Avastusretk Revalisse

Meistrite töid sajandite tagant aitas avastada sel aastal esimest korda peetud varajase muusika festival „Tallinn feat. Reval“.

MIRJE MÄNDLA

Varajase muusika festival „Tallinn feat. Reval“ 24. XI – 2. XII Tallinnas.

Eredana on meelde jäänud Michel Sittowi näituse külastamine tänavu augusti lõpupäevil Kumus: umbes 500 aasta tagused haruldased meistritööd olid pärlitena seintel, nende eksponeerimine ja fookustatult valgustamine oli hoolikalt läbi mõeldud. Näituse konteksti aitasid mõtestada dokumentaalfilmid. Õieti samasuguseid pärleid, meistrite töid sajandite tagant, aitas avastada sel aastal esimest korda peetud varajase muusika festival „Tallinn feat. Reval“. On isegi kummaline, et Tallinna arhitektuuripärandi juures on selline nišš veel täitmata. Kui mõelda kõikidele meie oma ansamblitele või külalistele, kes siin järjepidevalt üles astuvad, siis ei saa muidugi öelda, et varajase muusika kontserte üldse ei toimu. 2018. aasta sügisest võib esile tuua Graindelavoix’ emotsionaalse ja Niguliste kiriku arhitektuuriga dialoogi astunud kontserdi Arvo Pärdi keskuse avamise eelõhtul ning ka Hopneri maja põnevas keskkonnas korraldatava uue vanamuusikasarja „Nimeta laupäevaõhtud Dieles“, mille avaõhtul soleeris sopran Marta Paklar koos Meelis Orgse, Saale Fischeri ning Villu Vihermäega.

Novembri viimastel päevadel esitleti üheksal päeval tummiste kavadega uut festivali, mille nimes on viide toimumiskohale – Tallinnale või Revalile. Tallinna ajaloolist nime tundub loogiline peale kohvikuketi kasutada ka kaunite kunstide maailmas ning tuntud märgina aitab see kindlasti väliskülalistele festivali tutvustada. Avaldan tegijatele tunnustust, et kvaliteetne interpretatsioon ja praeguste Euroopa varajase muusika tippude muljetavaldav musikaalsus oli juba esimese festivali elementaarne baasosa. Kontsertidel keskenduti siiski märksa enam varajase muusika meistrite loomingule – ja sealjuures oli teadlikult võetud kurss mitte pakkuda kuulajale äratundmisrõõmu kõige tuntumaid teoseid esitades.

Peaaegu kõigil kontsertidel said nõudlikuma maitsega muusikagurmaanid olla kontaktis mõne haruldase meistri, teose või muusikaloolise hetkega. Sel kombel peenelt komponeeritud festivali kavas asetusid uude ja loominguliselt inspireerivasse konteksti ka meie enda tuntud ja tunnustatud varajase muusikaga tegelevad muusikud.

Ehkki kavade koostamisel oli varajase muusika meistrite loomingut käsitletud kohati isegi entsüklopeedilise süvenemisega, ei olnud kontserdid kuidagimoodi emotsionaalselt kuivad – pigem vastupidi. Festivali korraldajad olid huvitatud ka ruumipoeesiast: hoolikalt valitud akustilised keskkonnad puutusid kokku tõenäoliselt just sellise keskkonna jaoks loodud muusikaliste struktuuridega. Parimaks näiteks kujunes Tallinna raekoja saal, kuid avastamist vääris ka Tallinna reaalkooli sammastega saal, mis meenutab mõneti Tartu ülikooli aulat. Kaasatud olid ka traditsioonilised kontserdipaigad Kadrioru loss, teaduste akadeemia saal ja Niguliste Antoniuse kabel koos seal püsiekspositsioonina näha „Surmatantsuga“.

Kontsertide kavas oli lähtutud tihti lähenevast jõuluajast ning seda meeleolu võimendasid dekoratsioonina Niguliste ja Raekoja platsi jõulukuusk. Viimane oli otsekui raekoja aknast kumav värviline püsidekoratsioon, mille kunstnik oli peenelt läbi tunnetanud. Nii sai üldmulje igal juhul märksa orgaanilisem kui prožektorikumaga mängimise korral.

Tänu festivalile sai Eesti hinnatud klavessiinimängija Reinut Tepp äärmiselt õnnestunud soolokontserdiga avada oma loomingulise potentsiaali täiesti uuel tasemel.

Erakogu

Kontserdi kavade huvitav ja ere sõlmpunkt oli Cantores Vagantese kava, kus keskenduti meile ilmselt rohkem tuntud Johann Sebastian Bachi loometee kaudu Leipzigi toomkiriku kantori konkursile. Cantores Vagantes esitles oma kavas kolme heliloojat, kes olid sel konkursil osalenud: põnevaimaks selles kavas osutus enamasti Darmstadtis tegutsenud ja üle 1418 vaimuliku kantaadi loonud Bachi ja Telemanni kaasaegse Christoph Graupneri looming. Kontsert andis võimaluse heita pilk ajas umbes 300 aastat tagasi ning mõtiskleda tollase hetkeseisu ja suundumuste üle. Teistmoodi huvitava mõtteliini sai vedada XX sajandi Darmstadti koolkonnaga, millega oleme olnud kontaktis tänu viimasele festivalile „Afekt“. Eksperimentaalne mõttelaad ja värvikas helikeel oli Darmstadtis au sees juba sajandite eest. Graupneri loominguga sooviksin kindlasti lähitulevikus veel kohtuda.

Äärmiselt õnnestunuks võib pidada eesti hinnatud klavessiinimängija Reinut Tepi soolokontserti. Üllatus oli see kahtlemata, sest oleme harjunud teda nägema pigem hinnatud ansamblipartneri ning õpetajana. Kontserdi kava kandis lihtsat pealkirja „Aitäh, õpetaja!“ ning andis võimaluse süüvida õpetajate ja nende õpilaste loomingusse. XXI sajandist tagasi vaadates võib juhtuda, et õpilane on osutunud kuulsamaks ja edukamaks: näiteks võib tuua kas või Georg Friedrich Händeli ja tema õpetaja Friedrich Wilhelm Zachowi. Muidugi oli teistsuguseidki näiteid: kavas olid teostega esindatud ka Johann Joseph Fux ning tema lemmikõpilane Georg Christoph Wagenseil. Sellise kavavalikuga oli kontseptsiooni sisse kodeeritud teatav dialoogilisus, mis on olemuslikult Tepi kui interpreedi avanemise põhivajadus – ning peegeldusi ja vestlusi selles kavas jagus. Tepi soolokontserti võib ühtlasi pidada mööduva aasta üheks kirkamaks ja emotsionaalsemaks hetkeks ning eriliselt hinnatuks teeb selle asjaolu, et festival andis interpreedile võimaluse avada oma loominguline potentsiaal täiesti uuel tasemel. Nagu näitlejatel on vaja rollide kaudu areneda, nii ka interpreetidel sobivate kavade toel.

Väga köitvaks osutus taaskohtumine suurepärase duoga Maria Krestinskaja ja Imbi Tarum. Virtuoosne, orgaaniliselt improvisatsiooniline, temperamentne ning tundlik barokkviiuldaja Krestinskaja on varajase muusika austajatele tuttav tänu õnnestunud esinemistele ja meistriklassidele Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Festivalil esitasid nad Imbi Tarumiga Euroopa lavadel sisse mängitud kava „Itaaliast Venemaale“. Kava ülesehitus pakkus taas põnevaid hetki: kava algas küll hoogsa Vivaldi sonaadiga viiulile ja basso continuo’le F-duur, aga jätkus märksa vähem tuntud Alessandro Poglietti, Domenico Dall’Oglio ja Luigi Madonise loominguga. Muide, Dall’Ogliol on ka Eestiga seos: nimelt töötas helilooja 29 aastat nagu paljud tema kaasaegsed Peterburis ning suri 1764. aastal tagasiteel Itaaliasse saatuse tahtel Narvas.

Ansambli Heinavanker kontsert Rootsi Mihkli kirikus oli kirikukalendri järgi pühendatud apostel Andreasele. Kavas oli keskendutud Madalmaade meistri Johannes Ockeghemi loomingule ning see oli üles ehitatud missa struktuuri järgides. Siingi pakuti haruldane võimalus kuulata Ockeghemi üht eksperimentaalsemat motetti „Ut heremita solus“. Seda esitatakse sobiva teksti­korpuse puudumise tõttu harva, kuid Heinavankri kunstiline juht Margo Kõlar oli leidnud sobiva lahenduse.

Festivali lõppkontserdil esines äärmiselt põneva instrumentaariumiga Šveitsi ansambel I Fedeli, mille kavas oli Münchenis tegutsenud Ludwig Senfli (1486–1543) loomingut, sealjuures kõrvuti omaaegsete veidi kuulsamate heliloojatega nagu Heinrich Isaac ja Josquin Desprez. Senflit on nimetatud Šveitsi Orpheuseks, mistõttu on tema looming ansamblile eriti sobilik valik. Kavale lisas eriliselt hõrgu varjundi tenor Ivo Haun, kes sulandus ideaalselt pillitämbritega kokku ning oli fraseerimise ja ornamentatsioonidega instru­mentalistidega ühtses maailmas. Meeldis see, et ansambel võttis aega ning tutvustas publikule haruldasi instrumente, samuti asjaolu, et kasutamist leidsid reaalkooli saali mitmekülgsed võimalused ning kohati kõlasid Senfli teosed rõdult.

Loomulikult oli nauditav aastakümnete jooksul vermitud küpset ja läbitunnetatud interpretatsiooni nautida Musica Antiqua Kölniga seostuva flöödi­solisti Wilbert Hazelzeti ning Frans Brüggeni XVIII sajandi orkestri klavessiinimängija Jazques Oggi duos. Eriliselt virtuoosse esitusena jäid meelde Wilhelm Friedemann Bachi sonaat e-moll (1740) ning Carl Philipp Emanuel Bachi sonaat D-duur (1743).

Põneva sissevaate Johann Nauwachi (1595–1630) loomingusse tegi saksa laulja, lautomängija ning Schola Cantorumis improvisatsiooni ja ornamentatsiooni õpetav Sven Schwannberger, kes on süüvinud XVII sajandi lauluõpetusse. Kontserdi tekstipool jäi pigem müstiliseks Sprechgesang’iks. Kahjuks ei kostnud see Antoniuse kabeli kaja tõttu väga täpselt tagumistesse ridadesse, ehkki oli tämbri ja rütmi ning fraseerimise mõttes nauditav kogemus.

Uue festivali nägu on isikupärane. Võib öelda, et uus varajase muusika festival „Tallinn feat. Reval“ on meeldivalt süvitsi minev ning suunatud mõtlevale ja otsivale inimesele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht