Armastus heli vastu

Saale Kareda

Mõtisklus Arvo Pärdi muusika tähendusest tänases maailmasArvo Pärdi tintinnabuli-muusika kuulub modernse muusikamaailma suurimate mõistatuste hulka. Kust ammutab iseenesest lihtsatest elementidest koosnev helikeel, mille juurde Pärt pärast XX sajandi muusika kollapseid tee leiab, sellise maagilise väe? Pärdi maailmakuulsaks saanud muusika baseerub enamjaolt sakraaltekstidel, kuid see muusika ei puuduta ainult religioosseid inimesi. Igatsus selguse, puhtuse, tõesuse järele, kirglik  eksistentsi tuuma otsing pole ühegi usutunnistuse ega maailmavaate monopol. See on igatsus raputada endalt maise kehastuse piirangud, rebida maha illusiooniloorid, kergitada kas või korrakski katet igaviku saladuslaekalt.

Praegusaja säravaimad ja julgeimad hüpoteesid inimkonna ja universumi tekkimise ja toimimise saladuste kohta sünnivad sageli väljaspool akadeemilist mainstream’i, interdistsiplinaarselt ja multidimensiooniliselt  mõtlevate ja toimivate inimeste loomingus. Ühel hetkel selgub ka teaduslike uuringute valguses, et nii mõnigi tavamõistuse piire ületav idee ei olegi pelk fantaasia. Üks CERNkeskuse juhte tunnistas hiljutises teleintervjuus, et praegusaja inimesed suudavad kogu nn reaalsusest tajuda vaid umbes viit protsenti. „Tõelisus on üksnes illusioon, see-eest aga väga visa,” nentis teatavasti juba Albert  Einstein. Üks suurimaid illusioone on tahke mateeria ja lineaarne aeg, mida väljaspool meie füüsilist dimensiooni ei eksisteeri, seda on kinnitanud uuringud kvantfüüsikast. Üha selgemaks saab, et meile tuttav maailm on tegelikult kosmiline hologramm ja mateeria ei midagi muud kui valgusekiiruse kaudu üksteisega ühenduses olevad nn seisvad lained.

Elame erilisel ajal, mida peetakse mõne kultuuri iidsete teadmiste põhjal murranguliseks  Maa ajaloos. Kas õnnestub inimkonnal väljuda sügavast kõikehõlmavast kriisist, tõustes kõrgemale ideoloogilistest manipulatsioonimehhanismidest ning silm silma, hammas hamba vastu lasteaiamentaliteedist? Praegust läänemaailma tabanud kriisiseisundi positiivseid külgi on, et tarbimisühiskonna kitšroosa mulli – mida rohkem tarbid, seda õnnelikumaks saad – lõhkemise järel on inimesed sunnitud rohkem endasse vaatama: kes ma olen, kui minult võtta ära kõik maised atribuudid? Mis on minu substants, olemise tuum? Siia dimensiooni ehk energeetilisse tihedusse kehastumise mängureeglite juurde kuulub meie tegeliku päritolu unustamine – me ei ole mitte füüsilised olendid, kes avastavad vaimseid tasandeid, vaid me oleme vaimsed olendid, kes on tulnud end kogema füüsilise maailma kaudu.

Kõige aluseks, mis eksisteerib, on energia  ehk võnked ehk (heli)lained. Seetõttu on heli ja muusika kvaliteet, millega me end ümbritseme, eksistentsiaalse tähtsusega, avaldades meile mõju emotsioonidest kuni rakustruktuurini, ning nagu viimased uuringud on tõestanud, suutes mõjutada ka meie rakkude DNAd. Tuleviku meditsiin saab olema suuresti seotud heliteraapiaga, nii nagu see oli ka kõrgelt arenenud vanades kultuurides. Arvo Pärdi tintinnabuli-muusika kristalne  substants on seotud kõigi nende teemadega.

Avali hinge rännak

Teispool meeltega tajutavat paljusust, milles manifesteerub maailm, asub ühtne ja ajatu tõelisus. Kuidas leida tasakaalu kulgeva ja muutumatu, keha ja vaimu, maa ja taeva, kaduva ja igavese vahel – see on inimesena meie suurimaid väljakutseid, millega pole võimalik toime tulla ainuüksi intellekti abil. Piiritlematu, määratlematu, irratsionaalse  lahkamiseks puuduvad teaduseusku ühiskonnal kirurgiriistad, mistõttu on kergem see olematuks mõelda, teadvusest pagendada, dekonstrueerida, naeruvääristada, esoteeriliseks tembeldada. Ometi on see Olemise tabamatu, vaevu hoomatav, metafüüsiline aspekt purustamatu jõuga alati olemas, rääkides nendega, kel on kõrvu kuulatamaks, ilmudes neile, kel on silmi nägemaks, puudutamaks neid, kes avavad oma südame.  Mõtiskledes Arvo Pärdi muusika koha ja tähenduse üle tänases maailmas, tuleks minna tagasi tintinnabuli sünni juurde. Pärast jõulist esimest loomedekaadi, mis kulmineerus plahvatusliku „Credo’ga” 1968. aastal, tõmbus helilooja pikkadeks aastateks tagasi oma loomingulisse laboratooriumi, et loobuda kõigest välisest, süüvida iseenda olemise tuuma ning kasvatada sellest kontsentratsioonist kas või üksainus orgaaniline heliõis. 

1975. aastal ilmub Pärdi visandite vihikusse klaveripala „Aliinale” muusikaline materjal, läheb aga veel aasta, kuni leitud uus helikeel jõuab kuulajani. Otsingute käigus tungib Pärt läbi paljude kihtide väga sügavale heli ürgse olemuseni. Ta hakkab uurima selle eksistentsitasandi helirakke ja kasvatama neist rakkudest muusikat. Kus aga asub see tasand, kuhu Pärt visade taandamistehete käigus, lõputuid kihte selja taha jättes, välja jõuab?  Allikale, millest ammutab helilooja, võime meie, kes me tahame pisutki mõista tintinnabulimuusika salajasi koode, läheneda eri teid pidi, kasutades nii ratsionaalset kui ka intuitiivset rada. Ka Pärdi tintinnabuli-stiil on ratsionaalse ja irratsionaalse suur süntees. Lubatagu mul järgnevalt otsida pidepunkte mõlemast lähenemisest. Inimkonna kollektiivses alateadvuses asuvad teatud ürgstruktuurid geomeetriliste  mustrite ja valemite kujul, mis on ilmselgelt aluseks sellele osale maailmast, mida me oma enesekindluses arvame tundvat. Nendeks ürgstruktuurideks on mustrid ja valemid niihästi loodusest kui ka vanades kõrgkultuurides püha geomeetria nime all ülestähendatu. Selgete ja puhaste „antennidega” kunstnikel, heliloojatel ja teistel loomeinimestel – kelle looming ei ole mitte enesekehtestamine, vaid universaalse informatsiooni isetu vahendamine,  lubades muu hulgas ka väljaspool meie dimensiooni eksisteerival energial läbi enda ja oma inimliku prisma voolata – on võimalik intuitsiooni usaldades leida tee selle lätte juurde. Seda allikat ei ole seni valgustanud veel ühegi teadlase „taskulamp”, analüüsinud ükski materiaalset maailma mõõtev-lahkav aparaat. Ühendus selle salajase kohaga on habras ja vaevu hoomatav, selleni jõudmiseks peab hing läbima surmaorge ja Kolgata mägesid – sinna  ei leia teed mõistust, mammonat ega võimu kummardades. See koht asub piiramatu potentsiaalina meis kõigis, meie olemuse sügavaimas sügavuses. See on püha ruum, kus iga elementaarosake peegeldab endas kõiksust nagu liivatera kõrbe või veepiisk ookeani. See on tasand, kus pole eristusi, pole eraldatust, pole dualismi. Sinna jõudes koged jumaliku südame puudutust, kes kannatab koos inimkonnaga, elades läbi kogu maailma valu, et seda kirgastada. Tajud ühtäkki üksolemist jumaliku südamega ning tead, et sinugi südamele, mis on läbinud tükkideks rebimise, ahastuse sügavaima kuristiku ja puhastustule karastuse, on määratud transformeerida ja kirgastada maailma valu.

Kodeeritud ürgstruktuurid

Vanade rahvaste mütoloogiaid ja pühakirju läbib punase niidina informatsioon maailma loomisest Sõna või heli abil, mida teisiti formuleerides  võiks nimetada ka kodeeritud ürgstruktuurideks. Sõna ja heli on üksteisega lähedalt seotud: pühasid sõnu või mantraid esitati teatud kindlal helikõrgusel ning sakraalteksti kodeeritud kõrgema sagedusega informatsioon sai kõige võimsamalt väljenduda just heli abil. Pole kindlasti juhus, et üle maailma on palveid esitatud lauldes – meie esivanemad teadsid, milline jõud on palvetel,  mida võimendavad pühad helid. Selles valguses mõistame, miks on vaimsed tekstid Pärdi tintinnabuli-muusika lahutamatu osa ning miks on need ka paljude tema instrumentaalteoste nähtamatu baas. Tintinnabuli-stiili „väikeste lihtsate reeglite” lõpututest kombinatsioonidest koostab Pärt teost kirjutades sellise algoritmi, mis kõige selgemalt annab edasi sakraalteksti kodeeritud informatsiooni.  Pühade tekstide ühendamisel neile orgaaniliselt kõige lähedasemate tintinnabuli-struktuuridega ning selle kongeniaalsel interpreteerimisel tekib võimas sünergia, vastupandamatu väega energiaväli, mida tajuvad inimesed kõikjal üle maailma. Helilooja, kes uurib helis ja heli kaudu avalduvaid ürgstruktuure südame-energiaga, läheneb jumaliku loomise salakambritele. Pärdi looming peegeldab kartmatut  ja ausat teekonda modernsest maailmast pikaks ajaks pagendusse mõistetud hinge ja südame juurde. Kompromissitut otsingut, noateral kõndimist, kuristikesse vaatamist. Millimeeterhaaval hingemaastikke kompides, juuspeeni ühenduskohti tajudes, olemise mõistetamatuisse sügavikesse süüvides. Pärdi muusika otsib puutepunkti inimese hinges, kus dünaamilisus sulab ühte staatilisusega, voolavus igikestvusega, monaad kõiksusega. 

See otsing on kantud jõust, mis tuleneb julgusest olla oma teekonnal haavatav, usaldades pigem südant kui mõistust. See on teekond komplitseeritud mõistuse- ning egokesksusest lihtsasse ja selgesse tunnetuse, puudutuse ja kaastunde dimensiooni. Kohtumõistmise maailmast andestuse maailma. Eeskirjade ja reeglite dogmaatikast kirglikult tuuma poole teed otsivasse Olemisse, janunedes vabaduse järele, mida kätkeb endas tingimusteta armastuse  seisund. Pärdi muusika on avatud hinge rännak läbi elu müsteeriumi, läbi varjude ja valguse, kannatuse ja kirgastumise – lohutuse, lootuse ja armastuse puhtusesse. Pärdi tintinnabuli on kuuldavaks saanud armastus heli vastu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht