Armastuskirjad sõnas ja muusikas

Näitlejal ja muusikutel, kes esmapilgul esindasid vastandlikke poolusi, oli tugev ühisosa: see oli detailide tähtsus ja täpsus, nende ülim väärtustamine.

KAI TAAL

Kontsert Eesti Kontserdi sarjas „Armastuskirjad“ 26. X Kadrioru lossis. Robert Traksmann (viiul), Sten Heinoja (klaver), Anu Lamp (tekst). Kavas Wolfgang Amadeus Mozarti muusika ja kirjad.

Kahtlen, kas maailmas on inimest, kellele meeldivad kriitikud. Ning ilmselt pole just liiga palju kriitikuid, kes oma elukutset tõeliselt naudivad. Eelmisel laupäeval oli mul aga tõsiselt hea meel, et olin kutsutud arvustama kontserti Kadrioru lossis – sellest muusikaelamusest oleksin muidu ilma jäänud, kuna piletid olid aegsasti välja müüdud. Sõna ja muusika sümbioos kontserdisaalis on publikule kahtlemata kütkestavam kui pelgalt helitulv ning seda arusaamatum on Eesti Kontserdi otsus korraldada selline kontsert nii väikeses saalis. Karta on, et ka sarja „Armastuskirjad“ järgmistel kontsertidel jäävad hilised ärkajad ukse taha.

See kontsert toob mulle meelde ühe aastatetaguse mälestuse. Mustpeade maja valges saalis toimus kontsert, kus kõlas Schumanni kammermuusika ning Clara ja Roberti kirju luges Juhan Viiding. Ma pole enam kindel, millised muusikud toona üles astusid, kuid Viidingu ere ja vaimukas esitus on detailideni meeles. Siin peitubki oht: mida teha, et näitleja ei varastaks show’d, et õhtust kujuneks duett, mitte duell? Lähtepunkt soosis kahtlemata Anu Lampi, kes oma sarmi ja elektriseeriva energiaga tõmbas juba esimestel sekunditel kogu tähelepanu endale. Ka publiku kütkestamise oskustepagas on armastatud näitlejal oluliselt suurem kui talle sekundeerinud noormeestel. Ometi jäi déjà-vu olemata. Armastust oli nii kirjades kui ka muusikas ning on raske öelda, kus täpselt rohkem. Pole vist vajagi.

Kohe alguses kõneles Anu Lamp, et kontserdiks valmistudes oli ta lugenud peale Mozarti kirjade ka Dorothea Leonharti kirjutatud biograafiat „Mozart. Mõistatuslik ja mõjutatav“. Just see viimane sõna andis mulle täiesti teistsuguse vaatenurga, kui kontserdile minnes olin oodanud. Kuivõrd uskuda biograafiaid, ükskõik kui väga asjatundjad neid hindavad? Ikka ja jälle saame teada, et senised teadlaste väited pole vettpidavad. Inimesed on ekslikud, omakasupüüdlikud, liialdavad jne – see on alati olnud. Viimaks tulebki nõustuda Umberto Ecoga, et ega narratiivil ja ajalool suurt vahet olegi – kui oma silm ei ole midagi näinud, siis võib seda võrrelda muinasjutuga. Inimesed on mõjutatavad, ilmselt oli seda Mozart ja ilmselt olid ka sel õhtul kontserdile tulnud inimesed. Kuivõrd värvib sõna, see tohutult mõjus relv, talle sekundeerivat muusikat? Kas kuulajad hakkasid otsima kõlanud muusikast seda, mida näitleja just helilooja elu kohta oli kõnelnud? Kuidas oleks muusika mõjunud, kui oleksid kõlanud teistsugused kirjakatked? Need õhku jäänud küsimused on väga intrigeerivad.

Minu meelest oli sel kontserdil kaks Mozartit: üks kõneles ülimalt kirglikult, sentimentaalselt ja ülevoolavalt sõnadega ning teine kristallselge, napi, korrastatud ja kirka helimaailma kaudu. Kui uskuda muusikaloolasi, siis tasakaalustaski Mozart oma vastuolulist isiksust ning ülevoolavat temperamenti rõhutatult tasakaalukat, lausa ingellikult kaunist muusikat luues. Oma osa mängib siinjuures muidugi ajastu ja klassikaline stiil, kuid ilmselt oleks Mozart suure tahtmise juures saanud kirjutada siiski palju konfliktsemat muusikat. Väidetavalt on Mozarti loomingul raviv toime: see pole harmoonilise inimese enesepeegeldus, vaid vastuolude lahendamistest sündinud kirgastus. Kuivõrd see paika peab, ei tea. Mina kirjutan seesugusele arvamusele küll kahe käega alla.

Ometi oli näitlejal ja muusikutel, kes esmapilgul esindasid vastandlikke poolusi, tugev ühisosa: see oli detailide tähtsus ja täpsus, nende ülim väärtustamine. Kes on Anu Lampi kuulnud, teab, millest räägin: tema austust, lausa aukartust iga sõna ja selle mõju ees saab vaid imetleda. Samasugust respekti iga noodi vastu oli kuulda ka noorte muusikute mängus ning see on tänapäeval samavõrd haruldane kui ka vaimustav. Järelikult pole kõik veel kadunud ning kuuldused digimaailma hukatuslikust mõjust inimeste süvenemis- ja tähelepanuvõimele siiski liialdatud.

Kontserdil esinenud kahest noorest interpreedist on pianist Sten Heinoja kahtlemata tuntum, Eestis lausa ülikuulus. „Klassikatähtede“ saatest tuule tiibadesse saanud Heinoja tegutseb aktiivselt nii solisti kui ka kammermuusikuna ning tema saavutuste loetelu on aukartustäratav. Kui sirvisin selle hooaja Londoni kontserdikalendrit, avastasin tema nime maineka kontserdipaiga Wigmore Halli esinejate hulgast. Robert Traksmanni nimi ütleb Eesti publikule ilmselt vähem, ka mina pole temast ega tema mängu eriti kuulnud. Ma ei saa midagi parata, et mind huvitavad rohkem sellised interpreedid, kel pole väga suurt meediakajastust: kogemused näitavad, et tihtipeale on nende musitseerimine haaravam kui tuntumate muusikute puhul. Nii ka seekord, Traksmanni mäng intrigeeris ja kütkestas esimesest noodist alates ning seda kontserdi lõpuni välja.

Mõlemad muusikud mängisid nii soolot kui ka ansamblis ning maalisid Mozartist üpris eriilmelised portreed. Heinoja esituses haaras eriti Mozarti klaverisonaadi nr 10 C-duur K 330 sundimatu kulgemine, nõtkus, kergus, paindlikkus ning habras klaverikäsitlus. Heinojal on anne luua näilise lihtsusega ning kõigest paari noodiga kõlamaailm, mis viib hetkega reaalsuse kommunaalmaksudest ja konnasilmadest eemale. Publik tajub ja naudib seda. Traksmanni tõlgendustes on rohkem tõsidust, mitme­kihilisust, värve, jõulisust ja tagamaid. Kõige enam vangistas tema interpretatsioon sonaadist viiulile ja klaverile A-duur K 526, kus rippusin iga kuuldavale toodud noodi küljes. See, kui palju ja kui mõjuvalt suutis Traksmann väljendada kõigest üheainsa noodiga, lausa hämmastas. Ta on erakordselt andekas ja rikka sisemaailmaga muusik.

Kõik, kes on kokku puutunud Mozarti muusikaga, teavad, kui raske on seda näiliselt nii lihtsat helimaailma kuuldavale tuua. Noored interpreedid mängisid süvenemise ja kergusega, nende esitus oli tundlik, nüansirikas ja heliloojat respekteeriv. Tol õhtul tekkis Kadrioru lossis väga eriline atmosfäär ning mul oli pisut kahju, et aplausid seda mõnevõrra lõhkusid. Kuid soovida vastupidist pole vist mõistlik: arvestades aastaaega ning rahva tervislikku olukorda on plaksutamise vahepaus juba köhimispausina vajalik. Küll aga võiks hoiduda plaksutamast suurema teose osade vahel, kuna tegu on siiski ühe tervikuga. Jah, ka metropolides kohtab publikut, kes aplausiga tänab sonaatide ja sümfooniate osade vahel, kuid see pole õigustus. Olen ikka uhke olnud eesti publiku teadlikkuse ja muusikatundmise üle. Nii et olgem eurooplased, kuid jäägem ka eestlasteks ja säilitagem seda, mis on me kultuuriruumis head ja õiget.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht