Aegadeülene sild

Enno luulel on tänu ontoloogilisele avarusele olnud igal ajal kindel austajaskond ning eesti heliloojad on teda väga armastanud.

SAALE KAREDA

Sarja „Heli ja keel“ heli- ja sõnakunstiõhtu „Igatsus kui tuli tungija … Riho Esko Maimets ja Ernst Enno. Mõtisklusi teosoofiast“ 9. III Eesti Raadio 1. stuudios. Kavas Ernst Enno luulest inspireeritud Riho Esko Maimetsa (esiettekanne), Gustav Ernesaksa, Eduard Tubina, Tõnu Kõrvitsa ja Pärt Uusbergi looming. Laval Harry Traksmann (viiul), Olga Voronova (viiul), Laur Eensalu (vioola), Leho Karin (tšello), Iris Oja (hääl), Ye Pan (metsasarv) ja Diana Liiv (klaver). Vestlusringi teosoofiast juhtis Madis Arukask, vestlesid Arne Merilai, Siim Lill, Anu-Reet Hausenberg ja Riho Esko Maimets.

Diana Liivi ellu kutsutud kontserdisarjas „Heli ja keel“ on seitsmendal hooajal keskendutud vaimukultuuri juurtele. Sügisene kava viis meid soome-ugri loodususundite juurde ning käsitleti selle pärandi edasikandumist nii Jüri Reinvere loomingus kui ka laiemalt. „Heli ja keele“ selle hooaja uuendus on ainest tundvate inimeste vestlusring. See on väga õnnestunud element, mis aitab kuulajal liikuda teema sügavamatesse kihtidesse ja mõista konteksti. Heli- ja sõnakunst on ju iidsetel aegadel kuulunudki orgaaniliselt ühte ning oskuslikult juhitud teekond sellesse maailma tagasi pakub peale intellektuaalse-vaimse rõõmu ka teraapilise kogemuse meie liiga fragmenteerunud ajas. Suurepäraselt doseeris vestlusringi teemasid, samuti nagu ka eelmisel korral, Eesti akadeemilise usundiloo seltsi president Madis Arukask.

Riho Esko Maimetsa laulutsüklile on iseloomulik ennolik ambivalentsus, mis on saavutatud helgete ja mõrkjate harmooniate vaheldumisega: kuuleme justkui samaaegselt helgust ja traagikat, ilu ja valu, kannatust ja kannatuseülest eksistentsivõimalust.

Peeter Langovits

Ernst Enno musikaalne ja sugestiivne luule on läbi aegade olnud eesti heliloojate armastatud inspiratsiooniallikas ning see peegeldus ka laupäevase kontserdi kavas. Nõukogude ajal salliti ainult Enno lasteluulet, nii et temast saigi tol ajal ametlikul areenil lastekirjanik. Luuletaja eluajal ei olnud tema lugejaskond just suur ning kriitikud-kolleegid teda ei mõistnud, välja arvatud Henrik Visnapuu, kes on kirjutanud, et kogu Enno looming on lühikesed ääremärkused tema isiku arenemisele. Kontserdiõhtu vestlusringis tõi kirjandusteadlane professor Arne Merilai esile, et Enno on eesti kirjanduse üks väheseid järjekindlaid sümboliste. Kandev jõud Enno luuleloomingu intensiivsuse ja sümbolite taga on aga tema teosoofiline maailmatunnetus. Tundub, et alles praegu võib hakata sellest avalikumalt rääkima, vähemalt andis selleks hea tõuke kõnealune sündmus, mida saab Klassikaraadios ka järelkuulata.1 Religiooniuurija Siim Lill tõi esile, et usundiloolasele ei saagi olla põnevamat valdkonda kui teosoofia, kus on koos kogu esoteeriline teadmine, mis on olnud läbi ajaloo põranda all. Haritud ja palju lugenud Ernst Ennole jäi kristlus liiga kitsaks. Kirjaniku tütretütar, Teise maailmasõja ajal Eestist lahkunud Elin Toona on kirjutanud, et Enno avastas varsti, et kõikidel usunditel on ühised algallikad.2 Kahtlemata on just ontoloogiline avarus see põhjus, miks on Enno luulel olnud igal ajal kindel austajaskond ning miks on eesti heliloojad ja laululoojad (Anne Maasiku „Rändaja õhtulaulu“ teab küllap iga eestlane, samuti Rein Rannapi ja Ruja „Nii vaikseks kõik on jäänud“) teda niivõrd armastanud. Ernst Enno teosoofilise aspekti pakkus aga sarjale „Heli ja keel“ välja noor Kanadas sündinud, kuid esivanemate maale tagasi pöördunud helilooja Riho Esko Maimets. Tema esiettekandel kõlanud tsüklis „Neli Enno laulu“ häälele ja keelpillikvartetile on tõesti kuulda aegadeülest silda Enno vaimumaailmaga. Maimetsa laulutsükkel oli kavas kesksel kohal nii sisult kui ka kaalult, teised kontserdil kõlanud teosed lõid esiettekandele kauni konteksti. Sõna „teosoofia“ (vanakreeka „θεοσοφία/theosophia“ ehk „jumalik tarkus“) kasutasid juba uusplatonistid ning arvatakse, et see mõiste on sündinud sõnade „teoloogia“ ja „filosoofia“ ühendamisel. Tuntumad teosoofid on saksa müstik Jakob Böhme ning šveitsi päritolu arst ja loodusteadlane Paracelsus. 1875. aastal rajas teosoofia ühingu vene aadli­päritolu Jelena Petrovna Blavatskaja, kelle puhul kasutatakse rohkem nimekujusid madame Blavatsky või Helena Blavatsky. Sellest ajast peale seostatakse teosoofia mõistega peamiselt tema algatatud teosoofilist liikumist, ehkki see pole sama, mis traditsiooniline lääne teosoofia. Blavatsky kombineeris kõigi ajastute religioossed traditsioonid, teaduse saavutused ja esoteerilised õpetused ühtseks tarkuse sünteesiks (mütoloogiliste tekstide nimekirjast leiame ka „Kalevala“), ent olulisemate allikatena tuleb rõhutada budismi ja „Bhagavadgītā“ rolli. Blavatsky peateose „Salaõpetus“ alapealkiri on „Teaduse, religiooni ja filosoofia ühendamine“ ehk ta püüdles universaalse kõikehõlmava „tõdede kogumi“ poole, hoiatas aga, et teosoofiast ei tohi teha järjekordset ususüsteemi.

Madis Arukask püstitas vestlusringis küsimuse, kas Enno leidis teosoofia või teosoofia Enno. Eesti teosoofia ühingu liige Anu-Reet Hausenberg tõi sellele vastates esile, et esimese seemne istutas Ernst Ennosse tema pime külatargast vanaema, ning osutas, et kõik need sügavamad teadmised, mida teosoofia adeptid uurivad ja praktiseerivad, on olemas meie oma rahva iidses pärimuses. Vanaemalt kuuldud rahvalaulud ja rahva­jutud ongi see allikas, kus nii heli- kui ka sõnakunst ning sügav elutarkus on veel ühtses tuumas koos. Teosoofiani jõudmine oli seega loogiline samm. Pakatas ju XX sajandi alguse kunsti- ja kirjandusmaailm teosoofiast ja sümbolismist. Sel ajal elas Enno õpingute tõttu Riias, kus muu hulgas oli vallandunud juugendstiili arhitektuuri ehitusintensiivsuselt erakordne ajajärk.

Visnapuu arvates sai Enno 1906. aasta paiku valgustuskogemuse osaliseks, kuid Enno luulele omased sümbolid ja vaimsuse leiame juba ka tema varastest luuletustest. Ent tõesti, alates kogumikust „Uued luuletused“ on valgus neis valus-intensiivsem ja ühtlasi kirgastavam. Riho Esko Maimetsa laulutsükli „Neli Enno laulu“ kaks esimest laulu pärinevad kogumikust „Uued luuletused“, mis ilmus 1909. aastal, kolmanda laulu „Sügiseigatsus“ tekst on aastast 1904 ning tsükli viimane laul „Kui suri lill …“ on loodud ilmselt 1916. aasta paiku. Neist Enno tekstidest moodustub hea dramaturgiaga tervik, kus esimese ja teise laulu erinevat ekspressiivsust mahendab kolmanda laulu rahulikum-leebem tundetoon, et anda pisut puhkust enne dramaatilise tekstiga lõpuosa. Ka kõigi laulude sisemine arhitektuur on nauditavalt dünaamiline ja heade proportsioonidega. Omamoodi meenutab Maimetsa tsükkel klassikalist neljaosalist vormi. Esimene laul „Ma tulen hilja“ sisaldab nii tekstis kui ka muusikas ülimalt kontsentreeritud pinget, korraga nii siin- kui ka sealpoolsuses viibimist, tugevaid kujundeid, sealhulgas kavale pealkirja andnud värssi „Ja igatsus kui tuli tungija“. Nappide, ent mõjuvate harmooniliste vahenditega on edasi antud nii äsja nimetatud luulerida kui ka üks Enno üliintensiivseid sümboleid „kus valgus maeti mulda võrsuma“. Kogu laulu­tsüklile on iseloomulik ennolik ambivalentsus, mis on saavutatud helgete ja mõrkjate harmooniate vaheldumisega: kuuleme justkui samaaegselt helgust ja traagikat, ilu ja valu, kannatust ja kannatuseülest eksistentsivõimalust. Nähtava maailma sündmusi annab eelkõige edasi intensiivne, mällusööbiv, selgete ja kirgaste värvidega meloodiakujundus, harmooniliste värvingute kaudu lisanduvad nähtamatu maailma tasandid. Harmooniline ambivalentsus tuleb avalaulus sisse kohe teises taktis ning läbib tervet laulu. Teine laul „Ma tunnen lillesid“ on poeetiliselt kõige lopsakam ja meenutab seetõttu klassikalise tsükli teise osa iseloomu, nii nagu kolmanda laulu kikivarvul (kohati lausa menuetilik) kergus loob hingamisruumi enne tsükli finaalosa. Neljas laul „Kui suri lill …“ on schubertliku mõõtmega sügavalt hinge puudutav heliteos, mis jääb saatma veel pikaks ajaks. Iris Oja ning keelpillikvarteti esitus oli lummav, ometi oli see alles esmaesitus, nii et jään huviga ootama selle kauni tsükli järgmisi ettekandeid.

Lõpetuseks tahan tänada kontserdiõhtu „Igatsus kui tuli tungija …“ plakati kujundajat Kadi Pajupuud, kelle kompositsioonil näeme aegadeülest silda vapustava selgusega – Ernst Enno ja Riho Esko Maimetsa silmavaates on midagi olemuslikult sarnast.

1 https://klassikaraadio.err.ee/915986/kontserdisaalis-helijakeel-ernst-enno-radadel-igatsus-kui-tuli-tungija

2 Elin Toona, Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno. Kirjastus Ilmamaa, 2000.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht