70 on kõigest arv

Olev Ainomäe kontserdi finaal läks rütmiliselt tõusvas joones nagu kreeka sirtaki, tõestades publikule, et eluaastad pole mingi küsimus ja püssirohtu veel jagub.

ANNIKA LÕHMUS

Kontsert „Oboemängija-multi­instru­mentalist Olev Ainomäe 70“ 8. IX Niguliste muuseum-kontserdisaalis. Olev Ainomäe (oboe, dudukk, pommer, šalmei, krummhorn), Andres Mustonen (viiul), Tõnis Kaumann (vokaal, löökpillid), Riho Ridbeck (vokaal, löökpillid), Annemari Ainomäe (viiul), Johanna Marie Kork (viiul), Angelica Robert (vioola), Imre Eenma (gamba), Andreas Lend (tšello), Robert Staak (lauto), Taavo Remmel (kontrabass), Tõnis Kuurme (dulcian, sopran-rauschpfeife), Lembit Orgse (süntesaator) ja Andres Uibo (orel). Kavas Tõnis Kaumanni „Unelaul“ (esiettekanne) ja Jüri Tamvergi „Heureka“ (esiettekanne) ning René Eespere, Andres Uibo, Peeter Vähi, Juan Arañési, Antonio Vivaldi, John Dowlandi, Antonio de Ribera ja Giorgio Mainerio muusika ning armeenia liturgilised viisid.

Olev Ainomäe ei vaja Eestis ilmselt tutvustamist: tunnustatud oboemängija, pedagoog, multiinstrumentalist, vanamuusikaansambli Hortus Musicus asutaja­liige. Sünnipäevalapse erakordne anne allutada mängleva kergusega eri instrumendid oma muusikalise nägemuse teenistusse on suisa kadestamisväärne, olgu see oboe, šalmei, krummhorn, pommer või armeenia rahvapill dudukk. Viimane võitis oma imelise tämbriga konkurentsitult minu südame.

Suur rõõm oli tõdeda, et pidulik sündmus tõi kokku hulgaliselt muusika­sõpru, hoolimata praegu valitsevast keerulisest majandusolukorrast ja konkureerivatest üritustest (samal ajal toimus Jaani kirikus näiteks Pärdi päevade kontsert „Siluani laul“). Pühapäeva sumedasse suvelõpu õhtusse pakuti väga eriilmelist kava: kaasahaaravad tantsurütmid kava alguses ja lõpus, tuttav ja turvaline Vivaldi, paeluvad armeenia meloodiad, sekka ka päris praegus­aegsete heliloojate loomingut. Võiks ehk arvata, et selline ajastute segu paneb kuulajal pea ringi käima, aga tuleb tunnistada, et kontsert mõjus kauni tervi­kuna. Ainus, mis ehk veidi häiris, oli fotograaf, kes üsna esinejate nina all kuuldavate klõpsatustega muusikalisi hetki piltidesse jäädvustas.

Ma ei tea, kas see oli kava kokku­panijate teadlik taotlus või mitte, aga tundus, et kontsert oli üles ehitatud küpses eas inimese tagasivaatena oma elule. Selles oli rõõmu ja lustlikkust, aga ka mõtlikke ja koguni valulisi noote. Nii mõnestki teosest kumas ajatust või aja seismajäämise motiive – justkui meelde­tuletuseks, et elu koosneb hetkedest, mida tuleb osata hinnata.

Kontsert algas sünnipäevale sobiliku meeleoluga, Juan Arañési looga „Un sarao de la chacona“ ehk „Ühel õhtul peeti tantsupidu“ (solist Tõnis Kaumann). Mahedakõlalised, kuid nakatavad rütmid lõid esimesest taktist sooja ja sõbraliku õhkkonna. Avaloole järgnes Vivaldi kontsert d-moll oboele, viiulile, keelpillidele ja continuo’le RV 535. Võis selgelt tajuda, et Olev Ainomäe ja Andres Mustoneni aastakümnete vältel välja kujunenud lavasünergia töötab täis­tuuridel. Erakordne esinemis­vabadus ja teineteise sütitamine tõid kuulajatele naeratuse näole. Oli lausa lust vaadata, kuidas vanameistrite energia ei näi ajaga raugevat ja laval põletakse endiselt heleda leegiga. Sellise ilutulestiku eest võib Mustonenile andeks anda ka mõned üksikud mitteajastupärased glissando’d ja paar trikitamist trilleritega. Aga eks olegi need ju mõneti Mustoneni kaubamärk.

Pean tunnistama, et olin natuke mures, kas pole ma äkki Mustoneni ja Hortus Musicuse suhtes erapoolik – ­kirjutasin ju alles eelmisel aastal Andres Mustonenist portreeraamatu. Ja kuidas seda serveerida, kui miski kõrva riivab? Õnneks olid mu hirmud alusetud. Võin täiesti puhta südametunnistusega kinnitada, et nautisin kontserdi iga hetke. Selle tunni ja veerandi jooksul pidin endale korduvalt meelde tuletama, et ma ei ole tulnud siia ainult ilusat muusikat kuulama, vaid olen lubanud ka ülevaate kirjutada. Meel läks siiski väga tihti rändama.

Kavast tahan kindlasti esile tuua Tõnis Kaumanni Dowlandi tõlgenduse („Time Stands Still“ ehk „Aeg seisma on jäänud“) – Kaumanni sametine tämber sobis loo atmosfääriga imeliselt – ja Jüri Tamvergi „Heureka“ (esiettekanne, pühendatud Olev Ainomäele).

Kuulasin hiljuti Käbi Laretei essee­kogumiku „Vihmapiisad ja kuupaiste“ katkendeid Ülle Kaljuste esituses. Minusse jäi kajama mõte, et kaasaegsest kunstist või muusikast ei pea aru saama. Nende ülesanne on kutsuda esile emotsioone ja anda fantaasiale tiivad. Tamvergi teos mõjus just nii. Üldplaanis mõtliku alatooniga „Heureka“ tekitas minus tunde, nagu esitaks helilooja muusika abil sügavaid filosoofilisi küsimusi: „Kes ma olen?“, „Mis on õnn?“, „Milles peitub elu mõte?“. Vabalt võib olla, et autor ise on mõelnud hoopis midagi muud. Ent kas polegi see muusika kuulamise juures eriline? Igaüks loob just sellised pildid või seosed, nagu taust ja senised elukogemused võimaldavad.

Tamvergi teose puhul väärivad ilmselt mainimist ka kiired ja kurvilised meloodiakäigud, mille Olev Ainomäe seljatas pealtnäha ilma igasuguse pingutuseta. Ma ei ole loomulikult oboemängu spetsialist, aga võrdlemisi pika muusikukarjääri jooksul on mul mingi arusaamine ja kuulamiskogemus olemas. Ainomäe ilusast oboetoonist on palju räägitud: nüüd võisin oma kõrvaga veenduda, et tal on kaunis tämber ja et ta on ka väga virtuoosne mängija.

Ka teistes eesti heliloojate teostes oli esiplaanil pigem mõtlik ja nostalgiline meeleolu. René Eespere „Curri­culum annorum“ ehk „Aastate möödumine“, mis on pühendatud Olev Ainomäele, Andres Mustonenile ja Ivo Sillamaale, puudutas valusasti, sest üht neist kolmest – Ivo Sillamaad – ei ole enam meie hulgas. See-eest Kaumanni „Unelaulu“ esiettekanne paelus ootamatute meloodia­lahenduste ja kohati dissonantse helikeelega, mis oli pikitud uneleva fooni vahele. Leidsin taas end mõtisklemas aja ja elu kulgemise üle. Kas ei ole elugi vahel nagu unenägu, aeg-ajalt rahulik ja tüüne, siis jälle painav ja hirmutav? Andres Uibo süm­foonia „Jeruusalemm“ katkend tõi kujutlusse saatuse motiivid ning Peeter Vähi teostest „To the Mother“ ehk „Emale“ ja „Forty-two“ ehk „Nelikümmend kaks“ aimus igatsust ja kurbust, mida tuleb ju samuti eluteel ette.

Kava keskele oli paigutatud kaks armeenia liturgilist meloodiat: XV sajandist pärit „Hor žam“ (seadnud Makar Jekmaljan) ning XIII sajandist „Amen hajr“. Idamaised viisid lisasid kontserdile müstilise ja üleloomuliku varjundi. Tõnis Kaumann näitas ennast lauljana sootuks teisest küljest kui Dowlandi esitades. Nii Kaumann kui ka õhtu pea­tegelane Olev Ainomäe näivad kahtlemata tundvat end kodus mis tahes ajastu või helilooja muusikas.

Kontserdi viimases loos, Giorgio Mainerio tantsudes kogumikust „Il primo libro de balli“ ehk „Esimene tantsu­raamat“, tõi Ainomäe lagedale kogu oma pillide arsenali. Ei jäänud mingit kahtlust, kes on õhtu staar. Sünnipäevalaps säras esikohal, vahetades pille enesestmõistetava mängulustiga. Finaal läks rütmiliselt tõusvas joones nagu kreeka sirtaki, tõestades publikule, et 70 on kõigest arv ja püssirohtu veel jagub.

Pärast kontserti tavatult soojas septembriõhtus läbi vanalinna koju jalutades tabasin end mõttelt, et nii nagu aasta-aastalt jagub üha kauem suvelõpu soojust, on meie vanameistritel jätkuvalt jaksu taolisi ilutulestikke korraldada.