Balleti loomine on nagu maratonijooks

Alisson Kruusmaa: „Heliloojana loodan, et minu muusika annab lugu piisavalt hästi edasi. Isegi siis, kui saalis olija sulgeb silmad ega vaata, mis laval toimub.“

KRISTIINA MALM-OLESK

29. novembril esietendub rahvusooperis Estonia Jevgeni Gribi ja Alisson Kruusmaa ballett „Valgus maailma lõpust“. See räägib loo maailma loomisest, inimkonna sünnist, harmoonia kadumisest, ahnusest ja hävingust ning uue sünnist. Vestlesime helilooja Alisson Kruusmaaga balleti loomisloost paar nädalat enne esietendust.

Mis tunded valdavad sind enne balleti esietendust? Kas saad öösiti rahulikult magada?

Põhiline emotsioon on ootusärevus, praegu on lõpuspurt. Esietendus paistab, päevad on väga pikad ja pingelised, mistõttu magan väga hästi puhtalt väsimusest.

Millisena kujutad ette esietenduse päeva? Mida loodad tunda?

Loodan, et mul jääb aega seda hetke nautida, see meelde jätta. Tean, et juba enne etendust toimuvad kohtumised ja vestlused, pärast ka vastuvõtud, graafik on hästi intensiivne. Loodan, et saan seda ikkagi nautida. Dirigent Anu Tali just hiljuti ütles, et esiettekande- või kontserdipäevad on mõeldud tähistamiseks, ja ma loodan, et saan seda tähistada.

Kui palju on jäänud veel teha? Kas püsite ajakavas?

Püsime graafikus, minu töö on suuresti tehtud. Proovid käivad. Lavakujundus, valgus ja kostüümid on olemas. Kõik sujub väga hästi.

Kui rääkida balleti loomise ajaliinist, siis ütlesid ajakirjale Muusika antud intervjuus*, et muusika sai valmis juba Hollandi ooperimaja residentuuris. Milline oli balleti loomeprotsess?

Idee ja pakkumine jõudis minuni 2022. aasta lõpus. Sellest ajast hakkasime Jevgeni Gribi ja libretist Eero Epneriga koos balleti ideed otsima. Libreto valmimiseks kulus vähemalt pool aastat, muusikat kirjutasin 2023. aasta augustist 2024. aasta veebruarini. Olin peamiselt Amsterdamis, päris suur osa sellest on valminud ka Itaalias, Toscanas, kus vahepeal talvel resideerusin. Sealt edasi tulid tehnilised tööd, et tantsijatel oleks materjal, mille järgi tantsida. Seejärel andsin teatepulga üle koreograafile.

Nüüd sügisel käisin tantsuproove vaatamas ja kohendasin veidi materjali vastavalt Gribi ettepanekutele. Seejärel sai dekoratsioonikunstnik Kristjan Suits tantsu ja muusika järgi luua n-ö lava­kujunduse koreograafia. Igaüks on justkui oma asja ajanud, kuniks kõik sai kokku: päris äge on näha, kuidas pusletükid koonduvad tervikuks.

Mida palus Grib muuta?

Peamiselt palus ta teha ajalisi kohandusi, kuna ajamõõde on lavamuusikas kontsertmuusikaga võrreldes teist­sugune. Kui on vaja, et terve balletitrupp jõuaks lavale, siis mõnes kohas on muusikas vaja rohkem aega. Selliseid kohandusi olen teinud päris vabalt: olen kõike kuulda võtnud ja lasknud tal lavastada nii, nagu ta soovib. Täiesti uut materjali ei ole ma loonud. Olen aru saanud, et mida rohkem proovides käin, seda enam tuleb uusi mõtteid ja ettepanekuid, mis võib olla ka ohtlik, sest ühel hetkel tuleb lihtsalt lõpetada.

Kui tegelastest rääkida, siis kas sul on lemmikud välja kujunenud?

Balleti tegevus kulgeb läbi naise silmade; naine sümboliseerib harmooniat loodusega. Tema kõrval on mees, kes eemaldub harmooniast ning soovib maailma endale allutada. Peale nende on veel üks naise ja mehe paar, kes osaleb pillerkaaritavas inimkonnas. Neljale täiskasvanule lisandub laps, kes on oma tajudes ja aistingutes siiras ja vahetu. Iga tegelase kujutamine muusikas on olnud omaette katsumus, ent lemmikuid mul ei ole, sest kõigis on omadusi, mis meis endiski avalduvad.

Räägime veidi detailsemalt muusika loomisest. Alguses oli libreto, millest sündis muusika. Mis jäi sinna vahele?

Esimese sammuna sain kokku koreograafiga, et arutada läbi, kui pikk võiks iga stseen olla ja kes on sel hetkel laval. Tantsijatele on oluline, kas stseen kestab üks või viis minutit, kui palju saab tantsijaid laval olla, kui palju on kellelgi parasjagu võhma – kõige selle kombineerimine.

Edasi olid mul vabad käed. Hakkasin stseen stseeni järel algusest minema ega teadnud isegi, kuhu see kõik välja jõuab. Mäletan, et kui esimene vaatus sai valmis, siis oli juba mingi selgus, kuidas teine vaatus võiks minna. Mulle tundubki, et esimeses ja teises vaatuses on stseenid, mis moodustavad omavahel justkui silla või peegeldavad üksteist.

Kas sul kangastus kohe mingi helimaailm ja instrumentatsioon, kui teema sai paika, või kujunes see töö käigus?

Ma arvan, et ei kangastunud päris kohe. Teadsin ainult seda, et tahtsin balletile avamängu või sissejuhatust – täiesti instrumentaalset algust, et oleks aega loosse sisse minna. Mäletan, et nägin unes sissejuhatust, kuidas see algab keelpillidega ja et kõikidel orkestrantidel on käes metallist kellukesed või tuule­kellad. Rääkisin sellest mõttest kõigile ning paar nädalat tagasi käisime muusika­juhi ja dirigendi Kaspar Männiga Espakis neid kõlinaid otsimas. Ehitasime kahekesi kõikidele orkestrantidele kellukesed valmis.

Oled näinud palju ballette Eestis, Milanos ja Amsterdamis. Mis on su lemmikteos?

Meie enda ballett – sellele ma ei saa teistmoodi vastata. (Naerab.) Üks mu lemmikuid on veel „Tramm nimega Iha“, mida on Estonias juba aastaid mängitud. Olen seda eri solistide esituses kümneid kordi vaatamas käinud. Selles muusikas on minu arvates midagi, mis ongi praegu maailma lavamuusikas relevantne. Meil lavastatakse palju klassikat, mistõttu sellised teosed on justkui eredad pärlid.

Mainisid, et oled varem ühele lavastusele muusika loonud. Kas praegune kogemus oli varasemast teistsugune?

Jah, lõime tantsulavastuse EMTA lavakunsti osakonna XXXI lennule koos koreograaf Eve Mutsoga. Seda kirjutasin vastupidi: Mutso tegi vaikuses koreograafia valmis ja õpetas näitlejatele selgeks. Mina kirjutasin muusika justkui videole, nii et see oli mõneti nagu filmimuusika kirjutamine. Balleti muusika sündis enne koreograafiat. Ka mastaap on teine: tantsulavastus oli 45minutiline teos kahele löökpillimängijale, praegu on täispikk ballett sümfooniaorkestrile ja elektroonikale.

Kas õppisid heliloojana midagi uut?

Heliloojad ei tööta üldiselt lavastusmeeskonnas, meil ei ole ümber tiimi, pigem tehakse kõike üksi, kuni jõutakse interpreetidega proovi. Seekord läks teate­pulk ühelt inimeselt teisele. Protsess on pikk ja mõneti väsitav. Vaja on palju usaldust: mina tõlkisin libreto muusikasse ja see läks edasi koreograafile, kes ei kuulnud kogu protsessi vältel mitte midagi. Ta saigi kohe valmis muusika, millest inspireeruda. See oleks võinud minna ka täiesti vastupidi.

Kõige suurem õppetund on ehk teistega arvestamine: vajadusel tuleb teha muudatusi, et mahtuda teiste artistide ja loojate loomingusse. Teiseks kestab see kõik nii kaua, ühe teose sees tulebki olla aasta või kaks. Lõpuks see ongi kurnav, eriti kui kirjutada muusikat maailma lõpust ja olla pidevalt katastroofi sees. On olnud hästi eredaid, aga ka väga raskeid hetki, ja paratamatult võtab see vaimselt läbi. Pärast balleti valmimist ütlesin esimest korda järgnenud tellimused ära. Need olid unistuste tellimused: ooper Hollandis ja mõned kammerteosed. Aga ma vajasin puhkust. Samuti teadvustasin, et lavastusprotsess jätkub ja võib tekkida lisaülesandeid, mida ei oska ette planeerida. See on olnud nagu maratonijooks.

Mis tunne on toimetada enda muusikaga nii palju hiljem pärast selle valmimist?

Ühel hetkel tekib lahtilaskmise tunne. Meil oli augustikuus orkestriga esimene läbimäng, kus kuulasin terve teose esimest korda algusest lõpuni läbi. Sain aru, mis töötab ja millele rohkem tähelepanu pöörata. Mõnes mõttes sain siis muusikast lahti lasta. Nüüdseks olen teose kõrval olnud nii kaua, et oskan rohkem kohal olla ja nautida. Mõneti sarnaneb see teostega, millel on juba teine või kolmas ettekanne. Ma ei kuula enam sellise närviga, et see on nüüd üks ja ainus kord, mis peab õnnestuma.

Mis on olnud balleti loomise juures kõige nauditavam?

Inimesed, kellega koos me seda teeme. Ma ei tea, kuidas Grib oskas meid niimoodi kokku tuua, aga me sobime nii inimeste kui ka loojatena imehästi. Ka rahvusooperi vastuvõtt on olnud soe. Töökojad ja osakonnad elavad kaasa ning töötavad täistuuridel, et jõuaksime parima võimaliku tulemuseni.

Samamoodi on nauditav olnud näha, kuidas niivõrd pikk protsess tükk tüki haaval vormi võtab. Näiteks see hetk, kui läksin esimest korda tantsu­proovi ja nägin, et tantsijad päriselt harjutavadki minu muusika järgi, mis oli peaaegu pool aastat olnud vaid minu noodipaberil.

Kuidas kirjeldaksid balletti kolme sõnaga?

Mulle meeldib üks sõna, mis tekkis meil lavastusmeeskonnas – „katastroofiõrnus“. Minu meelest võtab see terve teose tabavalt kokku. Hapruse ja jõulisuse vastandumine. Ilu.

Millist emotsionaalset mõju loodad publikule balletiga avaldada?

Ma ei taha kunagi oma teostega liialt ette öelda, mida tunda või mõelda. Heliloojana loodan, et minu muusika annab lugu piisavalt hästi edasi. Isegi siis, kui saalis olija sulgeb silmad ega vaata, mis laval toimub. Laiemalt soovin, et balletis oleks kõigile midagi, mis puudutaks, raputaks ja sütitaks.

* Johanna Mängel, Professionaalne unistaja Alisson Kruusmaa. – Muusika 2024, nr 11.