Seal, kus algab dirigeerimine, lõpeb demokraatia

Kersti Inno

Kogemuste kuld. Vestlusi koorijuhtidega. Koostajad Ants Soots, Ene Üleoja, Aivar Leštšinski, Monika Pullerits, Kristi Kiilu, Katrin Puur (enamasti ka intervjueerijad), Hedvig Lätt ja Tiia Penjam, toimetaja Joosep Sang, keeletoimetaja Daila Aas. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2013. 340 lk.

Eestimaal tegutseb ligi tuhat koorijuhti. Kogumiku koostajad on valinud nende hulgast 26  koorijuhti-muusikaõpetajat, kelle kogemused ja mõtted on nüüd talletatud kaunilt kujundatud raamatu kaante vahele. Koorijuhte esitletakse tähestikulises järjekorras: Kuno Areng, Ilme Indas, Lennart Jõela, Tõnu Kaljuste, Undel Kokk, Kadri Leppoja, Riho Leppoja, Tiia-Ester Loitme, Silvia Mellik, Annely Mäeots, Olev Oja, Lydia Rahula, Jüri Rent, Alo Ritsing, Aarne Saluveer, Leili Sarapuu, Ants Soots, Hirvo Surva, Raul Talmar, Merike Toro, Anneli Traks, Vaike Uibopuu, Uno Uiga, Ants Üleoja, Elo Üleoja, Ene-Juta Üleoja. Väärt kogemustest tulvil intervjuude järel on iga vestelnu kohta raamatu lõpus biograafiline andmestik, missuguste kooridega nad on tööd teinud ja kus õpetanud. Enamik on meie rahvale ka laulupidudelt tuttavad, tunnustatud autoriteedid.
Eessõnas avaldavad koostajad: „Käesolevas raamatus on püütud jäädvustada meie koorijuhtide ja muusikapedagoogide arusaamu, tõekspidamisi ja muusikamõistmist. Raamat kätkeb endas konkreetseid ja vahel ka väga isiklikke töökogemusi, muusikuks kujunemise olulisi hetki ja aateid.” Oskusliku toimetamisega on vastuseid stiililiselt ühtlustatud: nõnda pole erilist vahet, kas vastused on saadud vestluses või kirjalikult. Erinevus on märgatav aga vastuste sisus ja ulatuses: osa on vastanud napimalt ja konkreetsemalt, osa põhjalikumalt. Küsimused on asjatundlikud, kuna küsijad on ise sama ameti esindajad. Kuigi küsimused on valdavalt samad, väikeste variatsioonidega, avanevad neile vastanud isiksused oma vastustes igaüks isemoodi. Varieerub ju vastajate vanus ning elu- ja töökogemuski: vanemad on maestrod Uno Uiga (sünd 1925) ja Kuno Areng (sünd 1929), nooremad aga 1960ndail sündinud Hirvo Surva, Annelii Traks ja Elo Üleoja. Sestap kooruvad jagatud kogemuste kõrval ka eri põlvkondade väärtushinnangud, nende arusaamade teisenemine muutuvas maailmas, meie kooripärandi kihistused – kõik see, mis on kujundanud meie koorikultuuri näo.
Lugejale avanevad kogenud inimeste ausad ja sageli enesekriitilised arutlused koorijuhi töö ja rolli üle. Asjalikkust vürtsitavad sageli huumor ja kalambuurid, nagu kohane heale koorijuhile. Põnev on võrrelda ja leida nii sarnasusi kui erinevusi nende erialaõpingutes, tööprotsessis, suhtumises lauljatesse, festivalidesse, konkurssidesse, laulupidudesse, nooditundmisse, arvamusi kollegiaalsusest ja dirigendi kutse-eetikast, manuaaltehnikast, loovusest ja traditsioonidest, koori töö planeerimisest ja eesmärkidest, repertuaarivalikust ja vokaalesteetikast, rutiinist ja distsipliinist, edukultusest ja saavutusvajadusest ning ka publikust. Lisaks vastanute endi tõekspidamistele saame ülevaate ka nende õpetajate, legendaarsete koorikorüfeede, meie dirigeerimiskoolkonna loojate tööstiilist ja põhimõtetest. Arusaadavalt peegeldub vastustes ka töökogemuse omapära, olenevalt sellest, kas tegemist on koolikoori, täiskasvanute amatöör- või profikooriga. Esile on toodud nii püsiväärtusi kui koorielu probleeme. Ühes on koorijuhid aga ühel meelel: koorimuusika meediakajastus on viimasel ajal peaaegu olematu. Positiivse erandina on nimetatud Klassikaraadiot.
Tuntud kollektiivide juhtide arvamuste kõrval on väga tore lugeda mõtteid algtaseme muusikaõpetajatelt, kes on teinud aastakümneid südamega tööd, mille tulemuseks on klassitäied hästi laulvaid lapsi, kellest on saanud meie koorilauljate paremik. Kuidas see on saavutatud? Noodistlugemine on vaid üks paljude tähtsate asjade hulgas. „Oluline on kuulamisoskus, heli enda sisse võtmine,” arvab Westholmi gümnaasiumi kauane õpetaja Ilme Indas. „Koori või klassi ees peab olema nagu säraküünal, pead olema näitleja ja samal ajal ka lavastaja,” räägib Lydia Rahula.  „Olen seda meelt, et õppe alguses „jolemiseeritud” partituur  hoiab hiljem ära paljud intonatsiooniprobleemid. Seda eriti laste puhul, kes ei laula teadlikult, vaid emotsiooni ajel,” ütleb Annelii Traks. „Koorilaulu tund tuleb nii läbi viia, et lapsel on tunne, nagu poleks midagi paremat kui see, et kõik saavad praegu koos laulda,” on Elo Üleoja veendunud.
Peaaegu igas intervjuus on mõtteid, mis on eraldi kuldses kirjas esile tõstetud. Väärt mõtteid on raamatus ohtrasti. Mõni näide: „Ole edasipüüdlik oma töös, aga tagasihoidlik oma olemises!” (A. Ritsing), „Muusika on parim ja lühim tee inimese emotsioonide kasvatamiseks”  (L. Sarapuu), „Dirigenditöös on vaja musikaalsust, andekust, haridust, õnne, vastutustundlikkust, töökust, vastupidavust, ambitsioonikust ja tubli annus inimlikkust” (K. Leppoja), „Dirigendina lähed lõvikoopasse. Adrenaliin peab olema kõrgel, sest sa juhid tegevust” (A. Traksi vahendatud K. Arengu õpetussõnad), „Seal, kus algab dirigeerimine, lõpeb demokraatia”, „Üks püsiväärtus, mida pean kõikide elukutsete juures kõige olulisemaks, on käsitööoskuste tähtsaks pidamine. Ja musta töö mitte pelgamine” (R. Talmar), „Intuitsioon ja fantaasia ei sünni tühjalt kohalt, vaid toetuvad kogemustele, eruditsioonile, lugupidamisele autori ja kultuuri­pärandi vastu” (A. Soots).
Intervjuudest joonistub välja ka koorijuhi üldportree, kus on esiplaanil  muusikaarmastus ja vajadus seda kooriga jagada. Ene Üleoja: „Inimesed on huvitavad, töö inimestega on põrutavalt põnev. Eriti huvitav on inimene musitseerides.” Nõnda peaks see raamat köitma ka koorijuhte endid. Noored koorimuusikud leiavad siit rohkesti nii praktilist tarkust kui mõttevirgutust ja innustust, lauljad ja koorimuusika sõbrad aga huvitavat lugemist.
Igal juhul aitab see väljaanne paremini mõista ja teadvustada koorijuhi ja muusikaõpetaja töö suurust, tähendust ja väärtust meie rahvuskultuuri seisu­kohalt ning koorilaulu ja laulupeo osa meie elu põhiväärtuste hoidmisel ja kaitsmisel.