Aatomipommi isa „Doctor Atomic”

Heili Vaus-Tamm

JOHN ADAMSI ooper „DOCTOR ATOMIC”, THE METROPOLITAN OPERA kinoprojekt, dirigent Alan Gilbert, lavastaja Penny Woodcock,
libreto Peter Sellars, peaosas Gerald Finley. Maailma esiettekanne San Francisco Opera, 2005, kobarkinos 8. XI.

Meti kinoprojekti üks olulisi plusse on see, et lisaks juhtiva ooperiteatri lavastustele saime seekord näha maailma kuulsaima elava helilooja uudisteost. Teost, mis ilmselt Eesti lavadele niipea ei jõua. Ja kesist publikuhuvi arvestades pole ka hullu, kui ei jõua. Sest kui juba Meti lavastuse vaatajaid oli häbematult ja hämmastavalt vähe, mida siis veel.

Tallinna publiku moodustasid paar heliloojat, paar muusikakeskkooli lõpuklassi õpilast,  muidu huvilisi. Kas tõesti pole näiteks lauljatel huvitav, kuidas uut ooperit sellisel tasemel (nii helilooja kui ettekande poolest) lauldakse? Gerald Finley on üks viimaseid plaadiajakirja Grammaphone auhinnasaajaid – maailma praeguse hetke tipplauljaid. Ei saa ka öelda, et John Adamsi helikeel nii raske oleks, et ooperit „Doctor Atomic” ära vaadata ei kannata. Ei saa öelda, et tema nimi oleks nii tundmatu, et peetaks ei tea kelleks, kellele ei tasu aega raisata.  Milles siis asi?

Et polegi kaasaegsel ooperil tulevikku? Ei huvitagi? Kui isegi Tallinna linnast laupäeva õhtul üht saalitäit huvilisi kokku ei saa. Või oleme ikka nii provints, et maailmas toimuv meile korda ei lähe, isegi siis mitte, kui parim koju kätte tuuakse. Alles rõõmustasin sarja „Viva oratorio!” hingedepäeva kontserdi üle, kus puupüsti täis kirikutes kõlas vaid uus kirikumuusika. Aga mis siis ooperiga lahti on? Kui  palju räägitakse ooperi hetkeseisust ja tulevikust: et peab ellujäämiseks lahti saama labasevõitu melodraama kopitanud ettekandemallist ja et üks olulisi tulevikugarantiisid on just lavastuste tänapäeva teatri tasemele viimine. Teiseks tänapäeva inimest kõnetavatel teemadel põhineva libreto olemasolu. Siin oli justkui mõlemat. Ja Meti lavastusedki on Eesti inimese jaoks piisavalt turvalised: pole saksa kultuuriruumi eksperimentaal-lavastajate peadpööritavaid  ja võõrastust tekitavaid eksperimente.

Või on ikka ooperiga nagu linnuga pigitatud katusel, et nokk kinni, saba lahti ja vastupidi; et ooperilt oodatakse kõigi uuenduste kiuste ikkagi suuri tundeid ja veel täpsemalt – inimtunnete traagikat? Nagu „Doctor Atomic’us” isegi on veidi isiklikku liini, kus Jaapani peale aatomipommide saatmise initsiaator Robert J. Oppenheimer oma naisele magamistoas Baudelaire’i värsse loeb. Tema sensuaalsus ja  pehme hingestatus on vastandiks polügoonil nähtud Oppenheimerile, kel silm hullunud fanatismist peas kilab ja kes kõik mõistlikud vastuargumendid tagasi tõrjub. Tagaplaanile ja välja arendamata see muidugi jääb, sest suurem kui vajadus lembuse järele on hasart korda saata ajaloo suurimaid kuritegusid.

Ooper on tõeliselt mahukas: kestab pooletunnise vaheajaga 3 tundi 21 minutit. Tegevus toimub algul aatomipommi väljatöötamise  laboris, kus kaastöötajad Saksamaa kapituleerumise järel keelitavad Oppenheimerit loobuma Jaapani tsiviilobjektide pommitamisest. Vahepeal Oppenheimerite kodus, siis katsepolügoonil. Teine vaatus algab jällegi peategelase kodus, kus abikaasa Kitty laulab pikalt sõja, surma ja hingelise ärkamise teemadel. Ega tegevust kui sellist eriti pole, on vaid erinevad pingeseisundid, erandiks üürike lembestseen. Valdavalt aga hirm, ängistus, millegi  fataalse ja tagasipöördumatu eelaimdus, mis kulmineerub katsepolügoonil lõhkamisööl 16. juulil 1945.

Äikesetormis katsetamise tõttu kardavad teadlased, et pommi lõhkemine võib käivitada kontrollimatu reaktsiooni, mis viib totaalse hävinguni. Kui kõik ootavad mõttesse süüvinult katset, ilmub öötaevasse ähvardav Vishnu kuju, mis teeb tegelased hirmust segaseks. Kõigele vaatamata antakse stardikäsklus … ja  lõpus ütleb vaid vaikne naisehääl abitult jaapanikeelseid lausekatked: „Palun andke mulle vett, mu lapsed paluvad mult vett … ma ei leia oma abikaasat … palun andke mulle vett”. Lavastus on militaarselt askeetlik, aga mõjus. Eriti kõnekas on lavasein, kus mitme korruse peale kitsastesse lahtritesse jagatud tegelased ilma igasuguse toe ja esiseinata hirmuäratavasse kõrgusse tegutsema pandud. Ja kuidas nad teise vaatuse alguses nagu saabuva  katastroofi eelaimdusena on igaüks oma lahtris kägardunud kukkumisasendisse kangestunud. Leidlik oli ka Jaapani kaart, mis äkki ise süttis ja ringikujuliselt laienedes edasi põles.

Muusika on värvikas ja vaheldusrikas metalsest motoorsusest uusmeloodilisuse suureamplituudiliste meloodiateni. Geniaalsetest tühjuse kõladest ja löökpillide tilkadest elektrooniliste helideni. Muusikaline dramaturgia oli tugev. Vokaali esile tõstvalt mõjus ka see, et suurte aariate ajal vaikis orkester pea olematuks või napilt kujundlikult toetavaks.

Teos on igati soliidselt ja karmilt ühes tonaalsuses välja peetud. Olgu see eelkõige vastuseks neile, kes peavad John Adamsi muusikat liiga kergeks kuulamiseks või populaarseks. Kui miinuseid leida, siis on teos isegi liiga karmilt, askeetlikult ja pikalt pinget tõstvalt üles ehitatud. Ära väsitas. Kindlasti oleks teatrisaalis lummus suurem olnud, aga nii tegevuslik  kui temaatiline mitmekesisus ja veidi lühem metraaž oleks kasuks tulnud.

Ooperietenduse vaheaeg oli see-eest vägagi kõnekalt sisustatud: intervjuud peategelase Gerald Finley ja helilooja John Adamsiga ning oma objektiivsuses hirmuäratavad ja uskumatud tagasivaated USA teadlaste suhtumisele. Et aatomipommi katsetamine oli nende arvates puhtalt teaduslik eksperiment, mitte süütute inimeste massiline tapmine. 

Selline haruldast valdkonda käsitlev ja läbikomponeeritud vormiga ooperiõhtu oli igatahes suur elamus.