Alguses oli siinusheli

Kuraator Maike Lond soovis lühilavastuste õhtul „SAAL3“ anda sõna saalile, mitte nii nagu harilikult teatrit tehakse, võttes sinna kaasa midagi juba olemasolevat.

RAUL KELLER

Lühilavastuste õhtu „SAAL3 vol. 3“ 14. XII Kanuti gildi saalis. Autorid ja esitajad Lauri Lest, Andrus Aaslaid ja Lisette-Marie Viilup, kuraator Maike Lond, projektijuht Kerly Ritval, tehniliste lahenduste loojad ja valguskujundajad Henry Kasch ja Kaius Põder.

Skulptuuri- ja installatsioonitaustaga elektronmuusik Lauri Lest on viimastel aastatel palju tegelenud vibratsioonikõlaritega olmeesemete füüsilise ergastamisega, nüüd aga liigub muusikainstrumentide juurest tuttavate materjalide poole. Lesta lavastus „Kuusk 2“ kumab vaikselt meditatiivse suminafooniga ja pehme valgus näitab publikule ühte kolmest laest alla rippuvast vineerpaneelist, mis on kaetud metallvõrgu, riidepuude, plastitükkide ja muu vibratsioonialti leidmaterjaliga. Samal ajal plõnksub poolhämaras lavatühjuses midagi, mis udusemale silmale näeb välja ja kõlab justkui väike tühi konservipurk. Kaks eri tämbrit, kaks kontrasti, millega liitub lihtne meloodia, moodustavad kokku midagi enolikku. On ju Brian Eno ambient-plaatidele iseloomulik teatud foon või lõputu ruum, mille kohal kummub figuratiivse ja dominantsena lihtne ja mõjusalt korduv meloodiline fraas.

Meloodilisuses ja hiljem rütmikas väljendubki enim teose eripära ning ajaliselt määratletud kompositsioon mängitakse äraspidiselt maha n-ö objekti­teatri vahenditega: kui elektroonilises või ka industriaalmuusikas sämplitakse mingeid huvitavaid tämbreid, et neist lugu kokku keevitada, siis siin ilmub meloodiat läbi objektide filtreerides puhta tooni asemele põrisev ja plärisev eneseküllane helisündmus, mis säilitab küll oma helikõrguse, aga kaotab identiteedi, õigemini, teiseneb läbi materjali, nagu tõmbaks iga kord selga uue väikese kostüümi, öeldes „siin ma olen, aga seekord olen selline teistsugune“.

Dramaturgia on lihtne: kui midagi toimub, siis seda toimumist ka näidatakse. Publiku külgedele prožektorivalgusse ilmuvad kordamööda lisatahvlid, mis kõrisevad, surisevad ja n-ö räägivad publikuga. Rahvas keerab pead nagu tennisevõistlusel, nii et teatud kehaline aktiivsus on saavutatud. Ühel hetkel sõidab sisse madal ja, nagu teost sisse juhatades hoiatati, ka väga intensiivne infrabass – madal, füüsiline, raputav. Hiljem saan vestlusringis teada, et kunstnik oli algselt tahtnud piirduda vaid akustiliste omaduste tõttu pillide valmistamiseks kasutatava kuusevineeriga, kuid see ei viinud soovitud tulemuseni, seega tuli appi võtta leidmaterjal ja saali madalsagedussüsteem. Selge, et kui on füüsiline teater, siis peab see olema ka vali ja massiivne. Selle massiivi lõpetab koomilisevõitu sõbralik hääl kuskilt lava tagant: „Aitäh!“ Rahvast on palju ja aplaus mõjub peaaegu sama mastaapselt.

Vaikus ja ritsikad

Lisette-Marie Viilupi lavastuse „Vaikus ja ritsikad“ alguses kutsuti publikut lavale autoriga ühinema, et kogeda teost üheskoos, aga lubati istuda ka esimestes ridades. Seda kõik kogema suunduvadki ja avastavad end tagurpidi pööratud saalist – seda juhtub kaasaegses (tantsu)teatris sageli. Kanuti gildi saalis on see isegi teatud ootuspärane norm ning viitab mingist kaanonist loobumisele, püüdlusele kehtestada teistsugust kaanonit. Kui eelmises lavastuses istus publik tooliridadel ja heli n-ö kõndis ringi, siis siin on situatsioon vastupidine ja seda ütleb hiljem ka Viilup ise: sündmus peaks hakkama toimima teistpidise loogikaga. Heli ise justkui istub kuskil ning on liikumatu ja monotoonne nagu ürgliustik. Inimesed saavad seda kogeda maastikuna, sest heli moodustab siin-seal sõlmi ja keeriseid, bass on massiivsem aknapalede juures, ülemhelijoonis selgemini tajutav kuskil seina ääres jne.

Tagurpidipööramine on teatris alati tervitatav, aga lavastuse asemel nimetaksin seda pigem kontsertinstallatsiooniks, sest dramaturgia osa täidab heli või inimeste kujuteldav liikumispotentsiaal ning autor istub maas no-input-mikser­puldi juures ja mudib kokku kahe lisamikrofoni liitmisel tekkivat tagasisidevaipa – see mõjub meditatiivselt ja isegi sakraalselt. Atmosfääri võimendavad ka saali heledale puitpõrandale asetatud kandelaabrid põlevate küünaldega. (Hiljem küsitakse, kas autor mõtles ka küünlaleeke helidega mõjutada. Ei mõelnud.)

Kohati läheb pikk monotoonne etendus pealetükkivalt füüsiliseks ning võib aimata, et tekitab õnnetunde asemel kellegi õrnemas kuuldeaparaadis ka ebameeldivat pinget. On tunda, et keskmes on objektsus: membraanide võnge, moonutus, aberratsioon moondub filtri abil kammertoonidest tekkivaks kõrilaulust tuttavaks ülemhelitooniks ja paistab, et avab taas tõlgendusvõimalusi teatud tüüpi sakraalsuseks. Heli kehtestav masinavärk on järjest jõulisem ja loodetavasti ei pea keegi seda otsesõnu kannatlikult taluma, sest ruumis on lubatud endale mugavustsoon leida, ometi taban end mitmel korral mõtlemas, kas tagasisideahel on kontrolli all või sealt väljumas ja milliseid strateegiaid peaks vajadusel kasutama põgenemiseks või varjumiseks.

Publik aga ei kasuta pakutud võimalust kohta vahetada ja istub kannatlikult ühel kohal nagu meil üldiselt tavaks – justkui loomaaia elevant või tiiger, kes on tajunud põgenemise mõttetust ja kujundanud välisilma suhtes teatud tuima resistentsuse, mis võib kohati tunduda ka filosoofilise leppimise ja amor fati’na, mis puurivarbade vahelt välja hoovab. (Vaikust ma selles teoses otseses mõttes ei tajunud, kuid teatavasti on olemas ka kõrvulukustav vaikus.)

Genees

Kolmandas lavastuses pealkirjaga „Genees“ istub mitmekülgne loovinsener Andrus Aaslaid ehk Laid profiilis mugavas pehmes tugitoolis laual kõrguva aparaadikuhja ees nagu Sherlock Holmes oma kabinetis, valmis tegelema järjekordse ajugümnastikat pakkuva kaasusega. Silm tabab signaaligeneraatoreid ja nende peal midagi, mis näeb välja nagu kesklaine raadiovastuvõtja (hiljem ilmneb, et hoopis sagedusindikaator), kõrval laual (aga mitte rätiku all) lebab Formanta-nimeline rütmimasin, Nõu­kogude elektroonikatööstuse sohilaps.

Kõik istuvad taas kenasti ridades: traditsiooniline teatrimudel on tagasi ja meile hakatakse esitama vaatemängu. Peategelane ei hakka aga vastupidiselt sherlockilikele ootustele mitte keemiliselt jaava ja indoneesia sigaretituha happelisust määrama, vaid kusagil kõrguses süttib punane valgus ja publik kuuleb teda päevhaaval veidi väändunud kõnepruugis esitamas Moosese esimesest raamatust tuntud maailma loomise lugu. Tõepoolest, nalja siin ei mõisteta, asutakse otse ja vanatestamentlikult asja kallale. Iga päeva kohta lülitub sisse järgmine signaaligeneraator, mis moduleerib liitsünteesis tekkiva akordi järjest külluslikumaks. Rutates mõttes sündmustest ette ja lugenud üle generaatorid, näib mulle, et seitsmendaks päevaks peaks siinushelid lõppema ja looja nõjatuma tugitooli, et kuulata töönädala lõpetuseks raadioaparaadist lõputut kesklainet. Kuid etenduse tegelikkus on teistsugune. Insener Laid putitab masinavärki ja loeb esimesest raamatust: „Ja jumal nägi, et see hää oli. Olgem sugulised ja täitkem maad. Tõesti see on väga hää,“ jne. Juba lähebki sisse kuues, viimane generaator ja nüüd siriseb ilmaruum ümberringi päris korralikult. Huvitav, kas vanajumala loomeakti vaatas samamoodi mingi kosmiline kolleegium tribüünil pealt?

Jõuame seitsmenda päevani. Esineja nihutab tugitooli eest ära ja astub rütmimasina juurde, keerab selja publiku poole ning kuskilt lae alt sõidab talle selga luksuslik poolkasukas. Laes hakkavad vilkuma tuled ja vägisi kerkib huulile küsimus: kellele siis ikkagi kuulub öö? Vastust ei ole ilmselt vaja kaugelt otsida. Jumal, nagu me ka varem aimanud oleme, on ikkagi DJ. Aga miks ometi keegi ei tantsi? Inimesed saalis võtavad sündiva tehnošamanismi vastu minimalistliku peatantsuga. Kes suudakski vastu panna, kui omavahel on kokku sulatatud religioon ja transs? Võib-olla tõesti ainult Kanutisse korralikult reastunud paljunäinud teatripublik.

Hiljem kuulen, et generaatoritest kokku segatud sagedused on ette söötnud Chat GPT, aluseks mingid üldised, inimkonda statistiliselt iseloomustavad helisagedused. Üha enam tuleb loomisaktis nõu pidada tehisaruga, mis võtab kiiresti kokku inimkonna kultuuri­pärandi ning teeb sellest vajalikud järeldused ja instruktsioonid.

Miks?

Pärast etendusi jõutakse vestlusringis traditsiooniliselt suure miks-küsimuseni. Seekordse lühilavastuste õhtu „SAAL3“ kuraator Maike Lond vastas, et soovis anda sõna saalile, mitte nii nagu harilikult teatrit tehakse, võttes sinna kaasa midagi juba olemasolevat. Sellisel juhul võiksid helid mu arvates olla ehk isegi rohkem kohapõhised ja -tekkelised. Kolmest kogetud lavastusest võib seda ilmselt kõige rohkem öelda Lisette-Marie Viilupi kontsertinstallatsiooni kohta, sest see tegeleb kohapeal elava heliga.

Teiste lavastuste heli küll moduleeritakse ruumis koosmõjus objektidega, aga nende alguspunkt on kuskil mujal ega arvesta liigselt, mis ruum sellest arvab. Installatiivse helikunsti ja heli sündmusruumide ajalugu (siia alla ma selle õhtu liigitaksin) ongi omamoodi huvitav isetekkeline, kaootiline, hierarhiaid ja olemasolevaid kaanoneid loov, kustutav ja ümbermõtestav nähtus, kus igal sündmusel on parimal juhul just siin ja praegu toimuv iseloom, mis ei hooli olnust, võib-olla isegi liiga puhtast kontseptuaalsest joonest, aga sel võib sellegipoolest olla jõudu kohaletulnuid kõnetada. Igaüks tunneb ise ära, milline sagedus parasjagu tema kasukat kõige paremini vastu- või pärikarva silitab.