Ajuvadina kuulamise kunst

Leigo balletilavastus pakkus aega maalilises kohas mõtisklemiseks, ent see, milliseid mõtteid ja seoseid esitatu tekitas, sõltus juba igaühest endast.

LIIS RULL

Ballett „Aju“ 10. VIII Leigo järvemuusika festivalil.

Heliloojad Timo Steiner, Sander Mölder ja Legowelt (Holland), libretistid ajuteadlane Jaan Aru ja Tõnu Õnnepalu, lavastaja-koreograaf Teet Kask, videokunstnik Juho Lähdesmäki (Soome), kunstnik-arhitekt Ülar Mark, valguskunstnik Margus Vaigur, tule- ja maastikukunstnik Tõnu Tamm. Esitajad Legowelt, Sander Mölder ja The Horn Collective, koosseisus Allan Järve (trompet), Jason Hunter (trompet), Allan Kaljaste (altsaksofon), Keio Vutt (tenorsaksofon), Ingvar Leerimaa (basstromboon) ja Enri Remmelgas (tuuba). Tantsijad Carlos Campo Vecino (Hispaania), Maria Solei Järvet, Anna Roberta, Aleksandra Kantola, Jevgeni Grib ja Tähtvere tantsukeskuse tantsijad.

Esimesest Leigo järvemuusika festivalist täitus sel suvel veerandsada aastat. Kätte jõudnud teetähise puhul võeti vaatluse alla aju – see ajas lõputut uurimishuvi pakkuv organ. Ulmekirjanduses sageli kirjeldatud telepaatia või mõtete lugemiseni pole neuroteadus veel jõudnud, ent aju elektrilisi impulsse on tänu saksa psühhiaatrile Hans Bergerile olnud EEG ehk elektroentsefalograafia abil võimalik salvestada ja ajuaktiivsust seeläbi visualiseerida nüüdseks täpselt sajandi jagu. Seega näib, et aju temaatika ja tänavuse muusikaelamuse keskmes olnud elektrooniline muusika on omavahel igati loomulikus seoses.

„Aju“ esimene vaatus oli kokku pandud kolmest keskmisse tähelepanu­aknasse mahtuvast 30minutilisest tükist. Sealjuures oli vaatuse alaosade järjekord juba esimene elamuse kujundaja. Mina sattusin ahelasse, kus abstraktsemat tantsuosa ümbritses kaks vestluspeatükki, seega tekkis suhteliselt selge ABA-vormijaotus. Kuigi ühes otsas oli teadlase (Jaan Aru) ning teises poeedi (Tõnu Õnnepalu) vaade ajule ja selle rollile inimese kujunemises, ei olnud kahes jutustuses teravaid kontraste, vaid teatav kattuvus. Selles on oma osa ka Aru populaarteaduslikest teostest tuttaval kõnepruugil, kui ta selgitab keerukamaid nähtusi lihtsasti mõistetavate eluliste paralleelide varal.

Kahe vestluse vahele mahtus niisiis taani elektroonilise muusika artisti Legowelti (kodanikunimega Danny Wolfers) etteaste. Tema varasemate tööde põhjal paigutub Wolfers tunnetuslikult vähemalt osaliselt braindance’i, 1990ndatel populaarsust kogunud žanri lähedusse, selle tuntuim esindaja on ilmselt britt Richard D. James, paremini tuntud kui Aphex Twin. Kuigi selle muusika­voolu definitsioonis¹ on väidetud, justkui oleks tegu n-ö kodus omaette mõtisklemiseks loodud muusikaga, siis samavõrra acid house’ist mõjutusi saanud Legowelti looming oli „Aju“ avavaatusse rakendatud ka puhtakujulise tantsumuusikana. Selles segunes publiku kõrvaklappides heljuv ambient ning eriti viimastel aastakümnetel populaarsust kogunud silent disco, kus muusika jõudis kõigi osalisteni eelseadistatud kõrvaklappide kaudu. Sel moel loodi kaldaäärsel nõlval heliline eraldus, mis asetas publiku, Legowelti ja tantsijad ühtsesse muusikaruumi, kuid füüsiliselt oli muusik ihuüksi keset puidust saarekest ja tantsijad kaldal, niisiis ilma helisisendita otsekui omavahel nihkes või derealisatsioonihetkes.

Jaan Aru sissejuhatuse põhjal moodustasid lavastuse selgroo kolm eri rakurssidest vaadeldavat märksõna: uudishimu, keskkond ja tehisaru. Neist esimene oli toonud publiku „Aju“ huvist Leigole, teine – mõtlemise aegruum – oli loodud kohapealses miljöös, ning kolmas peitus Timo Steineri ja Sander Möldri loodud muusikas. Enne lavastust Klassikaraadiole antud intervjuus mainis seda esitanud Legowelt küll oma mõningast skepsist tehisaru (artificial intelligence, AI) loodud muusika suhtes, ent tema hinnangul provotseerib arvuti loodud täiuslikele järjestustele vastu astumine pungilikku käitumist ning tehislikkust tõrjub ka orgaanikasse süüvimine.² Nii algas pealaval teise vaatuse muusikaline osa just nimelt inim­häälega, tehismaailmast kõige kaugemal paikneva variandiga. Inimlikkuse näitaja – vokaal „jalutas“ lavastuse jooksul sõnasalati ja neologismide vahel. Osa libretost oli sõna-sõnalt kõlanud juba esimese vaatuse monoloogides, kuid nüüd painutatud kuhugi mõistetamatuse piirimaile, ajutööks igati soodsale pinnasele.

Leigo puhul on põhjust rääkida ka kohaspetsiifilisest muusikast: järve kaldal kohtusid „Aju“ raames konnakoor, ritsikate sirin ja tehislikud töötlusvahendid. Läbi mitme filtri saadetud muusikaline sisend tekitas paralleeli aju filtreerimis­protsessidega, mis leiavad suuresti rakendust just nimelt meie tähelepanu kujunemises ja suunamises. Nii oli ka muusika mitmel moel kihtidena asetatud ning tähelepanu võis suunduda The Horn Collective’i philipglassilikelt liinidelt hoopistükkis moonutatud kõnest saadud rütmipulsini. Düsartria või disko – miks mitte mõlemad?

„Aju“ oli suhteliselt vaba käega ühendatud koondnimetuse „balletilavastus“ alla. Teises vaatuses joonistati varem vestlusteemaks olnud uudishimul põhinev õppimise ja täiustumise protsess justkui kehaliselt läbi – kena kummardus tõsiasjale, et kuna igaüks on omal viisil õppija, sai keskne mõttestik nüüd ka tantsu vormi. Õhtu jooksul lahati aju- ja mõtlemistemaatikat kord abstraktsemal moel, kord konkreetsemate viidetega. Ekraanil olid vilksatustena muu seas psühhedeelsete kujutiste jada, Newtoni pendel, aatomimudel, ajutegevust ja universumi kosmilist helendust kõrvutav romantikute meelisvõrdlus ning Windows Media Playeri visuaalidest tuttav muusika rütmis pulseeriv mustrikogu, mis liikusid tasa meie ees seisva tulevikuküsimuse, tehisaru poole. Nii toimis visuaalne plaan omamoodi õpikõverana, kus enne objektide genereerimise alustamist tuli neid ära tunda ja osata üksteisest eristada.

Teine vaatus oli seega justkui üks suur mäng publiku liikmete isikliku tajuga. Lavastuse köitvus peitus minu meelest siinkohal kahtlemata just selle abstraktsuses – ülemäärast sirgjoonelisust ei olnudki mõtet otsida. Kuigi erinevalt näiteks südametööst ei ole ajutegevust kuulda ega füüsiliselt tunda, siis oli mõtte- ja tähelepanu­protsess kogu õhtupooliku vältel ilmselt oluliselt teadvustatum kui argihetkel. Esimese vaatuse tekstiosa oli väga hästi jälgitav ning just keerukate ajuprotsesside osas oluliselt lihtsustatud, niisiis sai see igaühele edasise tarbeks tema ajuvadina baasiks. Leigo pakkus mõtlemiseks aja ja maalilise koha, ent see, milliseid seoseid või mõtteid lavastuses esitatu tekitas, sõltus juba individuaalsest mõtlemisharjumusest. Kulminatsiooni ehk leegitseva heureka!-hetke ajal langesin isegi korraks sootuks tähele­panematuspimeduse ohvriks, kuivõrd ekraanidele kuvatava animatsioonijada ja ereda valgusetenduse kõrval jäid mõneks ajaks täiesti nägemata vastaskaldal lõõmavad leegid.

Kõikvõimalike teaduslike edusammude ja järjest võimekamate tehisaruteooriate kõrval on aju endiselt üks kütkestavalt paljutahuline organ, meie olemuse ja olemise kese, ning selle toimimine jätkuv uurimisobjekt. „Aju“ ei ole meditsiinivaldkonnas omane objektiivsusele pürgiv anatoomiline ringkäik aju­struktuurides ega katse aju kuidagi päriselt hoomatavateks legotükkideks lahti võtta. Pigem jätab lavastus palju lahtiseid otsi ja tõlgendamis­võimalusi – selle ülesanne ei olegi tekkivatele küsimustele selgepiiriliselt vastata. Mõtlemine, nagu Jaan Aru välja tõi, on aga valus tegevus ning võis seega konkreetsema süžee otsijale omajagu frustratsiooni põhjustada. Meenutagem seepeale pahu­pidise paralleelina Hando Runnelit, kelle sõnad lubavad meenutada, et mõtelda on siiski mõnus.

1 https://en.wiktionary.org/wiki/braindance

2 Ivo Heinloo, Delta. Ballett „Aju“ Leigo Järvemuusikal. – Klassikaraadio 7. VIII 2024.