“Carmen” Tartu Toomemäel

Tiiu Levald

 

“Carmen” on kirgede draama.  ERAKOGU

 

Luule on keele tants

Tants on keha luule

Keha on keel,

Mida kõneleb kõiksus.

Kuule, tunneta ja näe.

Doris Kareva “Deo et Die”

 

Lahkunud 15. juuli hilisõhtul Toomemäel nähtud-kuuldud Bizet’ “Carmeni” etenduselt, jäid kõrvu “Arleeslanna” tantsule ahvatlev läbipaistev meloodia, silme ette meeleolukad valgusemängud arhailistel müüridel ning skulpturaalsed inimrühmade liikumised kolmel tasandil.

Me kõik, kellel tundemeeled avatud, kanname kaasas mälupilte. Lavastuse kavabukletis mainib lavastaja Ago-Endrik Kerge: “Esmakordselt puutusin selle teosega kokku pisikese poisina 1946. aastal Estonia teatris, täpsemalt praeguse Vene teatri hoones Vabaduse väljakul, sest oma maja oli suures sõjas puruks pommitatud…”

Mulle aga meenus 1963. aasta lavastus Estonias. “Arleeslanna” esimestest taktidest alates kangastus vapustav vaatepilt: tantsupaar Ülle Ulla ja Ago-Endrik Kerge tantsimas-loomas midagi kordumatut ja minu jaoks seni ületamatut. Siit hargnesid mälupildid kogu tollele lavastusele, kus samuti tegijateks noored, konservatooriumi diplomandid Urve Tauts ja Hendrik Krumm, dirigendiks Neeme Järvi ja lavastajaks endine Vanemuise tantsija (!) Udo Väljaots. Järgnevatel aastakümnetel on õnnestunud näha vist oma paarikümmet erineva kontseptsiooniga “Carmenit”, k.a Peter Brooki kuulsad kolm versiooni tsüklis, kuid arvan, et see nooruse kirg, siirus ja emotsionaalne laulmine, mida saatis kogu lavastuse väga hea tantsuline külg, jäädvustasid kõnealuse etenduse esikümnesse. Nüüd siis värskelt nähtu-kuuldu juurde.

KaivConsordi looja Lilyan Kaiv tundub olevat aukartustäratava energiaväljaga, tänase kultuuri rahastamise foonil äärmiselt tegus ja õnneks musikaalne tegija. Ta on osanud komplekteerida tasemel koosseisuga orkestri, kus kõik soolod olid heades kätes. Kooris valitseb naishäälte kumer kõla ja meeshäälte tagasihoidlikkusest hoolimata kõlasid nende numbrid mehiselt. Seega on loodud paindlik pill, millega musitseerida. Arvestades välitingimusi ja piano-kohtades all-linnast kostvat teises helistikus hansapäevade “lisaorkestrit”, oli väikseid “lokse” isegi vähe. Ilus oli I vaatuse naiskoori “Suitsukoori” kõla ja fraseerimine. Head ja tempokad olid poistekoor ning IV vaatuse lõpukoor.

Solistide koosseis vääris teost. Väga intrigeeriv oli Carmeni rolli jagamine: I ja III vaatust laulis Elleri muusikakooli lõpetanud Maria Kallaste ning II ja IV Sibeliuse akadeemia magistrantuuri lõpetanud Merle Silmato. Esimene alles udusulis algaja, teine end juba vokaalkunsti kõrgustes tõestanu. Esmakordselt ooperisse sattunule vahest küsimusi tekitav situatsioon, kuid igal juhul põnev ja intrigeeriv.

Kuna seekordne lavastus on võtnud aluseks Bizet’ kõnetekstidega algvariandi, siis annab see võimaluse lähtuda täielikult Mérimée’ novellist. Iseloomustab ta ju Carmenit kui vabadust ülimaks pidavat mustlastüdrukut, kes süüdimatult varastab, valetab ja hundipilgul saaki varitseb, tehes hoolimatult oma valikuid: kui tahab, siis armastab, kui tahab, siis hülgab. Just sellisena mõjus nooruke ja habras Kallaste – tema tantsulisus on graatsiline ja ka oma hämmastavalt kompaktsena mõjuvat häält käsitleb juba päris oskuslikult. Mõjus ning klaarikõlaline oli I vaatuse kapriisne “Habanera”.

Silmatol on silmatorkavalt kaunis ning suuremahuline dramaatilise mezzo varjunditega hääl. Ta valdab head kooli kõrguste laulmisel ning tema fraasis on väljendusrikast pinget. Kuna tema füüsisest õhkub flamenco-lauljatele iseloomulikku enesekindlat matroonlikkust, siis moodustavad need kaks persooni põneva koondkuju. Targalt on tehtud ka vaatuste valik – on ju Silmato käes võtmenumbrid-duetid don Joséga, mis nõuavad vokaalset küpsust ja dramatismi.

Don José on Mati Kõrtsile vist esmane kokkupuude dramaatilise tenori rolliga. Ja see valik imponeerib ning annab lootust, et saab tõukeks laulja edaspidisele arengule, sest potentsiaali tundub olevat. Seoses eelnimetatud kõnetekstidega tuli aga tema rollilahenduses lagedale ka mõnetine pealiskaudsus ooperi I vaatuses; jutuajamisest leitnant Zunigaga saame ju kuulda, et ta on kodukülas tapnud inimese ja sõdurileib on talle pääsemine vangistusest. Mérimée’ järgi on siin juba vihje don José äärmisele keevalisusele ja kirglikkusele. Kuid peab tunnistama, et III ja IV vaatuses hakkab Kõrtsi don José elama üha uuemates varjundites. Kui ta II vaatuse “Lilleaarias” käsitles häält temale omase musikaalsusega, kuid osavalt alalhoidlikus maneeris, minnes lõpukõrgusele falsetiga, siis mägede pildis hakkasid kuulduma kirglikud ja mehiselt valusad intonatsioonid. Ning ooperi lõpuduett kõlas heas pinges ja vokaalselt ning muusikaliselt kaasahaaravalt.

Taluneiu Micaëla rollis oli külaline Soomest Hanna Kronqvist. I vaatuse duetis häiris veidi mängitsetud “naiivitar”, kuid stseen don Joséga tõestas tema väga tugevat laulukooli ja rolli sisseelamise dramaatilist potentsiaali.

Toreadoor Escamillo on ahvatlev roll baritonidele, mis kutsub “kukena” toretsema. Väga meeldis Rene Soomi intelligentne, musikaalne ja mehise baritoniga lauldud Escamillo. Hästi kõlasid salakaubavedajate (Sibul ja Kaseste) ning mustlastüdrukute (Puis, Terasmaa, Kallaste) II vaatuse kvintett ja III vaatuse kaardipanemise stseen. Välitingimusi arvesse võttes on nende kapriissete ansamblite õnnestumine eriti märkimisväärne. Leitnant Zuniga rollis sai nautida Priit Volmeri oskust end maksma panna ka pisirollis.

Hea, et lavastusse oli kaasatud suurte kogemustega Liina Pihlak, kes ilmselt väga nappide kostüümiressurssidega oli suutnud luua sobiva pildi ning hästi liigendatuks tegi visuaalse külje kolmekorruseline mänguväli pluss eesplaanil lõkkega plats, mis sobitus hästi loodusesse.

Ja lõpetuseks põhjendan Doris Kareva luuleridade kasutamist. Kogu lavastusest kumas läbi A.-E. Kerge suur respekt teose muusika ja laulja natuuri vastu ning sealjuures skulpturaalne mõtlemine. Hämmastav, kuidas nii lühikese ettevalmistusajaga oli suudetud kogu naiskoor ja solistid panna flamenco-stiilis liikuma. Kuid siit johtub ka üks hädaoht: pole alati jõutud süveneda rollisisestesse ivadesse ning kuna kõneteksti ja muusikaliste numbrite haakimine peab jooksma ladusalt, siis tekkis teatud venimist esimestes vaatustes. Veidi küsitavaks jäi ka staatiliselt lahendatud lõpustseen.

Kuid igal juhul oli see kingitus melomaanidele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht