Detsember – Kristusest kommertsini

On suisa imekspandav, et ostlemise ja arvukate muude hooajaliste toimetuste kõrvalt jõutakse ka nii paljusid kontserte külastada.

MARIELL AREN

Eesti jõulukombestikus on kokku sulanud kolm traditsiooni: Põhjala talvine pööripäev, kristlik Jeesuse Kristuse sünnipäev ning lääne tarbimisühiskonna kommertsjõulud. Leidub neid, kes tähistavad veendunult vaid üht, ent suurem osa rabab mitmel rindel. Mõnega neist kolmest pühast annab siduda juba kontsertide pealkirjagi: „Jõuluootus“ (EMTA koor ja sümfoniett­orkester), festivali „Jõulujazz 2018“ kontsert „Talvemaastikud“ (Eesti Filharmoonia Kammerkoor), „Jõulukontsert“ (Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester) või „Kauged jõulud“ (Eesti Rahvusmeeskoor). Sellele loetelule lisandus muidugi veel tohutu hulk kontserte pealkirjaga „Advendikontsert“. Valik oli suur, kuid sisu enamjaolt ühetaoline. Üks osa publikust käib aastast aastasse traditsiooniks kujunenud kontsertidel ja väldib seega valiku tegemisega kaasnevat stressi. Teine osa läheb sinna, kuhu sisetunne kutsub. Nii nagu poes müüakse kõigepealt läbi enam reklaamitud tooted, saavad täissaali nautida hea turundusplaaniga kontserdikorraldajad. Jõuluteemast toibutakse aga pärast jõululaupäeva kibekiirelt, kuna aastavahetuseks mõeldud kontserdid peab pressima napilt nädala sisse. Detsembri paar esimest nädalat jäävad aga eikellegimaale.

Kuu algas meditatiivselt Yxus Ensamble’i kontserdiga „My Heart’s in the Highlands“ hoopiski Laulasmaal vastvalminud Arvo Pärdi keskuses ning esitusele tuli helilooja enda looming. Omaette meeleolu tekkis juba rännakul parklast kontserdipaigani. Selle tegi eriti sürreaalseks pilkane pimedus, teejuhiks vaid üksikud tulukesed läbi metsa lookleval jalgteel, sihtpunkt kaugel ees virvendamas. Arvo Pärdi muusika mõjus samamoodi – näitas justkui kuulajale teed. Tekkis hubane ja turvaline tunne. Kõik detailid, alustades majast endast, paraja suurusega kontserdisaalist, kava kujundusest kuni laval olnud interpreetide pühendunud musitseerimiseni, tundusid õiged. Ka pärast kontserti liikusid inimesed veel mööda maja ringi, istusid kohvikus või uudistasid raamatukogus ega kiirustanud ummisjalu kodu poole.

Hoopis teist laadi väljendusviisiga mõtterännakule viis Eesti Filharmoonia Kammerkoor (dirigent Kaspars Putniņš) kontserdiga „Talvemaastikud“ festivalil „Jõulujazz“. Kirjelduses seisis, et tegu on advendimõtisklusega pimeda öö müstikast ja uue sündiva valguse ootusärevusest. Mõtisklevale muusikale andis tooni valdavalt pimedus, ent leidus ka helgemaid hetki, kui Niguliste saal täideti taas lootusrikkamate kõladega. Tegu oli nii-öelda sümbiooskontserdiga, kus teosed valgusid peaaegu üksteise sisse. Koor moodustas koos kitarri, maheda trompeti ja löökpillidega sumeda helimassi, mis pakkus küll palju kauneid kõlasid, ent jäi tervikpildis ehk liialt ühetaoliseks. Teoste seast tõusis esile Robert Jürjendali „Siis on päevad valgemad valgest“. Kokku said kaks vastandit: hüpnootiline kõlapilt ja raputav tekst. Kokkupõrke tulemus oli nauditav.

Tallinna Kammerorkestri (dirigent Juha Kangas) kõlasügavus ja tehniline üleolek on endiselt tipptasemel.

Rene Jakobson

Üks selle kuu suuremaid üllatajaid oli Tallinna Tehnikaülikooli kammerkoor ülikooli juubelikontserdil „Suur sada“. Pärast kolmeaastast pausi on koori ees taas läti päritolu dirigent Ilmars Millers. Kuigi ulatuslikul juubelikontserdil astusid üles ka tehnikaülikooli akadeemiline naiskoor ja meeskoor, säras kammerkoor kõige eredamalt. Märgata on koosseisu kasvu ning koori tegevusest on hakanud osa võtma rahvusvaheliselt järjest kirjum seltskond. Kooriga katsetati julgelt erinevaid asetusi ja pandi seeläbi Pärnu kontserdimaja parimad kõlaomadused enese kasuks tööle. Pärnu Linnaorkestri ning kolme ülikoolikoori ühisettekandes kõlas Tõnu Kõrvitsa „Kreegi vihik“. Ootused olid kahjuks kõrgemal kui lõpptulemus. Tundus, et kooride ettevalmistusperiood oli jäänud liiga lühikeseks ning teos osutanud seekord liiga suurt vastupanu. Kogu kontserdiõhtu mõjus aga äärmiselt soliidse ja väärikana: kolm täies elujõus ja aktiivset tasemel ülikoolikoori ning Pärnu Linnaorkester – nii tähistataksegi juubelit!

Detsembris andis kaks kontserti ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koor. Ka see on üliõpilaskoor, ent lauljad on noored dirigendid, muusikaõpetajad ja instrumentalistid. „Jõuluootuskontserdist“ on saanud juba traditsioon. 17. detsembril 2015 marsiti professor Tõnu Kaljuste eestvedamisel pärast kontserti EMTA saali krundile ning süüdati 19 küünalt märkimaks selle ehitamise ootuses möödunud aastate arvu. 2018. aasta kontserdiks oli saali ehitus juba täies hoos ning järgmise kontserdi ajaks peaks see juba valmis olema. Jõulu­ootuskontsertide traditsioon ei näi aga nii pea lakkavat. Loodetavasti kasvab niigi suur kuulajaskond uuel aastal veelgi, et toetada ning kaasa elada noorte dirigentide tegemistele ka siis, kui uus EMTA saal on valminud.

Üks silmapaistvamaid kontserte leidis aset aasta eelviimasel õhtul, kui Voces Musicalese esituses kõlas Händeli oratoorium „Messias“. Risto Joosti dirigeerimisel äratati oma ajastu kultuurimonumendiks tõusnud teos kirikutäie kuulajate silme all ellu. Kuigi koor on teost läbi aastate esitanud juba mitmeid kordi, kõlas „Messias“ värskelt ning tõi ootusärevuse nii lauljate kui ka kuulajate hinge. Mõningase pettumuse valmistas koori häälerühmade liigne kõlaline ebavõrdsus. Kuna teoses esineb palju polüfooniat, muutub too parameeter ettekandel eriti oluliseks. Igatsesin kõige rohkem kuulda bassirühma võimsaid ja mahlakaid meloodialiine, mis jäid teiste häälerühmadega võrreldes liiga pehmeks ja uduseks.

Solistid pakkusid see-eest igati fantastilise elamuse. Anna Dennis rikastas teost imekauni tooni ja paindliku fraasitunnetusega. Kontratenor Martin Karu, kes õpib alles Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis klassikalise laulu erialal, jättis oma sügava ja mahlaka hääle ning enesekindla hoiakuga äärmiselt professionaalse mulje. Karu hääle­valitsemine oli suurepärane ning ta suutis soolonumbritesse jäägitult süveneda ja kanda muusikat edasi ka pauside ajal.

Detsembrikuu kinkis meeldivaid kõlaelamusi ka orkestrimuusikas. 7. XII tõusis dirigendipulti Joseph Swensen, kes debüteeris Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees esimest korda 2017. aasta kevadel ja pälvis toona kohe nii orkestri kui ka publiku poolehoiu. Seekord tulid ettekandele Mozarti „Kroonimismissa“, Märt-Matis Lille uudisteos „Tirawa ja tähtede laul“ ning Bruckneri sümfoonia nr 4 Es-duur. Kuigi positiivse vastukaja vääriliseks võib pidada nii reipalt ette kantud Mozarti missat kui ka staatika ja meditatiivsuse piiril kõikuvat Märt-Matis Lille teost, oli õhtu nael vaieldamatult Bruckneri neljas sümfoonia. Väga selgelt ning musikaalselt joonistusid välja teemaliinid, dünaamilis-emotsionaalsed kasvamised ja kahanemised olid mõjusad – iga osa oli omaette elamus. Elav, plastiline kõla on tunnistus sellest, et Swensen oli jõudnud orkestrantideni ning dirigendi ja kollektiivi vahel tekkinud ühine arusaam muusika kulgemisest. Alati seda ei juhtu. Jäi vaid arusaamatuks, miks oli kahe poolega kontsert ajaliselt nii ebavõrdselt jaotatud, sest Mozarti „Kroonimismissa“ üksi esimest poolt täita ei suutnud.

Teine märkimisväärselt hea orkestrimuusikaelamus pärineb Tallinna Kammerorkestri kontserdilt. 15. XII astus orkestri ette dirigent Juha Kangas, kes tõi kaasa pigem sünge repertuaari (kui mõni erand välja arvata). Mozarti viiulikontserdi nr 4 D-duur ettekande (solist Robert Traksmann) kõrval oli kavas Pēteris Vasksi „Musica serena“, Gustav Holsti „St Pauli süit“, Leo Weineri divertisment nr 1 op. 20 „Vanad ungari tantsud“ ning Pehr Henrik Nordgreni „Mälestus­pildikesi maaelust“. Mida kontrastsemad meeleolud, seda mõjusamad. Pärast Weineri teost „Vanad ungari tantsud“, kus pidu ja pillerkaar ei tahtnud kuidagi lõppeda, mõjus Nordgreni tsükli esimene osa „H’arkina Martintytäri surnuitk“ nagu pime porine haud keset tantsusaali. Kammerorkestri kõlasügavus ja tehniline üleolek on endiselt tipptasemel. Jääb üle vaid uusi elamusi oodata.

Vastandina toretsevale võidukäigule kaubanduses kaldus detsembri kontsertide sisu mõtlikkuse poole. On suisa imekspandav, et ostlemise ja arvukate muude hooajaliste toimetuste kõrvalt jõutakse ka nii paljusid kontserte külastada. Tasakaalu tuleb aga kuidagi säilitada – peale ihu tahab toitmist ka vaim. Õnneks pakkus aasta viimane kuu näljastele rohkelt eriilmelist kosutust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht