Barokkmuusika suveõhtu Niguliste kiriku Antoniuse kabelis

Vahur Luhtsalu

TALLINN BAROQUE Niguliste kiriku Antoniuse kabelis 9. VI, kavas Weckmann, Cazzati, Hume, Telemann, Buxtehude jt.  

Eelmisel reedel astus kontserdil Niguliste kiriku Antoniuse kabelis üles kodupublikule teada-tuntud barokkmuusika ansambel Tallinn Baroque koosseisus Uku Joller (bass), Raivo Tarum (tsink, barokktrompet), Tõnu Jõesaar (fiidel, viola da gamba, barokktšello) ja Imbi Tarum (orel). Muusikud kandsid ette huvitava muusikavaliku, alates varabaroki vähem tuntud meistritest nagu Mathias Weckmann ja Maurizio Cazzati ning lõpetades kõrgbaroki suurmeistri Georg Philipp Telemanni loominguga.

Vaatamata lähitulevikus Niguliste kiriku kõrvale tekkiva Tallinna kõigi aegade kalleima haljasala, Harju tänava rohelise punkti rajamistööde mürale, konkureerisid muusikud südikalt kirikusse kostuvate suruõhuhaamri mürina ja raskekalluri tagurdamisest märku andvate signaalidega.

Väga kauni muusikaelamuse pakkus Salomon Rossi (1587 – 1628) süit tsingile, fiidelile ja orelile. Ilmekas tsingi ja fiideli kahekõne kui ka harmooniliselt ning voolavalt käest kätte antud meloodialiinid meenuvad ettekandega seoses ennekõike. Suur osa kõnealuse kontserdi kavast oli üles ehitatud nii, et iga muusik sai võimaluse näidata ka oma individuaalseid oskusi.

Gambist Tõnu Jõesaare ettekandes sai kuulda Tobias Hume’i (1569 – 1645) sooloteost “Now I come”. Huvitav on fakt, et Hume ei teeninud leiba mitte niivõrd helilooja, kuivõrd palgasõdurina tolleaegsete suurte rivaalide, Vene ja Rootsi sõjaväes. Hume’i muusika on suhteliselt vähe tuntud, kuid seda enam pakub avastamisrõõmu. Jõesaar kasutas oskuslikult ära kabeli akustilisi omadusi, pakkudes naudingu hästi mõtestatud ettekandega.

Pikaajalistele kogemustele tuginedes väidan, et juunikuiseid kontserte iseloomustab teatavat sorti hooajaväsimus. Mõnes mõttes on see ju arusaadav: terve hooaja on moosekandid püünel publikut lõbustatud, kuid muusikute endi patareid vajavad ju samuti aeg-ajalt laadimist! Seda pisut väsinud olekut oli tunda Maurizio Cazzati (1620 – 1678) “Sonata La Zambecari’s” nii Raivo Tarumilt barokktrompetil kui ka mõneti Tõnu Jõesaare poolt barokktšellol esitatud Francesco Geminiani (1680 – 1762) teoses Sonata in A minor, kus tundus, et mitte muusikud pole üle ettekantavast materjalist, vaid materjal kipub muusikuid kohati seljatama.

Kontserdil kõlanud Dietrich Buxtehude (1637 – 1707) “Jubilate Domine’s” võis publik nautida nii viola da gamba hingestatud kahekõnet vokalistiga (Uku Joller) kui ka Imbi Tarumi virtuoosset pillikäsitsemist kapitaalses oreliteoses Praeludium in g Bux WV 163.

Nii Uku Jolleri esituses kõlanud Georg Philipp Telemanni (1621 – 1674) “Cantata Jauchzet dem Herrn, alle Welt” kui ka teiste kontserdil esitatud teoste puhul tõstan vokalisti tugevusena esile tema selge diktsiooni ja intoneerimiskindluse. Jolleri vokaalpartiid on kõrge viimistlusastmega ning ta tajub hästi barokkmuusika esitusviisi.

Lisaks Tallinna linnavõimude poolt palgatud tööjõu kontserti häirivale tegevusele kiriku naabruses asuval haljasalal tabas ansamblit ka musitseerimisel ebaõnn. Kontserdikülastajale ei ole kindlasti igapäevane asi näha, kuidas organist on poole loo pealt sunnitud mängu katkestama ja orelikappi pugema, et leida burdoonina peale jäänud oreliregistri vilet. Usun, et sellised olukorrad on välditavad juhul, kui tehakse instrumendi põhjalik ülevaatus enne kontserti. Loodetavasti ei tule selliseid ebamugavaid hetki üle elada teistel muusikutel, juhul kui tekib vajadus kasutada Antoniuse kabeli orelit.

Ja veel – ehk annab teinekord kooskõlastada ka Tallinna linnavalitsusega seda, et Niguliste ümber askeldavad töömehed tõmbaksid vähemalt kontserdi ajaks korraks hinge.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht