Anno 1680: barokkooper Tallinnast

Anu Sõõro

Mederi „Kindlameelne Argenia” 3. ja 4. juunil Linnateatris.        1680. aasta novembris toimus Tallinnas midagi enneolematut: etendus kuningliku gümnaasiumi (praegune GAG) kantori Johann Valentin Mederi (1649–1719) ooper „Kindlameelne Argenia”. Ükski prohvet pole tunnustatud oma maal (või ajas), öeldakse; toona asjaolud teose jaoks küll kuigi soodsaks ei kujunenud, see-eest nüüd näeb mitugi kultuuri (eesti, saksa, rootsi) seda sündmust meeleldi oma ajaloo osana. Loomulikult on tegu esimese Eestimaa pinnal kirjutatud ja lavale jõudnud ooperiga, aga ka esimesega, mis Rootsi riigi aladel loodud. Partituur on välja antud sarjas „Das Erbe deutscher Musik” („Saksa muusika pärand”) – tõepoolest, teos kuulub kõige esimeste säilinud saksakeelsete ooperite hulka. Nüüd, nädal enne ooperi etendumist Tallinnas, tasub heita sellele lähem  pilk, eriti kuna selle väärtus pole sugugi pelgalt ajalooline.   

    

„Kindlameelne Argenia” on kirjutatud Rootsi kuninga Karl XI ja Taani printsessi, Christian V õe Ulrika Eleonora abielu puhuks ja  vastabiellunud Rootsi kuningapaarile on teos ka pühendatud. Ooperis on järgitud oma aja parimaid traditsioone: siit võib leida rohkesti allegooriat, barokkooperile tüüpiliselt tugevaid seoseid antiikmütoloogiaga, „kõrge” ja „madala” paari vastanduse (kuninglik armastajapaar ning koomiline teenijapaar) jm. Antiikse esiplaani varjus pole aga tegu mitte üksnes aktuaalsete teemade, vaid lausa poliitikaga. Allegooriline süžee räägib lavariikide Traakia ja  Lüükia varjus rahusõlmimisest Rootsi ja Taani vahel, mis päädis Karl XI ja Taani printsessi Ulrika Eleonora abieluga 1679. aastal. Süžee ning ajalooliste sündmuste vahel on nii palju paralleele, et ooperi ajalooliseks taustaks võib pidada Skåne sõda (1675–1679). On arvatud, et Traakia kuningas Lisander vastab Karl XI-le ning Lüükia Cleander Taani Christian V-le, printsess Argenia aga Ulrika Eleonorale ning et ooperi kuulus IV vaatuse lahingustseen kujutab verist  Lundi lahingut 1676. aastal ja koomiline stseen teeröövlitega nn teeröövlite sõda (nii nimetati Skåne ülestõusu 1676. aastal) jne. Loomulikult saavad lõpuks intrigandid karistada, riigid lepivad ja kokkusaanud paaridele laulab ooperi lõpetuseks ülistuslaulu Apollo oma muusadega.   

Kindlasti pidi Meder olema tuttav itaalia ooperitraditsiooniga, kuid „Argeniast” võib leida mitmeid omalaadseid jooni. Näiteks polüfoonilisi  kooristseene, mida itaalia ooperile omaseks pidada just ei saa, on peetud üheks ooperi tugevuseks ja Tallinna koorilauljate taseme tõestuseks. Üllatavalt palju on teoses kirikumuusika mõjutusi – kantorina oli Meder tõesti peamiselt kirikumuusikat loonud, kuid võimalik, et ta arvestas kirjutades tema käsutuses olnud lauljatega, kes olid harjunud esitama kirikumuusikat. Aariad kujutavad endast ajastu tavale täiesti vastavalt lühikeste ritornellidega eraldatud salmiaariaid. Kuna ooper etendati suuresti gümnasistide jõududega – koolidraamad polnud tollal sugugi harv nähtus ning Medergi pidas oma ooperiga silmas ka pedagoogilisi eesmärke –, pole vokaalpartiid kuigi nõudlikud. On siiski mõned erandid, nt Lisander või Apollo ja tülijumalanna Eris ning viimaste puhul on oletatud, et suurepärase lauljana ei lasknud Meder mööda võimalust ka ise kaasa lüüa. Eriti on ooperi juures aga esile tõstetud  pikka ja uhket ning hea dramaturgiaga lahingustseeni, nn battaglia’t – see barokkooperis üsna tüüpiline nähtus omandas Mederi ooperis mõõtmed, mida isegi oma ajas võib pidada täiesti erakordseks.       

On oletatud, et libreto autor oli ehk Meder ise. Tekst ja muusika sobituvad tõesti hästi ning tähele tasub panna kõne- ja muusikastiilide vaheldusrikkust; näiteks on Meder mõnuga kujutanud „madalama” (muusikaliselt lihtsama, tekstis vulgaarsema) stiili abil teenijapaari, mis vastandub kõrgemast soost tegelaste omale. Ooper polnud kuninglike pulmade puhuks tellitud, vaid Mederi enda initsiatiiv. Meder ei  pühendanud teost kuningapaarile aga mitte lihtsast truualamlikkusest, vaid ilmselt oli selle taga soov saada endale ihaldusväärne kapellmeistri koht Stockholmi õukonnas. Autor ei võinud paraku aimata, et Karl XI ja tema pietistlikult meelestatud vastne kaasa pole just „tühiste näitemängude” austajad. Veelgi vähem oli seda Eestimaa piiskop Jakob Helwig, kes, kuulnud ooperi etendamise plaanidest, hakkas otsekohe ägedalt protesteerima: teose sisu pidavat  kõrgeid võimukandjaid riivama. Ilmselt polnud äsja rahu sõlminud riikide vahelise varasema sõja üksikasjade meenutamine, hoolimata Mederi parimaist kavatsusist, tõepoolest just diplomaatia kõige eredam näide. Siin ei aidanud ka autori kinnitused, et sisu olevat „purum figmentum” ehk puhas väljamõeldis ning tegelased polevat ühegi kõrge isikuga seostatavad. Niisiis läbis teos korraliku tsensuuri. Aga vähe sellest, et ooper oli piiskopile pinnuks silmas  (kes, tuleb tõdeda, tundis tänu oma eelmisele ametikohale Stockholmis sealseid olusid hästi), kõigele lisaks saatis Taani Rootsile noodi, kus avaldati pahameelt, et oli antud luba seesuguse teose etendamiseks. Mederi jaoks repressioone siiski ei järgnenud (kui nendeks mitte pidada tõika, et kuninglikku kapellmeistrit ei saanud temast kunagi). Pühenduse hea külg on aga, et ilmselt ainult tänu sellele on ooperi autograaf tänase päevani Stockholmis kuninglikus raamatukogus säilinud. Teistel Mederi ooperitel nii hästi ei läinud, kahest hiljem Danzigis loodud ooperist on alles vaid libreto (ballettooper „Die befreite Andromeda” – „Vabastatud Andromeda”, 1688, „Nero” 1695), kolmandast pole sedagi („Die wiederverehelichte Coelia” – „Taaskositud Coelia” 1698).         

„Kindlameelse Argenia” autograafi saatis Mederi palvel Stockholmi Tallinna raad, kellel olid käsil läbirääkimised Rootsi kuningaga  ning kes pidas pühendusega ooperi kinkimist võib-olla žestiks, mis võiks Tallinna linna kuidagi paremasse valgusesse seada. Võimalik ka, et tegu oli kavala malekäiguga: partituuri saatmine võttis Stockholmilt võimaluse tõlgendada süžeed kui tahtlikku „riivamist” – selles poleks Tallinna raad ometi osalenud.       

1680. aastal esitasid „Kindlameelse Argenia” peamiselt gümnaasiumi õpilased, nüüd on Tallinna Linnateatris laval Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tudengid ning kunstnikeks Eesti Kunstiakadeemia üliõpilased (lavastab Thomas Wiedenhofer, dirigent Toomas Siitan). Ning kuigi tollast mängukohta pole teada, ei saa Linnateatri müürid sellest kuigi kaugel olla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht