2019 – parim aeg olla surnud muusik

Hologrammid on uus kullapalavik meelelahutustööstuses ning selle elujõud pannakse lähiaastatel proovile.

MARGUS HAAV

Amy Winehouse, Whitney Houston, Roy Orbison, Ronnie James Dio, Frank Zappa. Mis on neil ühist? Nad kõik on surnud ja nad kõik lähevad tuurile või juba on tuuril: nemad ja kümned teised muusikud astuvad nüüd haua tagant lavale hologrammi kujul.

Inglise teadlane John Henry Pepper demonstreeris vapustatud publikule 1862. aastal eriefekti, mis sai tuntuks Pepperi kummituse nime all: imeõhukesele läbipaistvale linale projitseeriti nutika triki abil kujutisi. Praegused hologrammid ongi põhiolemuselt selle XIX sajandil ahhetama pannud optilise efekti edasiarendus. Lihtsustatult öeldes on hologramm kolmemõõtmeline kujutis, mille kvaliteeti on aasta-aastalt täiustatud ja elutruumaks muudetud. Reaalsusefekt on teinud suure sammu edasi ja lõppu veel ei paista.

Esimest korda ilmus hologramm popkultuuri 1977. aastal filmis „Tähtede sõda IV. Uus lootus“, kus printsess Leia salvestatud kolmemõõtmelisel väreleval kujutisel on edasi anda oluline sõnum. Paarkümmend aastat hiljem loodud „Punase kääbuse“ sarjas möllavad hologrammid on juba palju kõrgemal arengu­tasemel. Nende puhul on tegemist inimeste täiemahulise arvutisimulatsiooniga, mis on originaali identne koopia. Nood hologrammid tegutsevad iseseisvalt ja on nii veenvad, et kannavad elusate inimestega segiajamise vältimiseks otsaesisel kahe tolli kõrgusi metalse läikega H-tähti.

Kuigi tehnika arenguga sammu käivaid hologramme täiustatakse pidevalt, meenutavad ka praegused parimad ja uusimad hologrammimudelid ikkagi pigem pooleteise sajandi taguseid Pepperi kummitusi kui Grant Naylori kujutletud tulevikku. „Punase kääbuse“ hologrammide käigushoidmise arvuti­maht oli kolossaalne ja need tarbisid sekundis sellise energiakoguse, millest oleks jagunud Pariisi tänavavalgustuse tagamiseks kolmel aastal.

Lavale jõudsid esimesed hologrammid katsetustena mõneks efektseks minutiks siin-seal selle sajandi hakul. Supermodell Kate Moss hõljus hologrammi kujul Alexander McQueeni show’l 2006. aastal, Will.i.am väreles CNNis 2008. aastal, Frank Sinatra esines koos Alicia Keysiga 2008. aasta Grammyde tseremoonial ning virtuaalne Elvis Presley sunniti esinema Celine Dioni „Ameerika iidolis“ 2009. aastal. Kõik see oli küll huvitav, aga Suur Pauk jäi tulemata.

See juhtus 2012. aastal, kui jahmunud publiku silmade all kargas Coa­chella festivalil lavale tosina aasta eest tapetud lääneranniku gänstaräppar Tupac Shakur. Tehniliselt ei olnud tegu küll kolmemõõtmelise hologrammi, vaid digifilmiga, kus oli arvutitehnoloogia abil pisut muditud räpitähe pead ning pandud ta hõikuma päevakohaseid loosungeid, nagu „What the fuck’s up, Coachella!“. Efekt oli rabav. Publik ahhetas, paljud nutsid. See oli igal juhul ülimalt menukas kontsert, millest kõneldakse tänini. Digitaalne Tupac lükkas sellega oma saatusekaaslastele tee lahti.

Kuigi hologramme täiustatakse pidevalt, meenutavad ka praegused parimad mudelid pooleteise sajandi taguseid Pepperi kummitusi. Hologrammituurile on viidud ka Frank Zappa, kes fotol esineb oma ansambliga The Mothers of Invention (1971).

Heinrich Kliffs / Wikimedia Commons

Tõsi, Tupaci lavaletoomine oli kallis. Räägiti summadest, mis ulatusid poole miljoni dollari kanti, aga aeg on edasi läinud. Praegu saab iga huviline internetist tellida omale taskukohase koduse hologrammilahenduse, mis maksab mõnesaja euro ringis, kuigi ei ole küll väga suur. See on võrdlemisi veider kaadervärk: põhimõtteliselt on tegu tiivikuga ventilaatoriga, mis edastab pööreldes soovitud pildi ja jätab mulje, et kujutis on projitseeritud õhku. Tarkvara abil saab endale tuppa manada kolmemõõtmelise Miki Hiire või kokapudeli. Koduhologramminduse tulevik tõotab aga nii mõndagi. Võimalik, et pole kaugel aeg, mil saab privaatkontserdiks oma elutuppa tellida kolmemõõtmelise John Lennoni.

Praeguste hologrammide lava­versioonide tehnilisest poolest väga detailselt ei räägita, aga enamiku puhul pannakse laserivalguse abil kujutised otse õhus liikuma. Nutika lava-show’ga, kus on tegevad elavad muusikud, atraktiivsed tantsutüdrukud ja vahel koguni orkester, saab hologrammile luua efektse ja usutava keskkonna. Põhimõtteliselt on see niisiis vana kooli mustkunstnike suitsu ja peegli tehnika.

Igal juhul on tegemist uue kulla­palavikuga meelelahutustööstuses ning selle elujõud pannakse lähiaastatel proovile, küll aga käivad praegu elavad diskussioonid asja eetilise külje üle.

Tegemist on alati staaride kujutistega, mis on salvestatud varem ning mida on uue show’ huvides vahel lihvitud ja kombineeritud. Kes tõrguks teleekraanilt vaatamast George Michaeli või Prince’i kontsertide salvestisi? Kui loetakse Kurt Vonneguti või Mark Twaini teoseid, ei teki mingit eetilist tõrget. Moraalse dilemmaga ei seista silmitsi, kui vaadatakse filme, kus mängib Marilyn Monroe või Tony Curtis. Asi võtab aga sootuks teistsuguse ning dramaatilisema pöörde hologrammide puhul.

Laske Amy Winehouse’il ometi puhata! Jätke Whitney Houston rahule! Käed eemale Prince’ist! Fännide karjatused ühismeedias on siirad ja tulevad südamest. Teiselt poolt on keeruline vastu vaielda nendele, kes väidavad, et just niimoodi elab staaride pärand kõige paremini edasi ning üldse on hologramm parim võimalus tagada teenitud surematus mitte ainult metafoorselt, vaid mingis mõttes ka reaalselt.

Tumedavõitu emotsionaalsete ballaadidega kuulsaks saanud Roy Orbison lahkus meie hulgast 1988. aasta detsembris kõigest 52aastasena. Kolmkümmend aastat hiljem naasis ta kontserdilavadele ning on seal siiani. Meile lähim kontsert on oktoobrikuus Amsterdamis ja mõned piletid on veel saadaval. Kavas on 16 igihaljast pala elava orkestri saatel. Orbisoni hologramm on vägagi realistlik, 360 kraadi ulatuses jälgitav. Arvustused on kiitvad.

Loomulikult ei osanud veerand sajandi eest keegi ette näha, et staaridest tuleb salvestada võimalikult täpsed kujutised iga nurga alt. Sestap tuleb lavalt paistva autentsusse suhtuda siiski pisut ettevaatlikult. Arvutitehnoloogia, 3D-efektid ja isegi kehadublandid – kõik läheb mängu. Pole mingi eriline tehniline probleem palgata professionaalne Michael Jacksoni kehastaja tegema staari kuulsat kuukõndi ning sellele hiljem Jacksoni keha pluss nägu juurde kombineerida.

Korraliku kolmemõõtmelise hologrammi loomine on siiski palju keerulisem kui lihtsa digikujutise projitseerimine. Sama firma, kes tõi Coachellas lavale Tupaci, lõi ka eriefektid filmile „Benjamin Buttoni uskumatu elu“ (2008). Buttonit kehastav Brad Pitt oli iga nurga alt sisse skannitud ja tema ekraanile jõudvat keha ning nägu muudeti arvuti abil. Tulemus on väga efektne ja elutruu.

Muusikatööstus kui majandusharu on viimased paarkümmend aastat saanud tehnika arenguga seoses valusaid matse. Kohanemine muutunud reaalsusega on kulukas ja vaevaline, aga adapteerumine käib täie hooga. Kui massid ei taha enam osta füüsilisi albumeid, tuleb üle kolida voogedastus­põhisesse digimaailma. Fänn ei soovi CD eest välja käia isegi sümboolset summat, aga kontserdil käib üldiselt hea meelega. Näiteks Rammstein pole kümme aastat andnud välja ühtegi albumit, küll aga on jõudnud selle aja jooksul käia neljal tuuril – nemad juba jagavad asja.

Hologrammituurid pakuvad muusikatööstusele uue võimaluse: digitaalsuses ei tohi näha vaenlast, digitaalsus tuleb enda kasuks tööle panna. Hologrammistaarid annavad võimaluse ühendada kaks perspektiivikat haru ehk kontserdid ja digitehnoloogia. Hologramm on esialgu küll pisut kulukas, kuid ikkagi päris mugav ja riskivaba lahendus nii korraldajale kui ka publikule. Pole sellist hirmugi, et hologramm kukub jooma, murrab jala, valab kellelegi publiku hulgast mikrofonistatiiviga pähe või kaotab hääle … või hakkab pirtsutama. Isegi võimaliku surma­saamisega pole mingit muret.

Surnud staari live-esituses on ometi midagi pisut jubedat, kuigi popiidoli toimemehhanismi on automaatselt kodeeritud tugev illusoorsuse moment. Staarid pakuvad unelmaid ja idealiseeritud tegelikkust, mis jõuab kuulajani alati distantsilt. Nad on niikuinii omamoodi miraaž. Isegi kui staar on kontserdilaval, jääb ta ometi isegi talle kõige lähemates sektorites tunglevatele fännidele kättesaamatuks ning füüsiliselt hõlmamatuks.

Elu ja täie tervise juures staarid kordavad laval sisseharjutatud liigutusi õhtust õhtusse. Käibefraasid publikuga suhtlemisel on samad nii Sydneys kui ka Tōkyōs. Kui palju on selles treenitud motoorikas pärast viiekümnendat kontserti üldse elu ja ehedust?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht