Väärt meretagune asi

IA REMMEL

XX Kuressaare kammermuusika päevad.Kuressaare kammermuusika päevad jõudsid sel suvel oma 20. toimumiskorrani. Pikk ja väärikas ajajärk festivali ühes väiksemas ja meretagusemas kohas. Selline arv on kindel tõestus, et ettevõtmine on tõsiselt võetav, vajalik ja huvipakkuv. Kaunis, (enamasti) kuumas, lilledega ehitud ja veel puhkustelainel Kuressaares on need päevad peened ja mahedad, elamuslik ja kultuurne suve osa. Omal ajal festivali teemaks kammermuusika valinud kunstiline juht, pianist Andres Paas on ise väga hea tasemega kogenud kammermuusik. Kammermuusika oli ühest küljest mõistetav valik: kunstilisele juhile lähedane, ka rahaliselt pisut kergemini teostatav, kuid publiku leidmisel jälle raskem. Neile, kes klassikalises muusikas väga kodus ei ole, on ju kammermuusika suhteliselt raskesti liginetav. See on keerukam, vähem vaatemänguline, vajab pikka süvenemist. Seda rõõmustavam on siin aastast aastasse kogeda festivali head taset, omanäoliste muusikute valikut ja parajalt suurt publikuhulka.

Kuulaja pilk
Kuna festival pole mitte lihtsalt hulk kontserte, vaid läbimõeldud tervik, siis on sel ka oma kindel kontseptsioon: avakontsert kunstilise juhi enda osalusega, instrumentaal- ja vokaalkammermuusika, klaveriõhtu ning midagi kergemat laiemale publikule – sedapuhku oli selleks flamenkokontsert. Festivali eripära ja võlu ongi just selles, et siin musitseerib alati ka pianistist kunstiline juht ise. Paasi osalusega kontserdid ongi tihti festivali ühed tugevamad ja huvitavamad. Ka seekord jättis väga hea mulje avakontsert, eriti Klaaspärli­mäng Sinfoniettaga Toomas Vavilovi juhatusel esitatud Beethoveni kolmikkontsert, kus pianisti kaassolistideks olid viiuldaja Julia Igonina ja tšellist Rustam Komatškov Venemaalt.
Kuressaare lossi hilisõhtusse keskkonda sobis suurepäraselt Praha kitarrikvartett oma maitsekate seadetega. Soome vokaalkollektiiv Talla tegi väga hea Rahmaninovi „Vigiilia” ettekande. Selle ansambli koosseisus on, nagu Rahmaninovi omal ajal innustanud munkade kooris, paar erilist häält – meessopran ja oktavist ehk väga madal bass. Need on müstilised ebaharilikud hääled ja andsid ettekandele erilise aura.
Pianist Irina Zahharenkova esines oma tuntud headuses, kõige sügavama mulje jättis sel klaveriõhtul ehk Bachi II partiita esitus. Kultuurikeskuse saali tubli, kuid mitte just kontsertklaveri tasemel Estoniaga arvestades oleks võib-olla Beethoveni sonaadi d-moll op. 31 nr 2 ja Chopini III sonaadi asemel veel paremini mõjunud mõne tsükkel või väikevormide kimp.
Lõppkontserdil kõlanud Brahmsi „Armastuslaulud-valsid” ja „Ungari tantsud” oli igati pidulik valik, kuigi mulle pole need lood Brahmsi loomingust just kõige huvitavamad. Vokaalosa kvartett oli tore: Heli Veskus, Helen Lepalaan, Mati Turi, Rauno Elp. Vokaalsoliste toetas vilunult klaveriduo Nata-Ly Sakkos – Toivo Peäske. Tunnustust väärib ka festivali väga sisukas, põhjalik ja põnevust pakkuv kavaraamat, mille on koostanud muusikaakadeemia tudeng Pärtel Toompere.

Korraldaja vaade
Tegin seekord teoks ka aasta-aastalt meeles mõlkunud soovi saada festivalist ka n-ö seestpoolne vaade ja esitasin mõne küsimuse kunstilisele juhile.

Mis ja kes on aidanud Kuressaare kammermuusika päevadel püsima jääda ja kasvada?
Andres Paas: Kõige olulisem on festivali sisu ja sõnum – need peavad kõnetama, muidu publik ei tule. Arvan, et need on meie festivalil olemas. Samuti on aidanud püsima jääda kolm tugisammast: entusiastlikud ja pühendunud korraldajad – seda muuseas tunnetab ja tajub ka publik –, lai toetajate võrgustik –riiklikud fondid, saatkonnad, erasektor –,
kes seda muusikasündmust väärtustab ning kellele on prestiižne festivali toetada ning kolmandaks rohkearvuline ja aasta-aastalt kasvav publik.
Meie publiku moodustavad saarlased ja nii sise- kui ka välisturistid. Protsentuaalselt on see üsna võrdselt jaotunud, veidike ehk eestlaste kasuks. Välisturistidest on ülekaal soomlastel, kuid meie publiku hulgast leiab ka teiste riikide esindajaid, geograafia on üsna lai.

Milline on sinu arvates Saaremaa festivali roll, kas tutvustav ja kasvatav?
Tsiteeriksin siikohal ühe meie pikaaegse festivalikülastaja doktor Virge Nemvaltsi sõnu: „Kammermuusika päevad on kui pühakotta minek, mil nälg hingepuhastuse järele on muutunud väga suureks …” (Saarte Hääl 27. VII 2013). Meie ülesanne ongi pakkuda inimestele midagi, mis puudutaks, mis viiks argimuredest kaugemale ja kosutaks hinge. Kammermuusikažanr on nii rikas ja põnev, tahaksin seda festivali abil üha enam tutvustada.

Millised on 20 aastale tagasi vaadates eredaimad hetked? Milliste projektide või muusikute osalemise üle oled eriti uhke?
Neid hetki ja muusikuid on olnud palju, sest 20 aastat on pikk aeg. Minu jaoks on oluline, et kontsert oleks energeetiliselt laetud ja esitatav muusika läbi tunnetatud. Väga vajalik on esituse intensiivsus, vaid see haarab ja tarretab kuulama. Mõned minu eredamad hetked: Schuberti kvartett „Surm ja tütarlaps” Ungari keelpillikvartetilt, prantsuse pianisti Alexander Tharaud’ Rameau ja Scarlatti esitused, Čiurlionise kvarteti esitatud Faustas Latėrnase teos, fadolaulja Joana Amendoeira kontsert, tänavuselt festivalilt soome vokaalansambli Talla Rahmaninovi „Vigiilia” esitus, mis oli erakordne ja liigutav.

Kammermuusikapäevadele eelnevad üha suuremaks muutuvad Saaremaa ooperipäevad. Palju suuri muusikaüritusi saarele mahub?
Arvan, et neid on praegu optimaalselt, sest igaüks on leidnud oma niši. Need, kes on duubeldada püüdnud, ei ole kaua vastu pidanud – turg on lihtsalt väike ja publikut ei jagu. Traditsioonilised festivalid on eelisseisus, kuna on kasvatanud oma publiku. See ei tähenda, et korraldajad ei peaks pingutama: kultuuriürituste valikuvõimalused on saarel suured, seetõttu tuleb olla kogu aeg atraktiivne ja liikumises.
Hea meel on selle üle, et üha enam hinnatakse kvaliteetüritusi, kergele meelelahutusele ja rahateenimisele suunatud kommertsettevõtmised on aja jooksul pildilt kadunud.

Kuidas valisid esinejaid tänavusele festivalile?
Ikka oma parima äranägemise järgi, arvestades sellega, et on juubelifestival. Mul on aastatega tekkinud väga hea koostöövõrgustik muu maailma muusikaagentuuridega ja arvestan ka nende soovitusi. Mitmeid selle festivali ansambleid olin ise kuulnud ning planeerisin nende kontserdi just juubelifestivali programmi, sest tundusid erilised.
Praeguseks on välja kujunenud kogu kava kindel struktuur. Kas tahaksid edaspidi festivali ülesehituses midagi muuta, millegi osakaalu suurendada või vähendada?
Arvan, et see formaat töötab praegu hästi. Olen seda ajas ka veidike muutnud, aga on hea, kui mingid raamid on paigas. Minu eesmärgiks on olnud tutvustada kammermuusikažanri laiahaardeliselt, traditsioonilise akadeemilise kammermuusika kõrval esitleda ka teisi põnevaid muusikastiile, segada erinevaid kunstiliike, kaasata ka multimeediat ning olulised on olnud ka temaatilised kunstinäitused. See kõik aitab kõnetada eri sihtgruppe. Näiteks kuulaja, kes on saanud elamuse mõnelt kergema kavaga kontserdilt, leiab endas hiljem huvi tulla ka tõsisema kavaga kontserdile. Selliseid näiteid on mitmeid.
Lisaksin veel, et mulle on olulisem investeerida sisusse (kvaliteeti) kui kvantiteeti, mitte laiendada ja suurendada festivali põhimõttel mida suurem, seda uhkem. Arvestades kohalikke olusid ja suviste kultuuriürituste tihedust, on festivali praegune maht optimaalne. Seda on kinnitanud ka festivali publik. Kunagi ei tohi üle doseerida, pigem vastupidi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht