Dirigendi ametis esitab iga päev väljakutse

Kersti Inno

Mihhail Gerts kõneleb Kersti Innole kümne dirigendiaastaga kogetust. Mihhail Gerts on aastast 2007 rahvusooperi Estonia dirigent ning käesolevast aastast Saksa Muusikanõukogu programmi „Dirigentenforum” stipendiaat. Alustanud dirigendina juba 19aastaselt, on nüüdseks kümne aasta jooksul kogunenud arvestatav kogemuste pagas mitmes žanris. Üks viimaseid töid oli maikuine salvestus plaadifirmale Warner Classics teosega, mis valmis aastal 2011, mil Tallinn oli Euroopa kultuuripealinn ning mille maailma esiettekannet Tallinna Jaani kirikus juhatas samuti Mihhail Gerts – Roxanna Panufniku teos „Elutants” alapealkirjaga „Tallinna missa”. Esituskoosseisus olid sopranisolist Patricia Rozario, näitleja Jaak Johanson, kandlemängija Laura Lindpere ja löökpillimängija Madis Metsamart, koorid Collegium Musicale, ETV tütarlastekoor ja EMTA segakoor ning Tallinna Kammerorkester. Alustasimegi vestlust sellest värskeimast kogemusest. Mihhail Gerts: See oli väga meeldiv kogemus. Salvestus ise oli intensiivne, kestis vaid neli päeva, kuid sellele eelnes pikk ettevalmistusprotsess, mis oli mulle võib-olla isegi kõige väärtuslikum. Teos koosneb ju väga erinevatest ja esitajailt palju nõudvatest osadest: on osi, kus loetakse teksti, ja osi, mis on solistile või koorile väga rasked – planeerida salvestussessioone nii, et väikestest osadest saaks kokku tervik, oli suurim katsumus. Mida rohkem ma selle teosega tegelesin, seda rohkem hakkas see mulle meeldima. On haruldane, et uus teos ei ole mitte ainult põnev interpreedile, vaid seda on ka ilus kuulata. Siin pole ülemäära tehislikku keerukust. Kujundid on lihtsad, kuid palju on erinevaid värve, harmoonia on huvitav ja meloodiad ilusad. Need lõigud, mis on juba monteeritud, mulle tõepoolest meeldivad. Siinkohal pean kiitma eelkõige koore, kes ületasid selle salvestuse puhul iseenda. Oma panuse selleks andis helirežissöör Phil Rowlands. Tööprotsess oli raske, aga tulemuse üle, mis on valmimas, võivad kõik osalised rõõmsad olla. Plaat tuleb eeldatavasti välja novembri lõpus.

Milliseid väljakutseid on dirigendina veel tulnud vastu võtta?

Väga palju ja mitmesuguseid. Näiteks eelmisel nädalal dirigeerisin rahvusooperis kolme mulle uue teose etendust esimest korda: Prokofjevi balletti „Tuhkatriinu” ning „Bajadeeri” ja „Traviatat”. Kahte viimast juhatasin ilma ühegi orkestriproovita. Sellised olukorrad on dirigendile alati tõsine proovikivi. Kuna teadsin ammu, et niisugused ülesanded on tulemas, sain ennast piisavalt ette valmistada. Aga dirigendiametis esitab iga päev väljakutse uute teoste ja uute inimestega, kes ei tea seda, mida sa tegid eile – nad ootavad, mis on sul neile täna öelda, ja tahavad näha tulemust. Dirigent on kogu aeg tähelepanu all ja see on ka normaalne, selle elukutse üks osa. See ei ole lihtne, kuid teatud mõttes ma naudin seda.

Mul on olnud võimalus juhatada mainekates ooperimajades, näiteks Veneetsias La Fenices, kus andsime „Pähklipurejaga” külalisetendusi Eesti Rahvusballetiga, Teatro delle Muse Anconas või Peterburis Mihhailovski teatris, kus olen samuti korduvalt juhatanud. Viimases pakuti mulle juhatada väga paljusid lavastusi, aga ühel hetkel sain aru, et nelja asja ma ühendada ei suuda – tööd Tallinnas, tööd Peterburis, õpinguid Berliinis ja perekonda –, ning ma otsustasin Peterburi pakkumised ära öelda, et saaksin keskenduda õpingutele, mis mul olid tollal Berliinis pooleli, ja tööle Estonia teatris.

Kui veel väljakutsetest rääkida, siis novembris õnnestus mul juhatada sellist suurepärast orkestrit nagu Konzerthausorchester Berlin. Dirigeerisin süiti Richard Straussi ooperist „Roosikavaler”, mis on pikemat aega olnud minu unistuste ooper ja süit sellest minu unistuste teos. Kogu ilu, mis üldse muusikas olla saab, on selle teose 25 minuti sees olemas.

Olete lõpetanud nii Tallinna muusikakeskkooli kui Eesti muusika- ja teatriakadeemia kahel erialal. Kes on need võtmefiguurid, kes on andnud teile nõnda toeka baasi dirigenditööks?

Mul on õppejõududega elus väga vedanud. Professor Ivari Ilja juurest sain sellised pianistlikud oskused, mis Berliinis õpitu toel lubavad mul täna mängida just nende teoste klaviire ja partituure, mida vajan igapäevatöös. Saan seetõttu töötada väga kiiresti ja efektiivselt. Dirigeerimisõppejõud professor Paul Mägi on andnud mulle sellised dirigeerimistehnilised oskused, et sain seista 23aastaselt rahvusooperi orkestri ees ja viia läbi nii keerulise etenduse, nagu seda on Rossini „Tuhkatriinu”, mis oli minu ooperidebüüt.

Muusikalide dirigendina alustasite aga tunduvalt varem – aastal 2003.

Tõesti, lavastaja Georg Malvius usaldas mulle toona muusikali „Cabaret” väljatoomise muusikalise juhina. See oli minu esimene suur projekt, mille dirigendina läbi viisin. Järgnesid mitmed muusikalid Tallinna linnahallis. Sain seal väga olulisi kogemusi. Dirigendi töö on ju töö inimestega. Teost võib õppida ja ette valmistada kui tahes palju, aga määravaks saab see, mida suudad konkreetsel hetkel teha nende inimestega, kes on sinu ees. Need projektid andsid veel ka väga olulise korraldusliku kogemuse, sest etendusteks oli vaja kokku panna orkester ja koor, planeerida koos lavastajaga prooviperiood. Kõige üldisemalt öeldes sain nendel aastatel väga väärtusliku juhtimiskogemuse kogu eluks.

Muusikalide juurest viis tee meeskoorimuusika juurde, ajendiks Eesti Rahvusmeeskoori eripreemia üleriigilisel noorte dirigentide konkursil. Pärast eripreemiaga kaasnenud õnnestunud kontserti kutsuti teid RAMi juurde tööle. Mida sellest perioodist (2005–2007) oluliseks peate?

See oli tohutult tähtis etapp minu elus. Olen väga tänulik meestele, kes mind toona sinna kutsusid ja mind usaldasid. Kuigi minu ametinimetus oli RAMi dirigent ja peadirigendi assistent (peadirigent oli Kaspars Putniņš – K. I.), pidin tegelema lisaks dirigeerimisele ka väga suure hulga administratiivsete ja juhtimisküsimustega, alates hooaja planeerimisest ja kavade koostamisest. Meeskoori repertuaar koosneb ju valdavalt väikevormidest ja nendest huvitava kontserdikava kokkupanek nõuab väga suurt kogemust, mis ei tulnud sugugi kohe ja lihtsalt. Ka korralduslike küsimuste lahendamine oli mulle alguses üsna raske, kuid arvan, et karastusin nende aastatega tugevalt.

Kuid peamine oli siiski muusika. Tänu RAMile on ju Eesti üks rikkama meeskooriloomingu pärandiga riike üldse, sest kui mõtleme Tormise „Hamleti lauludele” või Ernesaksa meeskooriloomingule või sellistele teostele nagu Tarmo Lepiku „Mere väravas” või Ester Mägi „Kerkokell”, millest üldse algas minu tutvus RAMiga, siis need on väga võimsad teosed. Sellesarnast muusikat ei ole teistel kultuuridel samas mahus kõrvale panna. Nende aastate jooksul sain väga suure osa meeskoori repertuaarist läbi juhatada ja palju ilusaid kontserte anda, olgu selleks minu esimene vabariigi aastapäeva kontsert RAMiga Võru kultuurimajas Kannel või Kopenhaagenis Eesti Vabariigi 90. aastapäeva kontserdil või mainekal Bergeni festivalil.

Pärast EMTA lõpetamist 2007. aastal asusite tööle dirigendina Estonias. Samal ajal alustasite õpinguid doktorantuuris, kus nelja aasta töö tulemusena valmis doktoritöö teemal „Dirigendi kolm võimalikku mõtlemismudelit ansamblimängu toetamiseks orkestris”.

Doktorantuur oli väga huvitav ja arendav kogemus. Ma suhtusin sellesse tõsiselt ja see võttis väga palju aega. Kirjutasin dirigendi (oma) tööst muusikateatris, ootamatutest olukordadest etendustel ja kuidas nendega efektiivselt toime tulla.

Kirjutamine oli vaheldus igapäevasele dirigenditööle, mida tuli teatris nendel aastatel väga palju teha. Kirjutamisel sain keskenduda iseendale ja reflekteerida ning mõtestada seda, mida teen. Doktoritöö kõige suuremaks plussiks pean seda, et hakkasin väga palju lugema ja olen nüüd tõesti tuttav suurema osaga teaduslikust dirigeerimisalasest kirjandusest. Oli põnev mõelda iga sõna üle, kui oma lennukaid mõtteid kirja paned. Analüüs, oma väidete argumenteerimine ja vajadus ennast kirjalikult üheselt arusaadavalt väljendada on doktoritöö kirjutamise kõige väärtuslikum kogemus.

Teie Estonias juhatatud ligi 30 lavateost on jaotunud mitme žanri vahel: ooper, ballett, operett ja muusikal. Milliseid spetsiifilisi nõudmisi need dirigendile esitavad?

Iga žanr on erinev. Väga spetsiifiline valdkond dirigendile on muidugi ballett, sest nii nagu instrumentaalkontserti või ooperit juhatades tuleb dirigendil peensusteni tunda solisti partiid, peab balletidirigent peensusteni tundma koreograafiat. See on raske ja ma arvan, et mul on ees veel pikk tee käia, kuigi olen tänaseks juhatanud läbi suure osa klassikalisest balletirepertuaarist. Ooperi puhul naudin väga erinevaid keeli, naudin sõna, hääle ja pilli kooskõla, mida ei ole instrumentaalžanrites. Sõna kannab mõtet, mille orkester „värvib” ja edasi arendab.

Estonia teatri üks suuremaid plusse on just repertuaari mitmekesisus, võimalus teha erinevaid asju, mis täiendavad vastastikku üksteist. Olen õnnelik, et olen saanud juhatada selliseid tippteoseid nagu „Tosca”, „La Bohème”, „Carmen” või Prokofjevi „Romeo ja Julia”. Minu üks lemmikoopereid on aga näiteks Eino Tambergi „Cyrano de Bergerac” – maailma ilusamaid oopereid, dirigendile samas väga keerukas. Ka Tauno Aintsi ballett „Modigliani”, mis Estonias eelmisel aastal esietendus, on väga eriline teos, mida ootab pikk lavatee.

Vaatamata mitmekesisele teatritööle ja värskelt omandatud doktorikraadile otsustasite pärast doktorantuuri lõpetamist 2011. aastal minna veel ennast Saksamaale täiendama. Miks?

Tunnetasin vajadust eeskätt uue kõlalise keskkonna järele. Dirigendile on tohutult oluline võrdlusmoment: kuidas võivad erinevad orkestrid kõlada, kuidas laulavad lauljad, kuidas viiakse mujal proove läbi jne. Nii tekib aja jooksul teadmine, mis tuleb teha selleks, et saavutada kõla ja tulemus, mida soovin. Mul õnnestus doktorantuuris õppides sihtasutuse Archimedes toel veeta üks semester Berliinis Hanns Eisleri nimelises muusikakõrgkoolis. Seal sai peatselt selgeks, et tahan sinna jääda pikemaks. Tegin sisseastumiseksamid dirigeerimisosakonna magistrantuuri. See polnud lihtne, aga sain ainsa koha 29 inimesega konkureerides. Nüüdseks on seegi kool lõpetatud. Ma ei läinud sinna „dirigeerimist õppima”, vaid saama konkreetseid teadmisi ja vastuseid küsimustele, mis mind huvitasid ja olulised olid ning mille olulisus kasvab iga päevaga. Seetõttu on aeg Berliinis olnud ja on jätkuvalt mulle väga oluline. Sel aastal õnnestus mul pääseda Saksa Muusikanõukogu dirigendiprogrammi, mille on eestlastest varem läbi teinud Mihkel Kütson ja Kristiina Poska. Selle programmi raames saan juhatada mitmeid orkestreid, osaleda meistrikursustel. Nende aastate jooksul on mul tekkinud palju väärtuslikke tuttavaid, kelle kaudu saan käia näiteks Berliini Filharmoonikute või Staatskapelle proove kuulamas või vaadata Berliini Filharmoonia noodikogus partituure ja orkestripartiisid, mida kasutasid Karajan või Abbado, tutvuda nende märkmetega … Nii et iga vaba hetke, mis mul teatritöös tekib, kasutan selleks, et sõita Berliini ennast uue infoga täiendama.

Ka nüüd, kui Estonia hooaeg lõpeb, sõidan Mainzi osalema Hermann Bäumeri meistrikursusel, kus saan juhatada Mainzi orkestrit. See on küll üks väike orkester, kuid annab jällegi kogemuse ja nendest väikestest kogemustest moodustubki suur kogemuste pagas, mis ühel dirigendil peab olema.

Mis teid käesoleval ajal huvitab muusikamaailmas ja milliseid sihte endale seate?

Minu siht on alati teos, mida pean juhatama! Siht on süveneda sellesse teosesse viimse detailini, nii et ma saaksin ennast selle teosega samastada, nagu see justkui olekski minu muusika. Ja et ma suudan ka inimestele oma arusaama ja nägemuse edasi anda ja kõlama panna parimas võimalikus kvaliteedis – see on minu eesmärk. Erinevalt paljudest dirigentidest ei ole soov juhatada mõnda mainekat orkestrit või omada positsiooni minu silmis esiplaanil. Vastupidi, oma eesmärkide täitmise nimel olen viimastel aastatel loobunud paljudest pakkumistest nii Eestis kui mujal, et mul oleks võimalik soovitud määral keskenduda nendele teostele, mida ma juhatan.

Septembris saab teoks Mihhail Gertsi taaskohtumine ERSOga Beethoveni 9. sümfoonia ettekandel ning RO Estonia repertuaar ootab juhatamist ka uuel hooajal, sh uue proovikivina Wagneri „Tannhäuser”.