CoPeCo magistriprogramm külvab ja lõikab

BRIGITTA DAVIDJANTS

Ma ei väsi imestamast, et Eesti muusika- ja teatriakadeemiat seostatakse ikka veel pelgalt klassikalise muusika kaanoniga, kuigi juba aastaid mahub sellesse valgesse majja palju enamat, alates pärimusmuusikast ja lõpetades džässiga. Sama ootamatult mõjub laiemale üldsusele pahatihti uudis, et EMTAs saab läbida nüüdismuusika interpretatsiooni ja loome magistriprogrammi CoPeCo (Contemporary Performance and Composition).

CoPeCo näol on tegemist ainsa rahvusvahelise magistriõppe programmiga Eestis. Selle käigus õpivad tudengid ühe semestri EMTAs, teise Stockholmi kuninglikus muusikakõrgkoolis, kolmanda Lyoni konservatooriumis ja neljanda Hamburgi muusika- ja teatrikõrgkoolis. Alanud aasta on CoPeCo-le ka eriline, sest sel kevadel lõpetab esimene lend muusikuid ja 31. jaanuarini oodatakse avaldusi tudengitelt, kelle sisseastumiseksameid saab märtsis jälgida ka EMTA veebi vahendusel.

Diskussioon teemal, mis siis ikkagi on muusikateos, on muusikuid ja muusikauurijaid ammustest aegadest erutanud. Kui esialgu peeti heliteoseks kirjalikult fikseeritud nooti, siis möödunud sajandil lisandus noodile salvestus, nihutades tugevasti muusikateose mõtestamise piire. Veelgi avatumat meelt nõuavad nüüdiskompositsioonid, kus kandev roll võib olla näiteks improvisatsioonil. Just viimast õpetatakse ka CoPeCo raames, lastes muusikutel astuda välja traditsioonilisest helilooja või interpreedi rollist. „Meie eesmärk on pakkuda tegevus- ja õpiplatvormi heliloojatele, nüüdismuusika esitajatele ja kõigile neile, kes ei oska ennast sellel teljel määratleda. See on omalaadne sulatusahi, kus ei olegi nii oluline, et helilooja või esitaja roll kontrastselt välja joonistuks. Pigem on rõhk paindlikul koostööl,“ selgitab nüüdismuusika- ja improvisatsioonikeskuse juht Taavi Kerikmäe.

Muusikaharidust kiputakse aeg-ajalt süüdistama konservatiivsuses. Ega teisiti saakski – konservatiivsuseta oleks raske säilitada klassikalise repertuaari esitustraditsioone. Ent siinkohal tasub meenutada vana ütlust, et häid lambaid mahub ühte lauta ikka palju. EMTAt iseloomustabki avatud hoiak, mistõttu on siin kindel koht moodsamatel muusikavooludel. „Muusikaõppes on oluline hoida kätt pulsil, käia ajaga kaasas ja kohaneda muutuvate kultuurisituatsioonidega,“ ütleb Kerikmäe. „Ja muusikahariduse üks eesmärke on hea käsitööalase hariduse kõrval toetada loov­isikute arengut.“

Kerikmäe sõnul on eksamitele oodatud loovinimesed, kes huvituvad kirglikult nüüdismuusikast, on valmis muusikas eksperimentideks ja koostööks teiste artistidega ning tahavad end täiendada muusikatehnoloogia alal. „Kuigi enamik soovijaid on muusikalise haridusega, on sisseastumiskatsetele oodatud kõik huvilised. Oleme paindlikud ja lähtume igaühest eraldi. Katsetele on oodatud nii DIY-elektronmuusikud, akustiliste instrumentidega tegelejad kui ka heliloojad,“ toonitab Kerikmäe. Küll oodatakse tulevastelt õppuritelt inglise keele oskust, sest rahvusvaheline programm toob kokku tudengeid maailma eri otsast.

Nägin EMTA kontserdikeskuses töötades neid noori ja särasilmseid muusikuid ka ise. Nende hulgas oli tõesti palju välistudengeid. Kui uurisin itaallanna Carla Genchilt, kust ta CoPeCo kohta kuulis, vastas laulja, et sõbra sõbra kaudu. Kui esimesel semestril Tallinnas õppisid tudengid improviseerima, siis Stockholmis tegeleti multimeediaga, Prantsusmaal arendati edasi Rootsis õpitut ning Saksamaal sulatatakse kompositsiooni- ja multimeediateadmised kokku üheks tervikuks. Gench on õpituga väga rahul ning tõstab pisut üllatuslikult esile just Tallinna semestrit. Väike detektiivitöö paljastab põhjusena mõned siinsed õppejõud, eeldatavasti Anneliis Polli, sest ta ütleb: „Tegelesime Tallinnas esmajoones improvisatsiooniga ning ma olen sündinud improviseerija. Tahaksingi astuda EMTAsse hääleimprovisatsiooni doktorantuuri.“

Magistriprogrammi iseloomustab interdistsiplinaarsus, personaalsus ja kohanemisvõime. „Oleme pidanud ju kohanema kaheksa täiesti eriilmelise muusikuga, nende vajaduste ja soovidega. Aga selles näemegi oma programmi tugevust: me püüame kohandada programmi võimalusel ka käigu pealt selles suunas, mida vajavad just need loovisikud. Tagasiside on siiani olnud vägagi positiivne. Programm ei ole aga lõpuni valmis ja ma loodan, et ei saa ka kunagi,“ nendib Kerikmäe.

Muide, CoPeCo on vaid üks värskeid tuuli EMTAs, sest sel sügisel avati koolis ka nüüdismuusika ja improvisatsiooni keskus (aga ka näiteks varajase muusika keskus). Eelkõige on nüüdismuusika keskus loodud haldama CoPeCo ja nüüdis­improvisatsiooni magistriprogrammi, aga koordineerib ka EMTA Uue Muusika Ansambli tegevust. Seda juhatab samuti Kerikmäe, kes täiendab: „Meil on huvi nüüdismuusika vastu laiemalt. Oleme algatanud nüüdismuusikaalaste tekstide tõlkeid ajakirjadele, korraldame õpitube ja kontserte. Püüame arendada koostööd samalaadsete keskustega välismaal.“

Kerikmäe sõnul on nüüdismuusika rolli Eestis pisut keerukas analüüsida: „Esitatakse palju kohalike heliloojate uudisteoseid, kuid välismaise  nüüdismuusika osakaal repertuaaris on üpris väike. Nii on raske arendada uue muusika diskursust, kui meie kontserdisaalides ei ole kunagi kõlanud tänapäeva lääne muusika klassika, tippteosed. Ma usun, et laiemal publikul oleks siin palju avastamist, kui vaid jaguks julgeid kontserdikorraldajaid ja esitajaid.“ Ja nii lubavad tegijad anda endast parima, et teha nüüdismuusika Eestis kuuldavamaks, nähtavamaks ja arusaadavamaks.