Angeri menukas debüüt La Scalas

Arne Mikk

Ooperimaailmas on 1778. aastal avatud Milano La Scala erilises seisuses kui elav ajalugu, pühamu ja kõigi lauljate unistuste paik. Kui La Scala andis 1964. aastal esimesed külalisetendused Moskva Suure teatri laval, siis oli see unustamatu ooperipidu ka paljudele estoonlastele. Meie esimesed noored lauljad, kes pääsesid oma oskusi lihvima La Scala laulukooli, olid Hendrik Krumm, Anu Kaal ja Mati Palm. Hiljem õnnestus Helvi Raamatul ka osaleda Stravinski ooperi „Mavra” etendustes Piccola Scala laval. Mitmel hooajal on La Scala balletitrupi oskusi lihvinud Tiit Härm ja sealseid etendusi juhatanud Vello Pähn. Eesti lauljatest esimesena pääses La Scala põhilavale Annely Peebo Karolka osas Janáčeki „Jenůfa” lavastustes (2007), olles varem üles astunud Dorabellana Mozarti „Così fan tutte’s” Piccola Scala laval. 28. veebruaril aga esietendus seal Wagneri ooper „Lendav hollandlane”, kus Dalandina debüteeris Ain Anger (kokku kuus etendust). Tema partneriteks olid kõik väga tuntud Wagneri-interpreedid: nimiosas Bryn Terfel, Sentat laulis Anja Kampe ja Erikut Klaus Florian Vogt. Dirigeeris Hartmut Haenchen, kes on, muide, 1977. aasta detsembris juhatanud Estonia teatris Verdi reekviemi. Vahepealsed aastad on dirigendi viinud juba paljudesse Euroopa suurlinnadesse.

Bryn Terfel oma fenomenaalse hääle ja võimsa kujuga on Hollandlase rolliks nagu loodud. Paljude etenduste ja plaadistuste kaudu on tema häälde salvestunud uskumatult rikaste värvide valik. Kui Terfeliga kohtus Ain Anger laval esimest korda, siis Anja Kampe ja Klaus Florian Vogt esinesid koos temaga ka möödunud aastal Münchenis Wagneri „Valküüri” lavastuses. Mõlemad lõid väga usutava rolli. Kuidas siis mõjus meie mees selles ansamblis?

Võib julgelt öelda, et väärikalt. Ain Anger on õnneks seda osa laulnud juba mitmes lavastuses ja tema saksa keele hääldus on laitmatu. Anger suudab alati usutavalt edasi anda lavakuju sisulise ja ka välise karakteri, jääda ikka truuks helilooja muusikalistele nüanssidele. Esimese vaatuse suur duett koos Terfeliga moodustas tõeliselt haarava ansambli.

„Lendava hollandlase” lavastus sündis koostöös Zürichi ja Oslo ooperimajaga. Lavastaja Andreas Homoki oli oma otsingutes püüdnud vältida traditsioonilisi lahendusi, kus laval on kindlasti meri ja kaks laeva. Tema nägemus oli viinud kõik vaatused ühtemoodi suletud ruumidesse, mis pidid nagu kujutama reeder Dalandi kontorit; teises vaatuses klõbistavad sekretäritüdrukud ketramise muusika ja teksti ajal kirjutusmasinaid jms. Zürich on seda laadi eksperimentidega harjunud ning etendus (muidugi hoopis teiste osatäitjatega) olevat läinud väga hästi, kuid La Scala publikul on igast ooperist oma ettekujutus ning kui lavastaja kummardama tuli, siis oli tema ainus tegelane, kes valjusti hüütud „buu-buu” saatel välja vilistati. Ka see on osa La Scala traditsioonidest ning on suur rõõm, et Ain Anger sai väga soojade aplauside osaliseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht