Artistlik triumviraat

Nele-Eva Steinfeld

Sten Lassmann eesti kontsert Möödunud neljapäeval toimus Mustpeade majas kolmas kontsert sarjast „Klaveripalavik”, kus esinesid pianist Sten Lassmann, leedulannast viiuldaja Rūta Lipinaitytė ning Tallinna Kammerorkester (TKO) Mihhail Gertsi juhatusel. „Klaveripalaviku” sarja kontserdid on olnud väga põnevad nii võimekate esinejate kui huvitava kava poolest. Sellel kontserdil esinenud muusikaline kolmik on samuti pälvinud preemiaid ja tunnustust nii Eestis kui mujal maailmas, lisaks on neil kõigil veel EMTA doktorandi staatus.

Kõnealusel muusikaõhtul esitati teoseid, mida kuuleb meie saalides üsna harva. Kava esimene pool oli pühendatud tšehhi autoritele. Alustuseks kõlas Leoš Janáčeki Süit keelpilliorkestrile, tegemist on Janáčeki esimese säilinud instrumentaalteosega. TKO kõlas Gertsi käe all päris hästi, tekitades huvi ülejäänud kontserti tähelepanelikult edasi kuulata.

Jätkati Bohuslav Martinů „Concerto da camera’ga” viiulile ja keelpilliorkestrile koos klaveri ja löökpillidega (Madis Metsamart). Teose esituse peamiseks omaduseks oli katkematu energilisus, mida põhjustas Rūta Lipinaitytė ere musitseerimine ning kõrgetasemeline pillivaldamine. Ta on varemgi õnnestunult esitanud julget, jõulist ja ekspressiivset eneseväljendust nõudvaid teoseid. Meenutagem kas või viimast „Con brio” konkurssi, kus ta oli üks tugevama tasemega, isikupärasemaid osavõtjaid.

Kuna kavalehelt jäi mulje, nagu oleks Martinů teose puhul tegu kolmikkontserdiga viiulile, klaverile ja löökpillidele keelpilliorkestri saatel, võis ekslikult tekkida tunne, nagu ei klapiks viiuldaja, pianisti ja löökpillimängija kontseptsioon. Tegelikult oli kõik hästi, sest viiuldaja esilekerkimist seletas asjaolu, et tegemist on kammerkontserdiga viiulile keelpilliorkestri saatel, millele on lisatud klaver ja löökpillid. Klaveripartii kasutamine orkestriteostes on Martinůle väga omane. See põhjendab ka Lassmanni delikaatsemat mänguviisi. Esituse üldine dünaamiline lahendus oli aga julge: ei kardetud avarat ja kaua kestvat forte’t ning saali kajava akustikaga tuldi seejuures väga hästi toime.

Kontserdi kava koosnes kõrgetasemelistest lugudest ning nende hulka sobis hästi ka Ameerika ühe tuntuma helilooja Aaron Coplandi „Kaks pala keelpillidele”. Coplandi loomingulisel tegevusel on üldse märkimisväärne roll ameerika tõsise muusika arengul. TKO ja Gertsi esitus oli igatahes kooskõlas muusika sisuga.

Kontserdi teise poole suurimaks põnevuse tekitajaks oli kahtlemata šotlase James MacMillani (1959) Teise klaverikontserdi (2003) esmaettekanne Eestis, see tekitas huvi ka siinsete heliloojate seas. Kahtlemata mõjub esinejatele ja kontserdi atmosfäärile elektriseerivalt, kui saalis istub Veljo Tormis. MacMillani muusikat esitatakse kõikjal maailmas ning temalt on teoseid tellinud näiteks Evelyn Glennie ning Mstislav Rostropovitš. Tegemist on väga omanäolise ja tugeva heliloojaga, kelle huvitavalt eklektiline stiil toetub nii roomakatoliku kiriku traditsioonile kui ka šoti rahvamuusikale, mille elemendid on ühendatud isikupärase ekspressiivsusega.

MacMillanit toetavad loomisel ka ajaloosündmused, sest Teise klaverikontserdi aluseks on jutustus XVII sajandi šoti kangelasest Cumnock Fairist, kelle nime kannab teose esimene osa. Klaverikontsert olevat sündinud tegelikult muusikana koreograafiale ning selle esmaettekanne 2004. aastal sai teoks koos tantsuga. Teos „Cumnock Fair” eksisteeris heliloojal iseseisva loona juba varem, aga see oli koreograafi sõnul tantsuetenduseks liiga lühike. Sellest sai kontserdi I osa, millele lisandusid traditsioonilised aeglane ja kiire osa.

Sten Lassmanni esitus oli põhjendatud ja artistlik. Tema tämbrikäsitlus oli mitmekesine ning esituse kõlalised piirid avarad. Kuulda sai nii õrnu tämbreid kui ka sügavat ning toekat klaverikõla. Omavahel olid hästi kokku põimitud erinevad muusikalised kujundid ja karakterid, mis ulatusid ooperlikest imitatsioonidest ja strausslikust stiliseeritud valsist keldi rahvamuusikani.

Kuna tegemist oli repertuaariga, mille puhul ei ole kinnistunud esitustraditsioone, siis oli esinejatel võimalik valida ja kujundada oma teerada, mida mööda liikuda. Seda tehti usutavalt, anti endast parim ning tulemus oli pingutust väärt. Kindlasti on nende lugude esituses võimalik ka teistsugune lähtekoht, ent Sten Lassmanni, Rūta Lipinaitytė, Mihhail Gertsi ning TKO poolt välja pakutu oli tugevat aplausi väärt.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht