Debüütide romantika

Indrek Leivategijale oli see ERSO ees debüüt, Andres Kaljuste on ERSO ees olnud viiuldajana ja juhatanud lühemaid kontserte, kuid tegi debüüdi ERSO täispika kontserdiõhtu dirigendina.

NELE-EVA STEINFELD

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kontsert „Talveromantika“ 14. I Estonia kontserdisaalis. Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (külaliskontsertmeister Hans Christian Aavik), solist Indrek Leivategija (tšello), dirigent Andres Kaljuste. Kavas Camille Saint-Saënsi, Ester Mägi ja Sergei Rahmaninovi muusika.

Aasta algus soosib alati uusi sihte ja värskeid tuleproove. Tahetakse laadida mõtteruum ja meeled eredate elamuste, emotsioonide ja ideedega ning viia traditsioonid ja väärtused uude konteksti. ERSO kontsert pakkus elamuse nii saalis viibimise ajal kui ka tekitas üldisi mõtteid meie muusikaelu tasasest ja pidevast muutumisest – kas või kvaliteetsemaks ja rikkamaks pandeemia aja veidra ebakindluse kiuste. Kõnealuse kontserdi märksõnad olid „talentide kojutulek“ ja „debüüt“. Esimene neist on natuke kulunud väljend, mida väikese rahvaarvuga Eestis eri valdkondades ikka kasutatakse. Debüüt tekitab alati põnevust mis tahes elualal, ent seostub vahel liigselt nooruse ja põlvpükstega, justkui oleks vaja debütandil end hirmsasti tõestada ning iseenda varjust teibaga üle hüpata. Indrek Leivategijale oli see ERSO ees debüüt, Andres Kaljuste on ERSO ees olnud viiuldajana ja juhatanud lühemaid kontserte, kuid tegi debüüdi ERSO täispika kontserdiõhtu dirigendina. Põlvpükste asemel kannavad need mehed juba hoolikalt viimistletud rätsepaülikonda ning rahvusvaheline tippharidus ja kogemuspagas kujundasid sellest ERSO hooaja ühe meeldejäävama kontserdi. Debütandid kindlas žanris olid ka kolm kavas olnud heliloojat, sest kõlas nii Mägi kui ka Rahmaninovi esimene sümfoonia (Mägi puhul on see ka tema viimane) ning ka Camille Saint-Saënsi tšellokontsert a-moll oli heliloojal esimene kontsert tšellole ja orkestrile – sellest sai tema läbimurdeteos.

Kolmas kontserdi märksõna oli „aeg“. Aeg on andnud meile 95 aastat esindusorkestrit. Aeg olla võõrsil ja tulla kodumaale, aeg koguda kokku ja jagada laiali, elada ja luua. Mõnele on aega antud väga heldelt. Esimest korda olime tänavu Ester Mägi sünnipäeval temata (ei oskagi veel kasutada sõna sünni­aastapäev) ja tema aega jäi märkima arv 99, millest tänavu 10. jaanuaril võinuks saada 100. Pole küsimustki, et see aeg oli kasutatud väärikalt ja sisukalt. Praegusegi aja mõjud ja muudatused kujundavad omakorda uut aega. Aeg on ainus, mis selgitab välja sisu, tegelikud väärtused ja kandepinna. Kui kulla­proovi võltsitakse, tembeldades kassikulla vääris­metalliks, siis ajaproov on halastamatult aus. Ka asjast, mis esialgu ei hiilgagi, võib aja möödudes saada väärtuslik ehe.

Tšellist Indrek Leivategija sai ERSO tšellorühma kontsertmeistriks 2021. aasta augustis. ERSO ajaloos on see esimene kord, kui tšellorühma nägu kujundavad kaks sedavõrd eredat muusikut (tema kõrval jätkab ka Theodor Sink). Dirigent Andres Kaljuste hoiakut, juttu ja musitseerimislaadi kuulates ja nähes on aga kohe tunda tema avar maailmavaade, suur rahvusvahelise muusikaelu kogemus ning eredad ja veenvad ideed.

Kiur Kaasik

„Rahmaninovi esimene sümfoonia näitab selgelt, kuidas aeg töötab teose kasuks,“ ütleb Andres Kaljuste. Rahmaninovi teos näis olevat oma ajast kaugel ees. See oli paljudele kriitikutele seetõttu vastukarva ning esiettekanne kukkus läbi. Tänapäeval on see sagedasti mängitav sümfoonia ning jääb üle arvata, et esiettekande kvaliteet ei lubanud teose sisul vääriliselt esile kerkida. „Selle kirjutas 22aastane noormees, kes viibis keset kõrgkultuuri. Tšaikovski on surnud kaks aastat tagasi ja kirjutanud kuuenda sümfoonia, Mahler saanud valmis esimese sümfoonia ning Rimski-Korsakovi „Šeherezade“ on valminud seitse aastat tagasi. Rahmaninov oli selles vanuses Venemaal juba tehtud mees ja ootused talle olid suured. Aga valitsesid ka pinged, millist muusikat üldse aktsepteeriti heliloojate ringkonnas,“ lisab Kaljuste.

Kolme helilooja esimesed teosed nimetatud žanris kujundasid kontsentreeritud ja hea pingega õhtu. „Kava on väga terviklik ja siduvaks teemaks on „Dies irae“. Seda kasutab Mägi oma sümfoonias ja Rahmaninov lisaks esimesele sümfooniale veel hiljemgi paljudes teostes. Kahe sümfoonia vahele sobib Saint-Saënsi ooperlik esimene tšellokontsert suurepäraselt,“ ütleb Kaljuste.

Tšellokontserdis soleerinud Leiva­tegija on 16 aastat õppinud ja tegutsenud Saksamaal. Aastatel 2008–2010 töötas ta Baieri Ringhäälingu Sümfooniaorkestris (dirigent Mariss Jansons) ning 2012. aastast on ta Bambergi Sümfooniaorkestris (dirigendid Jonathan Nott ja Jakub Hrůša) tšellorühma teine kontsertmeister. Sügisest alustas ta tööd Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri tšellorühma kontsertmeistrina ning on nüüd tööalaselt seotud nii Eesti kui ka Saksa orkestriga – tegevuse ja vastutuse puuduse üle ta ilmselt kurta ei saa. ERSO ajaloos on see esimene kord, kui tšellorühma nägu kujundavad kaks sedavõrd eredat muusikut. Leivategija kõrval jätkab kontsertmeistrina ka Theodor Sink. Rühma kõlapilt on muutunud eredamaks, soojemaks ja rikkamaks. Hiljuti liitus tšellorühmaga abikontsertmeistrina veel Johannes Välja ja hooaja alguses Brendan Tarm.

Vaatamata romantismiajastu tšello­vaimustusele on XIX sajandist pärit tšellokontserte siiski kahetsusväärselt vähe: Dvořáki, Herberti ja Schumanni kontserdid ning mõned teosed veel. Saint-Saënsi kontserdis a-moll orkestri sissejuhatus puudub ning solist otsekui hüppab esimeses taktis teosesse sisse. See „hüpe“ õnnestus Leivategijal otsekohe ning esimesest noodist alates kuni viimase poognatõmbeni olin tema jutustatud loost haaratud. Teos on väga meloodiarikas ja esile tulevad nii tšello dramaatiline kui ka lüüriline külg.

„Sellel kontserdil on tugev esitus­traditsioon ja tehtud on väga palju salvestisi. Seda huvitavam on hakata sellise teosega ise tööle. Kui võtsin ette originaalkäsikirja, nägin seal väga palju dünaamilisi nüansse, mida enamasti mängitakse kõvemini, kui helilooja on kirja pannud. Teise osa tempo ja pikkade piano’s episoodidega ei osanud ma esialgu midagi peale hakata. Hakkasin uurima Saint-Saënsi elu ja sain teada, et talle meeldis käia oopiumisalongides ja pärast seda teadmist tundus mulle, et keskmine osa ongi hästi unenäoline ja hõljuv,“ ütleb Leivategija.

Leivategija paarist esimesest soolopartii noodist võis tajuda, et kuulaja on kindlates kätes. Tema mäng haaras algusest peale suurepärase toonikvaliteedi ja peenete dünaamikavarjunditega. Väga palju erilisi detaile jäi kõrvu helisema ja kordagi ei läinud teose terviklik dramaturgia kaduma. Mõistagi ei valmistanud publikule pettumust ka lisapalaks mängitud Saint-Saënsi „Luik“. Indrek Leivategija on täiuslikult pilli valdav tippmuusik, kelle lummav, soe ja laulev toonikäsitlus hakkab kujundama meie muusikaelu nii soolokontsertidel kui ka ERSO tšellorühmas. Sama võib ütelda ka Andres Kaljuste kohta, kes üha kasvava dirigeerimistegevuse kõrval on ka suurepärane keelpillimängija, kes on hiljuti näiteks tegelenud Eduard Tubina teoste uue väljaande redigeerimisega. Pärast viiuli- ja vioolaõpinguid oli Kaljuste Berliini Ringhäälingu Orkestriakadeemia liige, sellele järgnes vabakutselise muusiku karjäär Londoni orkestrites Royal Philharmonic Orchestra ja Philharmonia Orchestra ning külaliskontsertmeistrina Oulu Sinfonias. Aastatel 2014–2017 oli ta Helsingi Filharmoonikute vioolarühma külaliskontsertmeister ja omandas samal ajal Sibeliuse akadeemias orkestri­dirigeerimise magistrikraadi. Kaljuste hoiakut, juttu ja musitseerimislaadi kuulates ja nähes on kohe tunda tema avar maailmavaade, suur rahvusvahelise muusikaelu kogemus, eredad ja veenvad ideed.

„Talveromantika“ kontserti raamistasid kahe helilooja esimesed sümfooniad, ühe neist on kirjutanud 22aastane vene noormees ja teise 46aastane Eesti vabariigis sündinud daam. Mägi muusika on kõlanud meie kontserdisaalides ja mälus juba kolmveerand sajandit ning kõrvuti tema teostega on üles kasvanud mitu muusikute põlvkonda.

„Lohusalus asuvas Helikülas on meie ja Ester Mägi 1960. aastate algul ehitatud suvila vahe umbes 50 meetrit ja nägime teineteist soovi korral aknast. Mäletan, et Mägi sõitis minu lapsepõlves lumivalge Zaporožetsiga ja oli kaugelt kuulda, kui proua Mägi tuli. Veel mõne aasta eest viibis ta suvilas, nii et ta on värskelt meeles,“ ütleb Kaljuste.

Eesti muusikud mõistavad Mägi loomingut ja oskavad selle sisu esile tuua. Mägi looming koosneb valdavalt kammerlikumast muusikast, ent tema pärandis on ka kümmekond orkestriteost. 1968. aastal kirjutatud sümfoonia on väga haarava karakteriga ja kontsentreeritult kirja pandud teos, mis kestab küll ainult kaksteist minutit, ent ei jäta lühiteose muljet. Muide, näiteks Pärdi teine sümfoonia ja Haydni teine sümfoonia on samuti kümne minuti pikkused. Mägi ülejäänud loomingust see teos mõnevõrra eristub ning jõuab rütmikalt ja intensiivsuselt sama kümnendi kandis loodud Tormise avamängu nr 2 (1959) ning Räätsa kammerorkestrikontserdi (1961) lähedale.

Andres Kaljuste tõlgitsus Mägi sümfooniast oli rütmiliselt ere ja ettekanne oli laetud suure energiaga, mis andis õige suuna kätte kogu kontserdikavale ja pani aluse mõjusale tervikule. Dirigendina oli Kaljuste suurim ülesanne kindlasti Rahmaninovi sümfoonia d-moll kujundamine. Kui mõelda sellele, et helilooja kirjutas teost üheksa kuu vältel umbes kümme tundi päevas, siis ei tule juba puudu detailidest ja kihistustest, mille kallal pead murda. Sümfoonia avaosas suutis Kaljuste esile tuua tõeliselt venepärase kõlamaailma ning melanhoolne muusika voolas suure vabadusega. Kolmas osa larghetto koos marsiliku ja vägeva finaaliga jäi oma meloodiatega koduteele kummitama. Kontserdi kui terviku vaimustava õnnestumise põhjal ootan huviga Andres Kaljuste järgmist kava koos ERSOga. Suurt tunnustust väärib ka Hans Christian Aavik kontsertmeistrina: talle polnudki see debüüt, vaid juba teine kord. Kui soovite selle 23aastase andeka viiuldaja mängust rohkem teada saada, hankige tema möödunud aasta oktoobris ilmunud debüütplaat „Aeternus“ (Pilw Records), kus koos pianisti Karolina Žukovaga kõlavad Bachi, Pärdi ja Schuberti teosed.

Sel hooajal 95. tegevusaastat tähistav ERSO on heas vormis, hingelt noor, sisult küps ja arengualdis. Ka ERSO kõlapilt läheb aina värvikamaks ja tundlikumaks. Sellesse arengusse on panuse andnud peadirigent Olari Elts. Hiljutise värske õhu sõõmuna on ERSO pagasis üle hulga aja ka novembris toimunud kontserdireis Varssavi filharmoonia „Eufonie“ festivalile, kus Tüüri, Pärdi ja Sibeliuse loominguga kava jõudis kõlaliselt uuele astmele. Sealne hea akustikaga ja piisavalt suur kontserdisaal viis orkestrihelid lendu ja sama lendlemine kestis ka „Talveromantika“ kontserdil.

* Kõik intervjuukatked: Nele-Eva Steinfeld, Delta 14. jaanuar: ERSO talveromantika ja Leivategija, Nortango, Vilve Unt. – Klassikaraadio 14. I 2022. https://klassikaraadio.err.ee/1608452774/delta-­14-jaanuar-erso-talveromantika-ja-leivategija-nortango-vilve-unt/3c4d7ed8274f591cfd4935a18a4e4799

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht