Alguses oli …
23. jaanuaril esitles Arvo Pärdi Keskus Eesti Teaduste Akadeemia saalis oma esimest raamatut „In principio: The Word in Arvo Pärt’s Music“ ehk „Alguses oli: sõna Arvo Pärdi muusikas“. Kogumik hõlmab kõik 81 teksti üheksas keeles, mis Arvo Pärt on alates 1956. aastast tänaseni oma teostesse komponeerinud.
Lauldud tekstide puhul on ajast aega vaieldud, kumb on primaarne, sõna või muusika? Ja vastatud on sellele eri aegadel isemoodi. Raamat Arvo Pärdi muusikasse komponeeritud tekstidega annab sellele juba pealkirjas ühemõttelise vastuse: alguses oli Sõna. Siiski pole see kogumik üksnes katse kiigata Pärdi loomingulisse kööki, vaid väljendab helilooja arusaamist kõigest, mis on. Johannese evangeeliumi algusvärsid „In principio erat Verbum et Verbum erat apud Deum et Deus erat Verbum“ ehk „Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal“ on uue testamendi üks fundamentaalsem ja ühtlasi saladuslikum lausung. Saladuslikuks teeb selle eelkõige üks sõna, kreeka Λόγος (Logos, lad Verbum), mis haarab palju tähendusvälju, tähistades kõike, mis on öeldud, aga samuti öeldu mõtet, tähendust. Filosoofiline ja eriti teoloogiline traditsioon kasutab seda sõna aga ka tähenduses „algpõhjus“, mis struktureerib universumi.
On väga kõnekas, et Pärt pole oma 1960. aastate modernistlikus loomingus peaaegu kusagil kasutanud sõna, erandiks on vaid tema looming lastele. Helilooja justkui ei liiguks sellel otsingute ajal mitte ainult oma helikeele poole, vaid ka Sõna poole, mis saab hiljem selles helikeeles vääristatud. 1968. aastal loodud „Credo“ murrangulisus saab seega lisamõõtme: Pärdi esmakordne ja sedavõrd dramaatiline pöördumine vaimuliku teksti poole oli lahutamatu tema loomingulistest püüdlustest.
Arvo Pärt on öelnud: „Tekstid on meist sõltumatud ja nad ootavad meid: igal inimesel on oma aeg, millal ta nende tekstideni jõuab. See kohtumine tuleb siis, kui neid tekste ei peeta enam kirjanduseks ega kunstiteoseks, vaid toetuspunktiks või mudeliks.“* Loomingu igakülgseks mudeliks said tekstid tema 1970ndate keskel leitud tintinnabuli-stiilis: iseloomulikult järgib muusika sealtpeale äärmise detailsuseni valitud tekstide struktuuri ja seda mitte ainult vokaalmuusikas, vaid ka mitmetes instrumentaalteostes, mille teljeks olev tumm tekst avalikustatakse selles raamatus esmakordselt.
Arusaam Sõnast/Logos’est, mis pole mitte loodu, vaid Looja, on kujundanud teksti ja laulmise suhte traditsioonilises liturgilises praktikas: liturgiatekstid ei väljenda reaalsust, vaid nad loovad seda, tekstidele kõla andmine, nende hääldamine teostab ja muudab midagi maailmas. Erilise poeetilise kaalu andis Johannese evangeeliumi algusvärsside tõlkeprobleemile Goethe oma „Faustis“ (I osa, värsid 1224–1237): Faust juurdleb, kui kaalukat tähendust suudab üks sõna üldse kanda, ning katsetab Logos’e tõlkevastetega, mis on esmalt „sõna“, siis „mõte“ ja „vägi“, kuid lõpuks rahuldab teda vastena alles „tegu“. Selles tähenduste ahelas avaneb sõna loomispotentsiaal, mida arutlused sõnaga seotud eetilistest kategooriatest liiga sageli ignoreerivad, kaitstes vabadust lahus vastutusest.
Pärdi loomingus avaldub äärmine aukartus sõna vastu. Ta pole tekstide „tõlgitseja“, ta ei lisa neile isiklikku aspekti ja eeldab, et kogu sõnum sisaldub tekstis täielikult. Koos sõnades peituva muusikaga tuleb see vaid avada. Heliloojal pole seega tekstidele omalt poolt kuigipalju lisada – tema loodud muusika vaid teenib ja teostab teksti, andes talle kõlalise eksistentsi. Samal viisil esitab tekste ka Pärdi keskuse töörühma äärmise hoolega toimetatud kogumik – täiendatuna ainult nappide andmetega tekstide päritolu ning teoste valmimise kohta. Sõnaliste kommentaaride asemel on neile lisatud vaid sisukalt valitud piltkujundeid Pärdi muusikapäevikutest. Nii lastakse lugejal neid tekste näha samas puutumatuses, nagu nad seisid helilooja ees tema loomistöö alguses.
* Enzo Restagno, Arvo Pärt peeglis. Tallinn 2005, lk 84.