditavalt tasast piano’t ning samas forte’t, mis jättis mulje, et laval oli kaks korda rohkem mängijaid. Lisaks selgele dünaamilisele plaanile on Joosti dirigeerimises narratiivsust: ta annab loole väljendusliku liikuvuse ning osutab soliidselt pillirühmade ja solistide sisseastumistele, väärtustades mängijaid kui karaktereid, kelle tulekud ja minekud on jutustuses olulised. Muusikalise narratiivi ja filigraanse dünaamika sümbioosis saavutabki muusika köitvuse ning haarab publiku endasse. Just nii oli ka sel korral.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht