Auhind – Jüri Reinvere tähendus Enn Soosaare eetilise esseistika auhinna saajana

VIIVI LUIK, ESSA auhinnakomisjoni liige

Jüri Reinvere pälvis 2016. aastal Sirbis avaldatud artiklite eest Enn Soosaare eetilise esseistika auhinna.

Piia Ruber

Ei lähe mööda päevagi, mil me ei kuuleks muinasjuttu „tõejärgsest ajast“.

Valik on vaba, igaüks võib ise otsustada, mida uskuda ja mida mitte. Näib, nagu oleks kusagil kellelgi hädasti tarvis, et järjest suuremad hulgad inimesi usuksid, et ei tõde ega muid ajatuid väärtusi ei ole olemas, et tõde on suvaliselt väänatav, vastavalt ärihuvidele.

Kuid inimene, kes on ilma jäetud tõest, lootusest, usust ja armastusest, kaotab oma inimliku näo ja identiteedi, teda ei seo kaasinimestega enam miski muu peale selle, et ta on elusolend, paljas bioloogiline elu, osa parvest, nii nagu sääsk või sipelgas.

Kui inimese, isiksuse suurus ja tähendus muutub ja piseneb nii, et ta on võrdne sääsega, siis saab teda ka hävitada nagu sääske. Seda tõestavad tänapäevasõjad.

Selle jutuga jõuangi nüüd peaasjani: tänavuse ESSA auhinna sai Jüri Reinvere kõigi 2016. aastal Sirbis ilmunud lugude eest, aga erilist äramärkimist leidis tema essee „Vabadus olla rumal“ (Sirp 3. VI 2016).

Selles essees analüüsib Reinvere põhjalikult neid nähtusi, mis valmistavad inimkonda ette sääseparveks muutumiseks. Esimene etapp sellel teel on rumalus, vabadus olla rumal. See on sedasorti rumalus, mille vastu ei aita haridus, vaid ainult haritus. Rumalus lubab kriitikavabalt uskuda muinasjuttu „tõejärgsest ajast“, mis võtab inimeselt inimese väärikuse.

Kui inimesel pole inimväärikust, on teda hävitada hoopis lihtsam ja mugavam. Siis tundub, et selline inimene ei väärigi elu, eriti kui kusagil on mängus suured rahad ja ärihuvid.

Soovitan Jüri Reinvere möödunud aasta juunis Sirbis ilmunud esseed „Vabadus olla rumal“ lugeda kõigil, kes vajavad inimeseks olemise teel julgustust ja kinnitust. Seda me vajame kõik.