Arbor incognita* – pärimusmuusika

Kairi Leivo

Ootamatult on meie õuele kasvanud elusuuruses pärimusmuusika puu. Kui me puud istutades arvasime teadvat, millise seemne me külvame, siis viimase kahekümne aastaga on sirgunud sellest üpris tundmatu puu. Sel hetkel, kui puu sai mulda pandud, unistasime, kuidas juurtega maas ja traditsioonidest elujõudu ammutav puu peaks tulevikus välja nägema. On need globaliseeruva maailma ilmastikutingimused, mis puu kujunemisele seesugust kummalist mõju on avaldanud? Kahtlemata. Otsin juba pikemat aega eesti pärimusmuusikat esitajate ja ansamblite lugudes, mis pärimusmuusika sildi all ette kantakse, ja pean kõvasti kõrvu kikitama, et pärimust üles leida. Võib öelda, et pärimus on enamiku lavadel esinevate pärimusmuusikute mängus ja laulus küll olemas, ent üha enam ridade vahele peidetud kujul. Kaasaja rütmid, erinevate maade rahvamuusika mõjud, maailmamuusika (world music) elemendid murravad jõuga eesti pärimusmuusika ustest ja akendest sisse ja sellest, mis eesti oma ja ehe, jääb alles vaid vihje. Kogu puust vaid mõned oksakesed. Vanast laulutraditsioonist näiteks regilaulude laulmisel saab ansamblites tavaliselt vaid üks hääl pillide koosmängu taustal, vanast viiuliviisist korduselement jazzi peadpööritavates mängudes või torupillimängust üks element metal-muusika tormituultes. Elusad pärimusõied muutuvad plaatidel kuivaks konserveeritud herbaariumiks. Tekstid on küll autentsed, aga seaded lõhuvad regilaulude struktuuri ning viisi varieerimisest, mis peaks tekkima teksti eripäradest, jääb alles ainult luustik. Oma töö teevad ka Põhjamaadel õpitud pillimänguoskused: seal omandatud rütmid, pillimängustiil ja helimaailm murrab kohalikesse polkadesse ja labajalgadesse hoogsalt sisse.

Sel moel on võimalik kaasa haarata uusi kuulajaid, ütlevad tegijad. Me peame pakkuma tänapäeva inimesele seda stiili, millest nad aru saavad, väidavad teised. Peame pärimuse noortele arusaadavasse keelde pakkima, kinnitavad kolmandad.

Kas see ikka on nii? Just seetõttu on paljude ansamblite puhul võimalik rääkida pärimusmuusikaainelisest muusikast või siis muu stiili muusikast, kus ühtlasi kasutatakse rahvapille. Pärimusmuusika seeme, mis omal ajal sai mulda pandud, on läbi teinud geenimutatsiooni ja omandanud uue, palju laiema tähenduse. Tänaseks tähistab see üldjuhul professionaalset, seatud ja nüüdisaegse helikeelega laval esitatavat, rahvamuusikast inspireeritud või selle ainel loodud muusikat. Ma ei hüüa eelmist sajandit tagasi, vaid tahan juhtida tähelepanu sellele, et mõiste „pärimusmuusika” on liikunud uude voolusängi ja omandanud uue sisu.

„Pärimusmuusikat” ei saa enam pidada „rahvamuusika” sünonüümiks. Võimalik, et suur osa inimesi arvab, et eesti pärimusmuusika ongi ainult see, mida teevad ansamblid Oort, lavateekonna lõpetanud Vägilased või isegi Svjata Vatra, mõned võib-olla arvavad, et ka Metsatöll, Dagö ja Jaan Tätte. Jah, ei saa väita, et nende kõigi muusikas poleks pärimusmuusika elemente, kasutatakse nii rahvapille kui ka regilaule. Traditsiooni tarkus ehk pärimus on aga muu muusika väljendusvahendite sees peidus. Ka uued pealetulevad ansamblid võtavad ja teevad vanadest lugudest seade, esitavad neid oma mõtete ja energiaga, aga midagi vana elustatakse taas moel, mis pakub ainult välist sära. Ei vaevuta süvenema. Seetõttu tundub üldine pilt nagu selle puu mustvalge fotokoopia. Ei lõhnu ega värve ja pildil ei paista tavaliselt ka juuri.

Tähtis oleks arutleda selle üle, mis siis praegu üldse olemas on. Tegelikult on ju nii palju, mille üle uhkust tunda. Ja see, mille üle peaks uhkust tundma, on pärimusmuusikud, isiksused, loojad, ükskõik millises koosluses nad parasjagu oma ideid ei väljendaks. Järeltulev põlvkond – noored, andekad ja uudishimulikud muusikud, igaüks oma pärimuse avastamise teekonnal. On väga oluline, millisteks muusikuteks nad kasvavad ja millise tee nemad valivad. Side eelmise põlvkonna ja selle traditsiooniga tuleb tänasel päeval suurelt jaolt juba raamatust või arhiivilindilt, elavat pärimuse kandjat, kellelt õppida, näeb üha harvem. Õnneks on suurematel festivalidel veel alles õpitoad, kuhu koondub tegelik pärimuse tutvustamine ja õppimine. Tuleb ka tähele panna, et pärimusmuusika maailma tervikpilt ei moodustu ainult sellest, mis toimub lavadel ja festivalidel, vaid ka neist muusikutest, keda tavaliselt suurtele lavadele ei kutsuta. Hiljuti toimunud festivalil „Videvikuaja laulud” oli hulk nauditavaid kontserte, kus anti sõna laulikule, kel pärimusega ja selle kandjatega tõesti side olemas ja kelle abil saab traditsiooni tarkus edasi kanduda põlvest põlve.

Üha enam vaevab mind mõte, millise teatepulga ehk muusikalise pärimuse jätame järgmisele põlvkonnale? Selles pärimuses, mis meieni on jõudnud, on tegelikult kõik võtmed olemas: nii stiilides, varieerimises, tekstides, muusikas, rütmides kui ka selles rahus ja võlus, mida see muusika pakub. Kas me saame midagi teha, et see puu ei kasvaks arbor incognita’ks?

* Arbor incognita – „Det ukendte træ” („Tundmatu puu”), taani kirjaniku Villy Sørenseni muinasjutt kogumikust „Sære historier”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht