Aed, mis ei näita rohtumise märke

Hortus Musicuse suvefestival andis hea ülevaate ansambli laiast repertuaarist ja nende oskusest luua muusikat kohapeal, siin ja praegu, koos omapoolse tõlgendusega.

ÄLI-ANN KLOOREN

XII muusikafestival „In Horto Regis“ 11. – 15. VII Tallinnas, kunstiline juht Andres Mustonen.

„„Hortuse“ kontsertidel käiakse agarasti, sest „Hortus“ on pop.“ „Alaline kontserdi­publik seal ei käi.“ Nii vahendab Merike Vaitmaa 1976. aastal ilmunud artiklis muusikaga tegelevate inimeste suhtumist tollal neljandat sünnipäeva tähistanud ansamblisse. Ta püüab leida ka vastust, miks selline kergelt halvustav suhtumine muusikute hulgas levis ning jõuab järeldusele, et üheks põhjuseks on see, et vanamuusika on justkui eikellegi­maa: seda küll õpitakse muusikaliteratuuri tundides, aga õppepraktikasse ja käiberepertuaari see ei kuulu.*

50 aastat hiljem, kui Ida- ja Põhja-Euroopa vanim varajase muusika ansambel on tähistamas oma esimest juubelit, võib öelda, et ega olukord palju muutunud ei ole. Hortus on endiselt popp, kuid nende kontsertide publik koosneb pigem muusikaarmastajatest kui professionaalsetest muusikutest ning hoolimata sellest, et vanamuusikat harrastatakse küll mõnevõrra rohkem kui pool sajandit tagasi, on siiski tegemist selge nišitootega. Siiski võib väita, et siinset muusikamaastikku ei kujutaks ilma Hortus Musicuseta enam ettegi.

Viies end mõtetes aastasse 1972, kangastub tollane sumbunud ja üsnagi rusuv ühiskond: piirid olid enamikule suletud, ajakirjanduses valitsesid ideoloogiast tulvil tekstid ning infot mujal maailmas toimuvast koguti kildudena mitmesuguseid ja tihtipeale kummalisi kanaleid pidi. Ometigi leidus ka tollal igas eluvaldkonnas neid, kes tänu oma sihikindlusele ja entusiasmile algatasid midagi sellist, millega trotsiti igasuguseid tõenäosusteooriaid. Ning üks selline nähtus oli just Hortus Musicus. Sellest, kuidas noor, vastselt muusikakeskkooli lõpetanud Andres Mustonen pani kokku vanamuusika­ansambli eesmärgiga luua kooslus, kus inimesed usuvad, mida nad mängivad, on kirjutatud palju. Nagu ka sellest, kuidas takistuste kiuste suudeti ette kanda ka näiteks vaimulikku muusikat (hea, et keelteoskus selleaegsete ametnike hulgas oli, nagu see oli), nii et neil teemadel ei hakka siin pikemalt peatuma. Küll aga väärib märkimist fakt, et nii mõnedki muusikud on ansambli tegevuses kaasa löönud juba aasta­kümneid: puhkpillimängijad Olev Ainomäe, Tõnis Kuurme ja Valter Jürgenson ning laulja Riho Ridbeck. See on parim tõestus, et tõesti usutakse sellesse, mida tehakse. Aja jooksul on loomulikult läbi tehtud tohutu areng. Kui Merike Vaitmaa eespool tsiteeritud artiklis mainis, et esimestel aastatel olid vanadest pillidest kasutusel ainult plokkflöödid ja viola da gamba, siis nüüdseks kuulub „pilliparki“ muljetavaldav valik kesk- ja renessansiajastu instrumente. Omaette nähtus on Riho Ridbeck – kuigi sageli löökpillide taga (Andres Mustonen nimetas teda naljatlevalt ansambli löökpillide kontsertmeistriks), võib just tema 50 aasta pikkust laulja­karjääri pidada erakordseks. Esiteks äratab aukartust see, et laulja on nii palju aasta­kümneid hoidnud oma hääle töökorras, teiseks aga määrab tema teatraalne esinemislaad sageli kogu teose üldilme – see võib olla kui väike teatrietendus. Hortuse suureks õnneks on Ridbecki kõrval teisedki suurepärased solistid Anto Õnnis ja Tõnis Kaumann, tihti lööb kaasa ka imekauni häälega sopran Jaanika Kuusik. Kui rääkida ansambli isikupärasest kõlast, siis hästi suur osa on siin Taavo Remmelil ja tema kontrabassil, olgu see siis klassikaliselt poognaga või džässilikult sõrmedega mängitud. Ja mitte vähem tähtis ei ole Ivo Sillamaa klahvpillipartii – sageli annab just see lugudele n-ö mootori, millele sekundeerib Imre Eenma gambadel. Last, but not least – Andres Mustoneni viiulimäng, mis varieerub rangest häälte dubleerimisest džässilike improvisatsioonideni.

Tõsidus, muhedus ja kõlavärvid

Ansambli juubeli puhul toimus viie­päevane suvefestival „In Horto Regis XII“, mis andis hea ülevaate Hortuse laiast, mitmeid sajandeid hõlmavast repertuaarist. Üldistatult võib öelda, et Hortus Musicusel ei ole muusikat luues oluline mitte niivõrd taastada vanu esituspraktikaid, kuivõrd luua muusikat kohapeal, siin ja praegu, ning anda sellele omapoolne tõlgendus. Hea näide selle kohta olid esimesel kontserdil kõlanud palad XIII sajandi kogumikust „Carmina burana“, mille kergemeelsete või lausa siivutute tekstide ja rõõmsa­meelsete meloodiatega sobis meeleolukas, kohati lausa džässilik esitus suurepäraselt. Omapärase värvi lisas Ivo Sillamaa orelipartii, mis kõlas kui Hammondi orel 1960ndatest. Keskaegsetele lauludele järgnes juudi sünagoogi muusika, mis on kristliku vaimuliku muusika tõsidusega harjunud kõrvale üllatavalt rõõmsameelne ja rütmikas. Aga oli ka mõtlikumaid ja kurvameelsemaid laule, mis läksid eriti hinge tänu Riho Ridbecki idamaise värvinguga esitusele. Igal juhul tõestasid nii see kui ka järgnevad kontserdid, et vanamuusika puhul ei ole sugugi tegemist igava ja ülimalt tõsimeelse muusikaga, vaid nali ja ka sarkastiline huumor oli vägagi omane tollele ajale. Võtame näiteks Henry Purcelli laulud, mis kõlasid prantsuse ja inglise muusikast koosnenud kontserdil „Vanad rivaalid“. Laulu „Wine in the Morning“ („Vein hommikuks“) pealkiri kõneleb iseenda eest, aga „A Grasshopper and a Fly“ („Rohutirts ja kärbes“) on poliitiline lauluke, kus rohutirts paljastab kärbsele hirmsa tõe troonile pürgivast kuningas Charles II abieluvälisest pojast Jamesist: „His Father might be the Lord knows what, but his mother we knew a whore, A whore, a whore, a whore“ („Ta isa võib olla jumal teab kes, aga ta ema oli hoor“). Selle hirmuäratava avalduse suutis Riho Ridbeck talle omasel teatraalsel viisil väga muhedalt kuulajateni tuua.

Kontserdil, kus kõlas peamiselt Madalmaade polüfoonia, sai kuulda a cappella muusikat nii, nagu seda võidi renessansiajal esitada, s.t vokaalpartiisid dubleerisid eri instrumendid, lisades niimoodi muusikale kõlavärve. Parim näide sellest oli kaunilt ette kantud Josquin des Prez’ „Ave Maria … virgo serena“, kus tavapärast Hortuse mees­ansamblit täiendas Jaanika Kuusik. Lauljate mitmekülgsusest andis aga tunnistust võime laulda ka hoopis teistsuguse, koolitamata hääletämbriga, mis sobis ideaalselt selliste des Prez’ lõbusamate lauludega nagu „Scaramella“ ja „El Grillo“.

Lõpetuseks ka festivali avakontserdist, kus Andres Mustoneni juhatusel astusid üles siinmail hästi tuntud Iisraeli barokkorkester Barrocade ning Voces Tallinn. Üldmulje kontserdist jäi natuke raskevõitu, üheplaaniline – kõik oli nagu laia pintsliga loodud, detailidesse süvenemata. Eriti andis see tunda avaloos, Henry Purcelli „My heart is inditing of a good matter“ („Mu südamest tulvab häid sõnu“). Kogu teose puhul oli rõhk vertikaalil, üleliia rõhutati igat takti algust ning puudu jäi pikematest horisontaalsetest liinidest, aga ka nüansseeritumast dünaamikast. Lugu lõpeb piduliku halleluujaga, aga selleks hetkeks oli kogu forte arsenal juba nii põhjalikult ära kasutatud, et see kõlas kergelt väsinuna. Parema mulje jättis Antonio Vivaldi „Gloria“, kuigi ka siin oleks detailsem töö dünaamikaga andnud parema tulemuse. Võluvad olid nii Jaanika Kuusiku ja Annely Lenbergi soolod kui ka nende duett.

Instrumentaalmuusikast oli kavas Johann Sebastian Bachi „Brandenburgi kontsert“ nr 5 D-duur ja Georg Friedrich Händeli oboekontsert g-moll HWV 287. Viiendast „Brandenburgi kontserdist“ on viimastel aastatel kujunenud tõeline kontserdikavade lemmik. Kuigi tegemist on hästi efektse teosega, eriti tänu oma erilisele klavessiinipartiile ja soolo­kadentsile, siis ei teeks paha, kui mõnikord ka mõni teine „Brandenburgi kontsert“ kavva võetaks – nad ju kõik ühtemoodi head ja ilusad. Viienda kontserdi puhul on alati kõrghetk esimese osa klavessiini soolo ja põnevust valmistab see, kuidas interpreet on selle lahendanud. Yizhar Karshoni esitus oli äärmiselt sümpaatne, tempo rubato’de kasutamine tõi tehnilise tulevärgi kõrvale ka üksjagu mõtlikkust.

Omamood pärl on Händeli oboekontsert – miniatuurne (kestab umbes kümme minutit) helilooja noorpõlve teos, kus tooni annab pidulikkus ja suursugusus ning oboemängijal on võimalus näidata nii oma virtuoosseid tehnilisi oskusi kui ka kantileeni ja kaunist tooni. Iisraeli oboemängija Shai Kribus esitas teose barokkpillil, mida on palju raskem kõlama panna kui tänapäeva oboed, kuid Kribus suutis ka sellel kuulajad täielikult lummata.

* Merike Vaitmaa, Hortus musicus – muusika aed. – Sirp ja Vasar 10. XII 1976.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht