22 EDO – kas sünteetiline või matemaatiline mikrotonaalsus?

Mikrointervallika kuulamine ja solfedžeerimine muusikakõrgkoolide õppekavva?

TALVI NURGAMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Pärnu nüüdismuusika päevad „Kompositsioonimudelid 4. Mikrotonaalsus“ 23. – 31. I veebis, kunstiline juht Andrus Kallastu.

Tänavustel Pärnu nüüdismuusika päevadel (PNP), mis leidsid aset veebis, keskenduti mikrotonaalsusele: luubi alla võeti võrdtempereeritud 22helisüsteem (22 equal division of the octave ehk 22 EDO).

Mikrotonaalse muusika mõiste liugleb õigupoolest väga libedal pinnal. Erinevate mikrointervallikat hõlmavate heliridade või -süsteemide kasutajad on tihtipeale veendunud eelkõige oma süsteemi õigsuses või tõhususes. Peale selle peab meenutama, et süvamuusikas kasutatavad alternatiivsete intonatsioonidega heliread ei pruugi alati olla oktavipõhised (näiteks Ivan Võšnegradskist mõjutatud heliloojad ei kasuta oktavipõhist süsteemi). Samuti on Euroopa-välistes kõrgkultuurides mikrointervallikat, mille eurooplase moodi heliridadesse paigutamine on vägivaldne, sest see moonutaks algtõde. Mitmesugustest pärimuskultuuridest tingitud intuitiivse või vastukaaluks matemaatilise lähenemisviisi tõttu on tekkinud ohtralt süsteeme, millest ülevaate tegemine ja mille tundma õppimine nõuab kindlasti rohkem aega kui üks festivalinädal. Seepärast otsustatigi keskenduda vaid ühele süsteemile. Festivali kunstiliselt juhilt Andrus Kallastult valiku kohta pärides sain teada, et tema on jaotanud nüüdismuusikas mikrotonaalsust kasutavad heliloojad laias laastus kolmeks: esimestele on mikrotonaalsus kui maitse­aine, millega laiendada tavapärast võrdtempereeritud 12helisüsteemi, teiste loomingus ilmnevad Euroopa-välised mõjutused ja eri rahvaste muusikast pärit mikrointervallilised heliread ning kolmandaid iseloomustab matemaatiline lähenemisviis. Festivalil otsustati keskenduda just viimasele ehk matemaatilisele suunale ning veel täpsemalt 22 EDO-le.

Stephen Weigel määratleb mikrotonaalsetena kõik süsteemid, mis ei ole võrd­tempereeritud 12helisüsteem, s.t kõik süsteemid, mis erinevad tänapäeva klaveri tavapärasest häälestusest.

Videokaader

PNP-l pidasid veebiettekande USA muusikateadlased, kes kuuluvad rühmitusse UnTwelve. Rühmituse nimi viitab selgelt eelistusele jaotada just oktavipõhine helirida teistmoodi, kui seda on tehtud klassikalises muusikas peaaegu kolmsada aastat kasutusel olnud võrdtempereeritud 12helisüsteemi ehk teisisõnu 12 EDO puhul. Seejuures ei ole rühmitus keskendunud üksnes 22 EDO-le, vaid uuritakse ja kasutatakse mitmesuguseid võimalusi. Peale oktavilise helirea on mikrotonaalsuse juures eriline tähelepanu sõnaosal „tonaalsus“. Kui mikrotonaalsust kasutavate nüüdismuusika heliloojate puhul olen seni võtnud iseenesestmõistetavalt, et funktsionaalharmoonia on pigem üliharv nähtus või juhuslik kokkusattumus ning sellest tulenevalt on ka vormistruktuurid päris erinevad, siis 22 EDO või teiste numbrikombinatsioonidega oktavijaotajate muusikas on funktsionaalse harmoonia taotlus üsna äratuntav. Vahel ilmneb isegi täiesti neoklassitsistlik vorm või mikrotonaalne minimalism. Piiratud kuulamiskogemuse põhjal tekkis tunne, et minu maitsele on see muusika tihti eriskummaliselt moondunult naivistlik. Seejuures on veel iseäralikum, et 22 EDO on kasutust leidnud elektroonilises tantsumuusikas, progeroki sugemetega elektroonilises muusikas, house’is ja space pop’is. Levinumad ja lihtsamad vahendid selle muusika loomiseks ja mängimiseks ongi süntesaator ja ümberehitatud kitarrid.

Ühe PNP ettekannetest pidas Ste­phen Weigel. Tema määratleb mikrotonaalsusena kõik süsteemid, mis ei ole võrdtempereeritud 12helisüsteem, s.t kõik süsteemid, mis erinevad tänapäeva klaveri tavapärasest häälestusest. Seejuures eristab ta kaht terminit: mikro­tonaalsus osutab kasutatavale süsteemile ja ksenharmoonilisus (ingl xenharmonic, kr xenos – võõras) viitab pigem tajule (mõnes muusikateoses tajutakse intonatsioone tavapärasest teisiti). Weigel näitas oma loengus, et ksenharmoonilise kõlataju võib põhjustada tavapäratu helirida, kuid see oleneb ka intervallide kombinatsioonidest ja sellest, kui võõralt üks ja sama helirida võib kõlada. Ta tõi ka näiteid moonutatud ja laiendatud harmoonia funktsioonide ja selle kohta, et molli- ja duuritunnetus on neutraliseerunud ja hägunenud teistsuguse oktavijaotuse tõttu. Peale selle tutvustas Douglas Blumeyer võrdtempereeritud häälestustele sobivat noolenotatsiooni (Sagittal), mis on paindlik ja kasutatav isegi näiteks 72 EDO puhul.

Tänavusest festivalist võtsid osa Külli Roosna ja Kenneth Flak, tantsijate paar, kes on ühendanud heli ja liikumise liikumissensoritega. Seejuures saavad nad valida ning määrata parameetreid, mis sensorite liigutamisel muutuvad. Tänavuse PNP vaimus veebilavastuses „Ludus microtonalis“ kasutasid tantsijad samuti 22 EDO helirida ja festivali aruteludel osalenud heliloojate teoseid. Tulemus oli muljetavaldav: tantsijad leidsid muusikale küllaltki minimalistlikud, kuid siiski väga tugevad kujundid. Mulle meeldis ka see, et nad oskasid ühes stseenis mängu tuua inimkõne, mis sensorite liigutamisega aeglustus ja kiirenes või vaikis, sest ka see on mikrotonaalne.

Peale loengute püüti selle nädala jooksul võrdtempereeritud 22helisüsteemi osalejatele omasemaks teha ka Hans Gunter Locki igahommikustes põnevates solfedžotundides, kus kasutati mikrotonaalse elektronmuusika artisti Sevishi veebisaidil asuvat Scale Workshopi. Kui alternatiivsete võrdselt tempereeritud heliridade jaotamine tundub matemaatiline – mulle isegi sünteetiline –, siis just selline igahommikune praktilise solfedžoga kõrvateritamine andis sellele ka kogemusliku väärtuse. Tekkis ka mõte, et iseenesest võiks mikro­intervallika kuulamine ja solfedžeerimine olla tõesti muusikakõrg­koolide õppekavas.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht