Ava süda virtuoossele püstijalakomöödiale

Mida talvemuusika siis ikkagi endast kujutab? Kas mingit tüüpi repertuaari, emotsiooni, kindlaid esinejaid või hoopis midagi muud?

ÄLI-ANN KLOOREN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eestis on muusikafestivale palju, võib-olla isegi liiga palju, ning suuremal osal neist on keskendutud mõnele muusika­stiilile või -žanrile. Sellised on näiteks Haapsalu vanamuusikafestival, Rapla kirikumuusikafestival, „Reval feat. Tallinn“, Saaremaa ooperipäevad – nimekirja võiks siin pikalt jätkata. Aastate jooksul on neil välja kujunenud ka pühendunud kuulajaskond. Sellistel prestiižsetel üritustel osalemine on omamoodi reklaam esinejatelegi ning võib juhtuda, et mõnda vähem tuntud interpreeti tullakse kuulama just seetõttu, et usaldatakse festivalikorraldaja valikut. Aga on ka festivale, kus fookus puudub ja kava on suhteliselt juhuslik. Just selliseks võib pidada muusikute fondi PLMF korraldatavat Tallinna talvefestivali „Tõsta pilk ja ava süda“.

Festivali hea poolena tuleb ära märkida kontsertidega kaasas käiv hea­tegevusprogramm: sel aastal läks 25% piletitulust Pahkla intellektipuudega inimeste küla toetuseks. Selle kõrval tekitas aga festival mitmeid küsimusi, alustades juba talvefestivali nimetusest. Mida see talvemuusika siis ikkagi endast kujutab? Mingit tüüpi repertuaari, emotsiooni, kindlaid esinejaid või hoopis midagi muud? Et potentsiaalsele kuulajale selgust tuua, peaks festivaliga kaasas käima efektne ja hästi suunatud reklaam, kus on esile tõstetud nii esinejate nimed kui ka kavad. Kui seda ei tehta, võib festival hakata töötama hoopis interpreetide kahjuks.

Tänavuse festivali reklaamplakat ei aidanud kindlasti publikut püüda. Kui vaadata selle kujundust – plakat ilmus muu hulgas ka Eesti Päevalehe esiküljel –, siis on möödapanek täielik: esinejate nimedeta ja suvalise paigutusega fotod (kahtlen, kas keskmine Eesti Päeva­lehe lugeja teab kõiki meie muusikuid nägupidi), eri fontide sigrimigri ning lünklik kontserdiinfo. Ühtlasi on püütud saavutada mitte ainult kaks ühes, vaid lausa kolm ühes: talvefestivali sappa on kleebitud ka Virumaa muusika­festivali ja mingi juubeligala reklaam (aga mille või kelle juubeli?), peale kõige muu loomulikult kõigi sponsorite logod ja korraldaja pilt. Kvantitatiivselt ei olnud reklaamist puudust, aga kogu festivali jooksul publiku hulka vaadates oli selge, et selle kasutegur on jäänud üsna tagasihoidlikuks. Vaevalt tulemuse üle ükski esinejagi õnnelik oli, sest kes ikka tahab oma kunsti näidata vaid käputäie inimeste ees. Pealegi ei saa sellise piletitulu pealt heategevuseks minevad summad olla just märkimisväärsed.

Noore, aga juba mitmetes olulistes ooperirollides üles astunud metsosoprani Kadi Jürgensi kontserdi põhjal võib öelda, et ei tohiks olla häbiasi keskenduda kindlale muusikažanrile ning teha seda hästi.

Videokaader

Kuigi talvefestival ei ole ainuke kontserdisari, mis kannatab vähese publiku tõttu, siis sel korral jäi ometigi midagi eriliselt kripeldama. Ei mahu pähe, kuidas on võimalik, et Irina Zahharenkova (festivali kavalehe järgi lausa maailmas enim tunnustust pälvinud pianist), kes toob täismaja Estonia kontserdisaali, esineb äkitselt Mustpeade majas paari­kümne kuulaja ees. Vähene publik ei mõjutanud loomulikult kontserdi taset, mis oli Zahharenkovale kohaselt täiesti klass omaette. Tema esitatud Johannes Brahmsi „Kuus klaveripala“ op. 118 ja Ludwig van Beethoveni sonaat nr 4 op. 7 Es-duur andsid taas võimaluse nautida Zahharenkovale ainuomast ülimalt nüansirikast kõlamaailma.

Ka duo Peeter Margus (viiul) ja Lukas Gedvilas (klaver) oleks väärinud arvukamat kuulajaskonda. Noored muusikud olid kokku pannud huvitava kava, mille nad kandsid ette muljetavaldava üleoleku ja tuumakusega. Minu lemmik sellel kontserdil oli pigem pianistina tuntud Fazıl Say sonaat viiulile ja klaverile. Klassikaline helikeel kohtub ses teoses džässi ja rahvamuusikaga ning põnevaid kõlavärve lisab klaveri ebatraditsiooniline kasutamine teises ja neljandas osas (keeltel mängimine ja paberi asetamine keelte alla). Teost raamivad lüürilised osad. Näiteks osa „Melancholy“ ehk „Melanhoolia“ romantilisse helikeelde on pikitud piisavas koguses dissonantse ja ootamatuid käänakuid, mis hoiab ära liigse magususe. Teine ja kolmas osa – „Grotesque“ ehk „Grotesk“ ja „Perpetuum mobile“ – olid etteaimatavalt virtuoossed, aga väga põnevad. Mõlema mängija mõjus tehniliste võtete valdamine ja hea džässilik rütmitunnetus pakkusid suure elamuse. Duo kavas oli ka üks esiettekanne, Kirke Karja sügavamõtteline „Naasmine“. See on kirjutatud väga aktuaalsel teemal, nimelt vene teisitimõtlejast, kes hoolimata teda ootavast rängast saatusest pöördub tagasi Venemaale. Nukrus ja tühjusetunne kõlasid selles teoses, ühtlasi avas see pala ka uusi põnevaid tahke tavaliselt džässkompositsioone loova helilooja käekirjas. Kontserdi lõpetuseks kõlas suurepärases esituses César Francki imeilus sonaat A-duur.

Noore, aga juba mitmeis olulistes ooperirollides (Vanemuise „Carmen“ ning Flandria ooperi- ja balletiteatri „Boolero / Hispaania tund“) üles astunud metsosoprani Kadi Jürgensi (klaveril Hein Boterberg, Belgia) kontsert Tallinna raekojas kandis pealkirja „Igatsus“. Laulja oli valinud kontserti tervikuks siduvaks elemendiks teksti (kahjuks ei ole kavalehel märgitud ühtegi teksti autorit), mis päädis aga tõelise stiili- ja žanrisegadikuga: kõlasid kammerlaul, ooperiaariad, muusikalinumbrid, aga ka sümfoonilise muusika seade. Pärast kontserti jäi kummitama mõte, kas noor muusik (miks mitte ka vana) peab katsetama kõiki laulužanre. Kui miski tuleb hästi välja, siis ei ole põhjust seda kõike iga hinna eest oma repertuaari võtta. Jürgensi tugevaim külg oli selgelt ooper: kontserdil kõlanud aariad eelnimetatud ooperitest olid hästi sisse lauldud, peale vokaaltehnilise tugevuse ja veenvuse oli nende ettekandes ka mõnusat mängulisust. Samuti ei saanud siinkohal nuriseda teksti edasiandmise üle, mis muidu oli laulja üks nõrgemaid külgi.

Probleeme oli ka ruumi tunnetamisega: kammerlaul väikeses ruumis vajab hoopis teistsugust lähenemist kui esinemine suurel ooperilaval. Paraja ehmatusena mõjuski kontserdi algus, kui laulja pani Ester Mägi „Ööhõlmade“ esitusel mängu kogu oma jõu, mistõttu oli teksti arusaadavus nullilähedane. Ja veel kord kavast: kui mõttekas on panna ühte õhtusse Jerome Kerni muusikal ja Gustav Mahleri „Urlicht“ ehk „Ürgvalgus“ teisest sümfooniast? Kusjuures viimase esitus oli üsna sümpaatne, mida ei saa aga öelda muusikalist „Very Warm for May“ ehk „Väga soe mai“ pärit numbri kohta, kus puudus isiklik puude ja matkiti vokaalselt nõrgal tasemel muusikalilauljate klišeesid. Kuigi klassikalise laulukooliga interpreete, kes valdavad sama hästi ooperit, muusikali, džässi ja poppi, on maailmas üksjagu, siis kõigil see ühtmoodi hästi välja ei tule. Üks kõige talumatum muusika on just selline, kui suure häälega ooperisolistid lähevad esitusstiili muutmata kergema muusika kallale. Viimastel nädalatel ei ole Kadi Jürgens muuseas ainuke, kes on sellise esitusliku ebaõnnestumisega hakkama saanud. Niisiis, ei tohiks olla häbiasi keskenduda kindlale muusikažanrile ning teha seda hästi.

Väga vastakaid tundeid tekitas norra pianist ja stand-up-koomik Aksel Kol­stad, keda on ajakirjanduses väidetavalt nimetatud tänapäeva Franz Lisztiks ja klassikalise muusika Quentin Tarantinoks. Püüdsin mehe kohta leida täpsemat infot ja pärast mõningast otsimist jäi mulje, et internetiavarustes ringleb lõputult üks ja sama muusiku enda veebi­saidilt võetud tekst, mis on ära toodud ka festivali kavalehel. Ühtegi algupärast artiklit ei õnnestunud kahjuks leida, aga ega ma selleks liiga palju aega ka ei kulutanud – loodetavasti need kuskil ikka on. Kolstadi kava koosnes klassikalistest paladest (Sergei Rahmaninovi, Edvard Griegi, Johann Sebastian Bachi teosed) ja tema enda – tsiteerin kavalehte – „virtuoossetest variatsioonidest klassikalises muusikas“. Virtuoossusest ei ole sel mängijal tõesti puudust ning tehniliste võimete poolest võiks ta mängida ükskõik mida. Aga tema loomingu retsept võiks olla selline: võtta Liszti, Chopini, Raveli, Debussy või Rahmaninovi loomingust kõige tehnilisemad kohad (soovitavalt üle klaviatuuri passaažid ja arpedžod), liita need suvalises järjekorras üksteise otsa, mängida neid nii kiiresti kui võimalik ning seda kõike 90% ajast forte fortissimo’s. Tõele au andes oskas ta väga hästi mängida ka piano’s, aga seda võimalust kasutas ta haruharva. Mis puutub tema huumorisse, siis kui kellelegi meeldib selline stand-up, kus iga nali on viimseni lihvitud ja puudub igasugune spontaansus, hääletugevuse nupp on põhjas ning nalja teevad sellised keelevääratused, kus „terviseks“ asendub „turvaseksiga“ või Akselist saab hiinlase suus „asshole“, siis on Kolstadi kontsert just õige koht.

Kauni punkti pani festivalile lõppkontsert „Ole hoitud, Eestimaa!“, kus astusid üles ETV tütarlastekoor ja koori­stuudio Raduga lauljad. Mõlema koori puhul tuleb kiita nii ilusat kõla, puhast esitust kui ka kavavalikut. Tütarlastekoori esituses kõlas vaid eesti muusika ning juba tuntud palade kõrval sai kuulda ka noore helilooja Karin Tuule (Kuulpaki) laule. Raduga kava oli kirjum, ulatudes Giulio Caccini „Ave Mariast“ vene õigeusu muusikani. Eriti jäi kõrva palju esitatud Zoltán Kodály „Õhtulaulu“ värske esitus. Kontserdi sidusid kenaks tervikuks tuntud koorilaulude („Ärkamisaeg“, „Oma saar“ jms) seaded orelile ja trompetile, pillidel vastavalt Tiia Tenno ja Neeme Ots, ning koos lauldud Peep Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole“.

Lõpetuseks tahan veel kord tähelepanu juhtida festivali kavalehele. Kas tõesti ei leia korraldajad kedagi, kes oleks võimeline kirjutama ladusas eesti keeles ja tänapäevaseid õigekirjareegleid järgides ning ühtlasi ka mõttega teksti juures olles, nii et kirjapandu ei jätaks täiesti suvaliselt kokku klopsitud lausete jada muljet? See näitaks üles lugupidamist nii esinejate kui ka kuulajate suhtes.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht