Avalisüli valgusse

„Tiibade hääl“ on kahtlemata peenetundeline tervik, mis pakub nii ühtses liinis kulgemist kui ka sekka vajalikke ergastusmomente.

KATRIN ALLER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori sarja „Autoritund“ kontsert „Tiibade hääl“ 27. V Tartu Pauluse kirikus. Marianne Pärna (metsosopran), Laur Eensalu (vioola), Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, dirigent Risto Joost. Kavas Tõnu Kõrvitsa „Tiibade hääl“ solistidele, koorile ja keelpillidele (2022, esiettekanne, Doris Kareva tekst).

Meiukuu eelõhtu Emajõe ääres. Hiljukesi kostab kõrva mingi põrin. Droon, pakun, aga ei ole. On hoopis pisike linnu­parv, mille tiivad mesiselt surisevad. Et ümbrus on imevaikne, kisub see üllatavalt tähelepanu. Ah et siis niimoodi võivad need ka vuriseda, need tiivad, tillukesed lehvikud, mõtlen ja unustan. Kuni tuleb see kontsert ja ettepanek kirjutada. Tiivuline lehekuu.

Alguses …

… helas üksainus hääl. Veel varem kaikus kõigest Sõna, hõljudes koos Jumala Vaimuga vete kohal. Aga enamaks oli too alghääl alles võimetu, heal juhul jaksas kergelt ohata. Õrnalt väreleda, peitlemisi. Muud polnudki veel loodud, muu alles hakkas ilmuma. Esmalt taevas ja maa, siis valgus, maailma esimene päev, esimene nädal, enne linnud ja tiivad, viimaks inimene … Ning peagi seejärel, ma oletan, koos värvide ja lõhnadega, nõrgusid ürgvetest ülejäänud hääled. Ujetsi üksteise järel, riburada. Ja hääli sai palju nagu liivateri mere ääres. Muist anti inimese sisse, et ta tohiks laulda, teised peitis Jumal pillidesse, et inimene moonduks võluriks, kelle sõrmed õpivad neid sealt vabastama.

Iga uus loomisakt kopeerib mingil moel noid algseid sünde. Kindlasti mitte teadlikult, ehkki vahel võib-olla. Mõnikord need paralleelid lihtsalt turgatavad pähe ega lase enam lahti. Siis on nii võluv näha suure peegeldusi pisemais mõõtmeis. Mulle rullus sellisel moel lahti Tõnu Kõrvitsa ja Doris Kareva „Tiibade hääl“. Seegi tärkas justkui ei­kusagilt. Vaikusse imbus muinasjutuline soolovioola oma kõrgustesse sirutuvate flažolettide ja fraasikaartega, millel pikkust napilt mõõdukate hingetõmmete jagu. Et argne, pooleldi läbipaistev hääl ei kaoks jäljetult ilmaruumi lõputusse avarusse, sidus helilooja väikese keelpilliorkestri talle maiseks kinnituseks.

Kogu Tõnu Kõrvitsa ja Doris Kareva triloogia esmaesitajad on olnud Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester ja dirigent Risto Joost, ühed parimad võimalikest. Seetõttu võiks seekord välja tuua hoopis Marianne Pärna (fotol) hääle ja Laur Eensalu vioola kuldsooja tämbri hingeminevates soolodes.

Rene Jakobson

Teose algus on kaemuslikult lummav, orkestri esimene akord pehme, otsekui püüaks ma oma luist pihku kohevasse pilve suruda. Meeltega kogetava alampiiril pulseerivad kontra­bassid tekitasid mulje, et helilained sõna otseses mõttes rulluvad vaevumärgatavalt ruumi mööda, ja kõrv ei taju neid isegi mitte tasase toonina, vaid katkemisi, varjuna, sügavuse sümboolse kohaloluna, ent hirmu painest vabana.

Koori avalause tekstil „Tead ju, et taevas on minu kodumaa“ pani mu pähe terve kontserdi ajaks taas paar lemmikküsimust. Kuivõrd saab helilooja (üldistatult, mitte ainult Kõrvits ja selles loos, ehkki nii on vastus veel hüpoteetilisem) kujutada mõnd silme ette kerkivat pilti või muusikaga pärivoolu libisevaid sõnu? Kas helikeskkond on tõesti illusoorsem kui visuaalne või verbaalne? Kuhu ulatub kuuldeliselt väljendatav? Eelnevast johtuvalt: kui sõnad räägivad taevast, tuletornist või pääsukestest, siis kas muusikaliste võtetega saab seda tõepoolest portreteerida või on tekkivad paralleelid üksnes kuulaja subjektiivsed aistingud ja pareidoolia muusikaline vaste?

Igatahes mulle näib, et kui teos voolab nii loomuldasa oma süžeelist põhiliini mööda ning seda liigendavad üksik­osade veel enam keskendunud mikro­maailmad, on üsna paratamatu ka vähemalt mõningane sõnade helideks teisendamise ja vastuvõtja aistinguis transformeerumise aspekt.

Kavalehelt Kristel Papli tabavalt suunavat ja kaunikeelset saatesõna lugenuna oli teost kerge ja helge jälgida. Kuulun nende hulka, kes võtavad detailsed annotatsioonid tänulikult vastu, et luua lisadialoog enese avastatavaga. Soovimata teda matkida, püüan täiesti teadlikult hoiduda samust tähelepanekuist. Oli ju Kõrvitsa oopus nii pilgeni rikkusi täis, et uusi esile tuua pole keeruline.

„Tiibade hääl“ on kirjutet koorile, keelpillidele, soolovioolale ja soleerivatele naishäältele. Teosel on üheksa tekstiga ning kaks lühemat instrumentaalosa. Just viimaseid jäi mul kuulates kõige rohkem vajaka, sest kuigi lugu kulges rahulikult, ennemini pikaldaselt kui liiast tõugeldes, ihales hing puhuti veel ulatuslikumaid mõttepause, kus sõnad ei sunni määrat rajale, vaid saaks jääda olnu üle järele mõtlema, unelema või ennustama. Mõttelise sidususe tihedust iseloomustab see, et instrumentaallõigud – üks sissejuhatusena, teine finaali eel – seovad omakorda teose ühte allikana kasutatud Amalie Earharti saatusega. Tema Teise ilmasõja künnisel sooritet õnnetu lõpuga ümbermaailmalennust pärit radiogrammid on andnud pealkirja mõlemale mainit keelpilli­lõigule. Nii muusikalise materjali kui ka sõnade korduvus sõlmib kompositsiooni koherentseks tervikuks ja seda enam leidnuks ehk õigustust pikemad tekstita vahepeatused.

Teose üldplaanis on üpris võrdne roll kooril ja orkestril, ent helilooja on neist välja noppinud hulganisti kirevaid kõlavärve. Sageli eristuvad kõrge ja madal tessituur, mil mõttefragmente esitavad kas nais- või meeshääled, kas viiulid või bassirühm. Ma ei ütleks, et see on vastandumine – pigemini kõlaruumi avardumine kummaski suunas ning ajutine põiklemine heleda-tumeda vahel. Mainitule vastukaaluks tuleb imetleda koori unisooni kui märgilist elementi. See toimib võimsa sümbolina, vääramatu jõuna, mida saaks soovi korral kasutada vaat et kuulutuslikult (VIII osas „siis ootab sind ees üks puri“), vagusi esitatuna seevastu raudse veendumusena (II osas „puutuda su kätt on puhas rõõm“).

On tõesti rõõm, lausa rõõmutulv

Doris Kareva sõnasäädmine sajab kuulajaile kui kuldvihm: see joodab hinge­janu täis, peseb maha tuhmid vaevakurrud ja paneb külluses sädelema. Üks tahk on ladusakulgne lugu, mil oma habras lähe ja vankumatu siht, teine erksad kujundid, mis panevad fantaasia tööle veel enne muusika kostmist, kui hingad poeesiat kui õhku, helidest sõltumatut ja puutumatut. Mõelge vaid, kui leiu­rikkad ja kõlakirkad on „tähistulv“, „hirmu üksilduskuristik“, „tühjuse telefon“, „üle peegelvee“ või „soovide surimuri“! Selliseid tundelopsakaid värsse nähes peabki helilooja vaimukõrvas sündima hunnituid helilademeid.

Tõnu Kõrvitsa muusika kaldub alailma vaikuse ja tundliku enesejälgimise poole, olemata põrmugi ühekülgne. Tasaseim nivoo võbeleb kuulmispiiri lähedal: iga hetk murduda võivais sõrme­tõmbeis piki pillikeeli või põgusais poognapuuteis, koorilauljate kurgust veel napilt resoneerivais kuminais. Ka dissonantse põimib ta õrnusse tardhetkisse peidetult, ent siiski tähelepanu äratavalt, näiteks armastuse üheaegne harmoonia ja lahkkõla teise osa lõpus – „nagu armastasime siis, nii armastame nüüd“. Õhulisust, kergust ja lennukust maalivad elemendid on sumbesse kõlailma otsekui loodud. Aina korduv tiibade hääle kujund kerib end ühes oma järjekordses metamorfoosis bassiregistrist üles kui taevasse küünitav arabesk ja pea kohal veiklevad kümned tiivapaarid moodustavad kuhjunud divisi’des kujuteldavaid arkaade. Vaaned viivud kui eedenlik idüll, enne kui forte maailma loodi, enne kui rahu rikut sai.

Sellele pakuvad sütitavat kontrasti lopsakad, õlimaalilikult täidlased toonid, olgu või viienda osa avang „Iga päev hingetõmb“. Jõuline sära, mis kiiskab korraga kõikjalt: pillikorpuste lakilt, esinejate kinganinadelt ja silmist, viiulite e-keele nootidelt, Kareva sõnasüdamikest. Jah, isegi e-häälik fraasis „üle peegelvee“ lahvatab oma avatuses laotuse poole. Puhuti näis tõeks saavat, et küll teeb siiski küllale liiga. Nii haaramatult paljukihtseks paisus minu tasasega uinutet meeltele seitsmenda osa hoog. Mitte et need muusikalised leiud kokku ei passinuks, ent nende ohtrus hakkas üksteiselt mõjurammu ära rebima. Alles tagantjärele taipasin selle põhjendatust. Solistide imitatsioonid, mis kandusid üle orkestrisse ja tagatippu koorihäälte jäljenduslikud kaskaadid – selleta ju ei saa, kui poeesias erutavad read „lõpmatuse tähistulv on nagu Sinu lähedus – nii soe“. Tõesti, vahest polnudki seda palju, sest too ehe ja päris lähedus, hõlmamatu ja hindamatu, selle ühe Kellegi, majuskliga Sinu lähedus saab ju kuumeneda hellast soojast põletava tuleni, saab kanda „sära-säralt tagasi taevasse“.

„Tiibade hääl“ on kahtlemata peenetundeline tervik, mis pakub nii ühtses liinis kulgemist kui ka sekka vajalikke ergastusmomente. Ometi peaks seda vaatlema veel avaramas kontekstis, kuna tsükkel moodustab kolmanda osa mõttelisest triloogiast. „Lageda laulud“ (2015) ning „Sina oled valgus ja hommik“ (2019) keerlevad vastavalt maa ja vee elemendi ümber, nüüdne on ood õhule, lennule ja tuulele, ehkki ideeladestumisi on, nagu eespool mainit, rohkemgi. Küütlevaim lõim kompositsioonis on Earharti saatus, kirjad ja luule. Mary Lovelli raamat Earharti elust ja loomest on otseselt andnud pealkirja ka Kõrvitsa teosele. Helilooja hinnangul on „Tiibade hääl“ kolmiksarja helgeim osa, mille keskmes on unistused, lendutõusud ja armastus. Kareva lisab justkui teose motoks Earharti sedastuse, et julgus ja heldus on hingeõndsuse alus – sääne hoiak toimibki teljena läbi sõnade-helide voo.

Terve triloogia esmaesitajad on olnud Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester ja dirigent Risto Joost, lühidalt, ühed parimad võimalikest. Seetõttu toon seekord välja hoopis Marianne Pärna hääle ja Laur Eensalu vioola kuldsooja tämbri hingeminevates soolodes. Kahtlen, kas kavata mõistnuksin küll diktsiooni poolest viimseni kõiki sõnu, kuid peensuseni viimistlet tunderõhke tabanuksin ka kinnisilmi.

Saades osa teose ettekandest Tartu Pauluse kirikus, kaalutlesin pisut ümbruse mõju üle. Tegu pole ju pühakojas esitamist eeldava teosega, ehkki miski ei kõnele ka selle vastu. Maise ja üleinimliku armastuse piiritlemine on lootusetu juba eos, samuti nagu suurim tunnetest ulatub üle kõigist aegadest, vanuseist, vahemaist ja muist näilikest lävedest. Seega, kui jätta kõrvale moraalne sugestioon, avaldus ruumi domineerivaim toime eeskätt akustiliselt. Kõrgete võlvide peegeldusefekt mähkis muusika tüüned lõigud oma kaitsvasse kesta, lõkendavaile kinkis suursugusust lisaks, harali hoidvad väänded sidus aga kui lindiga kimpu.

Post scriptum

Lõpp on algus, oleneb vaid vaatepunktist. Taas helab see üksildane ürghääl, vahest terake sumedamalt, aga rammusamad toonid on ainult hoovõtt uueks lendutõusuks. Orkester kui kaugenev maapind väreleb tasaseis tremolo’is ja vioola aina kerkib, tuulesambais, tiibega lehvitades.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht