Ajalooline hetk

Ütlemata lootustandev oli näha kolmest mehest ja ühest naisest koosnevat ansamblit, mis on soolises väljenduses niivõrd neutraalne.

GREGOR KULLA

Kontsert „Guiding Light IV“ ehk „Suunav valgus IV“ 7. II Kanuti gildi saalis. Autorid ning etendajad Artjom Astrov, Michaela Kisling ja Till Megerle, helirežissöör Andreas Harrer.

Ligikaudu viiskümmend inimest istutasid end juhtmete, DJ-puldi, võimendi, mikrofonide ja kümnendatest pärit lameekraani ümber patjadele ja taburettidele. Projektijuht Siim Tõniste tuletas meelde, et teleka taha istudes ei näe, mis sealt tuleb.

Kunstnike Michaela Kislingi, Till Megerle ja Artjom Astrovi „Guiding Light IV“ sai alguse kolmeosalisest videoseeriast. Neljas osa sündis umbes aasta tagasi Viini Kunstihoone ette­panekul ning on varasema videoseeria järg. Neljanda osa sisu oli videoseeriaga sama, ainult tegevus oli viidud lavale. Artjom Astrov selgitab saates „Kunsti­ministeerium“: „Me ise nimetasime seda kontserdiks, sest kontserdiformaat oli alguspunkt. Meie töös on läbiv joon see, et seda on raske paigutada ühte formaati. Inimesed küsisid pärast: „Oli see kontsert? Oli see performance?“ Mulle meeldib selline lähenemine.“*

Kontserti kirjeldavas tekstis kasutavad kunstnikud aga sõna „süvahängimine“. Artjom seletab, et see on nende kalli sõbra ja kaasamõtleja Aziza Harmeli pakutud kirjeldus „Guiding Light’i“ loomeprotsessi kohta: „Me ei lähene koostööle ainult intellektuaalselt-teoreetiliselt, vaid sinna on sisse põimitud ka hängimine, nii et see võib kesta päevi, terve suve, isegi aastaid.“ Ta lisab veel, et keeruline on piiritleda, kust algab töö ja kust sõprus. Süvahängimise mõiste on kõige nende koos tehtava alus. „Võib-olla parim viis kirjeldada olekski öelda, et see on poolfiktiivne lugu bändist. Me oleme ise sellest bändist natuke väljaspool.“ Võtan oma teksti aluseks kaks suunda: kontserdi kui formaadi, mille keskmes on muusika, ning süvahängimise kui loomeprotsessi.

Kontsert ja muusika. Kontserti, performance’it või mõnd muud esinemist vaadates ei mõtle ma kordagi, mis formaadis laval toimuv aset leiab: see ei oma tähtsust ega ole mulle väljaspool artiklite kirjutamist, kategoriseerimist, oluline. Ehk kõik meist on näinud maale või graafikat XVIII või XIX sajandi kodustest salongiõhtutest, kus külalistega koguneti klaveri ümber, et kuulda, mis naabri­tüdruk kirja on saanud. „Guiding Light IV“ viis tagasi aega, mil muusikaõhtud toimusid valitud seltskonnas, köögilaua taga – n-ö avaliku kontserdi eelsesse aega, mil plaksutamine, liikumatus ja säravad riided polnud üksnes tsiviliseeritust väljendav kombestik, vaid kavaluseta sentiment. Esmatähtis oli suhtlus, kontakt, mis eeldab julgust ja haavatavust, kipub aga tänapäevastel kontsertidel ununema. Vahest hirmust paista cringe, tunda piinlikkust? Julgust või oskust võib kõnealusel juhul ositi ehk põhjendada esitajate visuaalkunstitaustaga.

Kanuti gildi saali suures saalis padjal istudes ning Michaelat, Tilli ja Artjomi vaadates-kuulates oli esiplaanil truudus ja ehedus. Mul ei tekkinud kordagi huvi analüüsida muusikalist ülesehitust (mida ma küll kohe teen), puhtust, oskuslikkust ega artistlikkust. Eeskätt tundsin kuulajana sõbralikku püüdu minuga midagi jagada, ilma et oleks üksteise taha peitu poetud. Kunstnikud olid omavahel suhtluses. Kui helirežissööril ununes heebel vinnastada, tuletati see meelde otsekui kompositsiooni osana ning suhtluses ümbritseva publikuga, kas või lihtsalt otsa vaadates, lauldes või kuulajate poole pilli mängides. Saalis valitses pretensioonitu õhkkond, mis ei püüdnud paista või kõlada kui kunst. Minu ja esitajate distants oli peaaegu olematu.

Kui ma õigesti aru sain, esitati kokku kuus-seitse laulu. Tähelepanu haaras instrumentaalmuusika, mis kõlas nagu aeglane glitch, pealegi oli sõnu raske eristada. Kompositsiooniliselt olid teosed üles ehitatud kihtidena, samplitena, mistõttu oli helikude läbipaistev ja lihtsasti jälgitav. Võttena lisas põnevust muidu valdavalt tonaalse muusika n-ö rikkumine, à la struktuuri murdmine, selle kväärimine. Kindlasti ei leia ma, et igasugune dissonantside kasutamine on millegi murdmine. Kontserdil paistis, et nn ebakõlasid kasutati võttena – valdavalt püsiti helistikus. Seda võib põhjendada kunstnike sooviga võtta miski lahti niipea, kui see on saanud määratluse, säilitada kunstipraktikas kehatus, mis eeldab kehakat teadvustamist. Neil hetkedel meenutas muusika vertikaalselt džässi, kuid horisontaalselt säilitas oma sampellikkuse – vorm ei muutunud. Üldiselt paistis, et muusika oli fikseeritud: džässihetk või järgnev plokkflöödiduo eeldasid eri parameetrite kinnistamist.

Süvahängimine. Kunstnike loomeprotsessi helk tuli puhtaimalt välja sõnadest. „People in the sun / people in the shade / friendship is serious / wind is on its own“. Samal ajal tuli telkust iPhone’iga filmitud video, kus kunstnikud vaatavad rohukõrrega päikesesse. Või kui Michaela laulis laulu „Musick“, mis kõlas kui inglise renessansi stilisatsioon (John Dowland). Või hoopis kui Artjom esitas oma sulest pärit nn räpiteoseid „Rainy Rainy“ ja „Gimme a Sip of Water!“, mis dialoogis inimestega päikese käes ja vanamuusikaviitega moodustasidki ennemini (süva)hängimise kui suure kunstilise terviku. Näen seda kui sõpradevahelist showing’ut, suhtlus- ja ajaveetmisviisi, mis on jõudnud sõnalisest kaugemale – mõtestatakse rohkemat kui sõnades võimalik. Eesmärk pole luua uut kompositsiooni, sest see juhtub nii või naa, vaid leida ühine soon, mida pidi tujusid või tundeid kanaldada, ja minu silmis ongi see suurem kui kunst. Õigemini see vist ongi see kunst.

Kunstnikud olid lootnud, et liigutakse nendega koos saalis ringi, kuid funktsiooni puudumisel seesugune soov paratamatult kortsub. Kuid vabadus püsti tõusta ja kuhugi mujale istuda, lamada ja silmad sulgeda või tantsida, nii et laval toimuvale jaguks tähelepanu, oli tuntav. Vahest oli asi miljöös (hämar ja sume valgus, füüsiline lähedus, vaiksemapoolne repetiitne muusika) ning selge ruumihierarhia puudumises publiku ja esinejate vahel: mõlemad olid samal tasapinnal, teineteisele lähedal ning seega osalesid kõik hängimises (näiteks kui Till mulle näkku laulis/karjus). Oli tunne, et olen seal suures toas ning laman chaise lounge’il, tahtmist pidi veipides ja kaaskuulajaga armatsedes. Kui laenata terminit Satie vaimuvarast, toimis kunstnike muusika kõige paremas mõttes kui musique d’ameublement – XX sajandi esimese poole klassikaline muusika, mida pole tarvis (peale sõnade) eriti teadlikult kuulata.

Kolme kunstniku koostoimes tõusis esile veel nende fluidsus. Ma ei tea, kas tegu on minu (tihti) äärmusse kalduva wokeness’iga, kuid ütlemata lootust­andev oli näha kolmest mehest ja ühest naisest koosnevat ansamblit, mis on soolises väljenduses niivõrd neutraalne. Nende teod ja olek ei olnud määratud sellega, mida nende sugu neile ette kirjutab. Valdavalt oldi tundlikud, hellad ning haavatavad, vajadusel ka järsud. Võrdlesin Michaelat, Tilli ja Artjomi teise kunstnikest koosneva ansambliga ants1, kes on laiemale kuulajaskonnale küll vist tundmatud. See on (taotluslikult) punk poistebänd, mis koosneb suures osas EKAga seotud inimestest ning kes andsid hiljuti akadeemias kontserdi. Olgugi et nad on inimestena armsad, hoolivad ja hellad, mõjuvad nad mulle koos musitseerides törts liiga maskuliinselt (maadlevad, punk-karjuvad, tekst on täis poisteslängi). Mõtlesin, miks nii on. Minu andmetel tahab ants1 olla woke jm nagu minagi, kuid kui poisid kokku tulevad, on kõik arusaamatult vali ja järsk ning vajaka jääb lähedusest. Seevastu Till, Artjom ja Michaela on ka kokku tulles woke’id. Kas põhjus on (päriselt ka) selles, et nende hulgas on üks naine, või milleski muus?

Kunstnikest muusikutel on kutseliste muusikute ees alati üks eelis: neil on maitset ja neid on huvitav vaadata ning see hüvitab tihtilugu helikoe puudused. Sageli pole nad ka niivõrd ennast täis ja küünilised – need omadused tulenevad juba millestki sügavamast (nõukaaegsest muusikaharidusest). Kunstnike avatus tingib tihti ka loomingulisemaid, julgemaid ja põnevamaid lahendusi, siinkohal siis kontserdivormiga mängimine, selle avardamine. Ennast ei võeta vist lihtsalt liiga tõsiselt. Neil on väljakujunenud käekiri, mis hõlmab ka filosoofilisi ja poliitilisi vaateid, mis tähendab, et nende käsi on juba eos soe. Kas muusikutel läheks visuaalkunstis sama libedalt ja tabavalt? Jään pikisilmi ootama Kanuti residentuuris valmivat performance’it „Guiding Light V“, kus loodan kunstnikega veelgi lähemalt tutvuda ja kogeda veelgi süvamat hängi. Mind ennastki üllatab, kui värskendav oli näha laval habrast meest.

* Nele Tiidelepp, Helikunstnik Artjom Astrov: oluline on toimuvat mõtestada. – ERRi kultuuriportaal 4. II 2023. https://kultuur.err.ee/1608874400/helikunstnik-artjom-astrov-oluline-on-toimuvat-motestada