Jõuluootus Mendelssohni vaimus

Aleksandra Dolgopolova

Kontsert „Jõuluootus”: Eesti Maaülikooli kammerkoor, E Stuudio kammerkoor, kammerkoor A. Le Coq, segakoor Noorus, Tallinna Kammerkoor, Püha Vaimu kiriku kammerkoor Crede ja Corelli Barokkorkester, dirigent Martin Sildos. 8. XII Tallinna Metodisti kirikus.

Jõuluootuse kuu on teadagi rikas kontsertide poolest ning arvestatava panuse annab sellesse igal aastal agentuuri Corelli Music traditsiooniline kontserdisari „Kirikupühad Maarjamaal”. Tänavu tegi agentuuri egiidi all tegutsev Corelli Barokkorkester esmakordselt koostööd Eesti Kammerkooride Liiduga: koos tolle kooriga musitseeriti teise advendi kontserdil „Jõuluootus”.  Koostöö tähendas seda, et vokaalsuurvormides olid laval viis barokkorkestri solisti ning kuue kammerkoori lauljatest koosnev ligikaudu sajaliikmeline koor. Peab möönma, et värskeima esituspraktika positsioonilt vaadatuna on see number XVIII  sajandi muusika esitamiseks liig mis liig. Niisugust megaliitset koori võiks „Mattheuse passiooni” laulmas väga hästi ette kujutada näiteks Mendelssohni 1829. aasta ettekandel, tänapäeval oleme pigem harjunud tagasihoidlikumate või koguni solistlike koosseisudega.
Kuid kontserdi eesmärgiks oli eelkõige pakkuda publikule muusikalist elamust ning tuua endiste aegade värvi ja jõulumeeleolu ja seda täitis EKLi koor suurepäraselt. Selle  loomuldasa uhkest ja võimsast kõlast õhkus sobilikku pühalikkust ja ülevust, mis pani pühad tekstid kõlama vaidlustamatu ja resoluutse tõena. Dirigent Martin Sildos sai koorilt kätte väga homogeense ja ausa kõla ning suurepärase täpsuse astme, võtmata seejuures koristidelt ära olemise vabadust ja rõõmu muusikast. Nii massiivse koori kohta oli tegu suhteliselt nõtke musitseerimisega, kuigi põhiliseks väljenduskategooriaks sai mõistetavatel põhjustel kõla, mitte nüansipeenus.
Saateansambli viiel pillimängijal oli paratamatult raske katsuda jõudu niivõrd suure kooriga ning enamasti ei kostnud instrumentaalpartiid väga hästi, kuid andsid koorikõlale siiski vajaliku vundamendi. Orel sai loomulikult särada Joseph Haydni „Väikese orelimissa” ulatuslikus orelisoolos („Missa brevis Sancti Joannis de Deo”, B-duur, Hob XXII/7) Benedictuse tekstile. Lembit Orgse ja vokaalsolisti Ülle Tuisu versioon oli võrdlemisi kiire ja tundus algul kalduvat kergekaalulisema esituse poole. Kuid ühel hetkel transformeerusid epiteedid oma vastaspooluseks: Orgse esitusmaneer oli graatsiline ja peenelt artikuleeritud, koos solisti lihtsa, kuid siira vokaaliga kõlas see väga harmooniliselt.
Kui tulla koori juurde tagasi seoses missa ettekandega, siis saadi suurepäraselt hakkama „Gloria” ja „Credo” osaga, kus „papa” Haydn pani teose pikkuse kärpimiseks üheaegselt kõlama nende pikkade tekstide erinevad read. „Missa brevis’e” puhul levinud praktika tulemusena võiksid mõlemad osad kõlada umbes nagu Paabeli torni ümbrus, kuid koor laulis puhtalt, kindlalt ja hea diktsiooniga. Vähem meeldisid Mendelssohni kujuteldava ettekande juurde kuuluda võinud romantiseeritud efektid kadentsides, näiteks „Agnus Dei” osa liialdatud ja paatosesse kalduvad aeglustused ja laiendused, mis ei olnud ehk alati õigustatud. Üldiselt tundus, et koor tunneb end kindlamalt kiiremates osades kui aeglasemates, mis kippusid kohati koost lagunema, näiteks Pergolesi-Durante’i „Magnificat’i” viimane osa „Sicut erat in principio”.
Corelli Barokkorkester esitas ka kaks Arcangelo Corelli concerto grosso’t: jõulufestivaliga temaatiliselt haakuva „Jõulukontserdi” g-moll op. 6 nr 8 („Fatto per la notte di Natale”) ja kontserdi F-duur nr 9. Interpretatsiooniliselt loodi huvitavaid kõlapilte, kuid kahest soleerivast viiulist (Mail Sildos, Meelis Orgse) oli kas akustilistel või mingitel muudel põhjustel paraku kuulda sisuliselt vaid ühte ning viiulite imekaunite kahekõnede potentsiaal jäi varjatuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht