Disko päästab olukorra

Samuel Harjannel on õnnestunud Vanemuises muusikalile „Nunnad hoos“ lisada lavastuslikke nüansse, mis on teinud selle üsna ameerikaliku show’ ka siinsele publikule söödavaks.

AURI JÜRNA

Muusikal „Nunnad hoos“ 2. XII (esietendus 28. XI) Vanemuise teatri suures majas. Helilooja Alan Menken, laulusõnade autor Glenn Slater, libreto autorid Cheri Steinkellner ja Bill Steinkellner, lisamaterjalide autor Douglas Carter Beane, lavastaja Samuel Harjanne, kunstnik Karmo Mende, muusikajuht ja dirigent Taavi Kull, dirigent ja koormeister Ele Sonn, kontsertmeistrid Ele Sonn ja Katrin Nuume, koreograaf Gunilla Olsson, valguskujundaja Märt Sell, tekstide tõlkijad Aapo Ilves ja Mario Pulver, lavastaja assistent-produtsent Heli Anni, helirežissöör Toomas Paidra, koreograafi assistent-repetiitor Matthew Jordan. Laval Tanja Mihhailova-Saar, Merle Jalakas, Rasmus Kull, Kalle Sepp, Kärt Anton, Karin Tammaru, Milvi Luik, Silver Laas, Norman Salumäe, Germán Gholami, Simo Breede, Egon Laanesoo, Alo Kurvits, Risto Orav, Oliver Timmusk, Ele Millistfer, Linda Kanter, Katrin Kapinus, Siiri Koodres, Eve Kivisaar, Kaja Ilmjärv, Luule Veziko, Helen Hansberg, Inge Õunapuu, Merle Aunpuu, Carine Jessica Kostla, Andra Aus, Matthew Jordan, Vanemuise sümfooniaorkester ja bänd.

Uusversioonidega on alati see jama, et kui originaal on väga õnnestunud, jääb uus alati selle varju, aga kui vana ei ole õnnestunud, pole uuel katsel eelneva edu hüppelauda – nokk kinni, saba lahti. Tegelikult on ju iga „Hamlet“, „Kirsiaed“ ja „Traviata“ uusversioon, aga neil on eelkäijaid nii palju, et üks konkreetne lavastus või osatäitmine ei kipu liialt koormavalt tähelepanu tõmbama. On muidugi ka muusikale, mis on saanud niivõrd tuntuks ja mitu korda lavastatud, et konkreetsed tipplavastused ei tulegi enam silme ette. Paraku ei kuulu nende hulka palju ekraanilt lavale kolinud lugusid, sest muusikalifilm on veel võrdlemisi noor žanr ja filmid ise püsivad selgelt meeles. Filmi „Nunnad hoos“ 2006. aasta lavaversioon on ses osas mõnevõrra eelisseisus: kuna populaarne 1992. aasta film on rangelt võttes pigem lauludega komöödia kui muusikal, olid Alan Menkenil, Glenn Slateril, Cheri ja Bill Steinkellneril sellest muusikali vormides vabamad käed. Lavale jõudis algse loo vundamendi ning muusikalile vajaliku struktuuri ja tulevärgi segu. Kammisin veidi West Endi ja Broadway lavastuste videolõike ning tundub, et Samuel Harjannel on õnnestunud Vanemuises omalt poolt lisada lavastuslikke nüansse, mis on teinud selle üsna ameerikaliku show’ ka siinsele publikule söödavaks.

Ometi ei saa lavastaja õnnestunud taotlusest kohe etenduse alguses aru: esimene muusikaline number on küll hoogne ja särav, aga mängustiili mõistmata tundub osa mängust esimeste kõnetekstide ajal veidi kobav ja piinlik. Osalised poleks nagu isegi kindlad, kas see, milles proovisaalis kokku lepiti, ikka tegelikult toimib. Teinegi laul ei anna veel täit selgust ning tagaajamisstseen ootamatult väikeseks ja pimedaks moondunud laval tekitab juba veidi skepsist, kas lugu üldse toimima hakkab. Väike majaseina moodi konstruktsioon, mis lööb turnivate näitlejate all ohtlikult kõikuma, ei sisenda just kindlust. Õnneks pöörab aga aina selgem koomika ja diskolik tantsusamm suuna õigeks ning publik näib mõistvat, kuhu liigutakse. Tundub, et soome lavastaja Samuel Harjanne valik on tabanud märki: ta pole püüdnud originaali mängustiili üleliia täpselt matkida, vaid on tüürinud trupi veidi omas suunas. Ameerikalikult ülientusiastliku usukuulutuse asemel on Vanemuise lavale jõudnud irooniliselt ülientusiastlik karaokebaar.

Kui korraks tekkiski küsimus, miks on vaja muusikali kõige kaalukam peaosa usaldada süsteemse näitlejakoolituseta lauljale-tantsijale, siis sai see õige pea vastuse. Jätan heaga kõrvale võrdlusmomendi Whoopy Goldbergiga, kelle kuulsat filmiversiooni peaosaline isegi õigusega enne esietendust vältis, ja tunnistan, et Tanja Mihhailova-Saar on Delorise rolli tõenäoliselt parim ja õigeim valik. Mihhailova on peaaegu katkematult laval ning külvab selle üle meeletu energia ja hooga, mida suudaksid järele teha vähesed. Tema kiired ümberlülitused, julge huumor ja nakatav entusiasm teevad temast vaieldamatult „Nunnade“ trumbi ja veduri. Füüsiliselt väsimatu ja vokaalselt eksimatu Mihhailova tõmbab kaasa nii trupi kui ka publiku, ei jäta hingetõmbepausi neile ega endale. See, kuidas ta suudab viimse hetkeni hoida sama tempot ja tuju, on tõendus tema tehnilisest meisterlikkusest ja tühistab lõplikult haridustausta küsimuse.

Tanja Mihhailova-Saar on Delorise rolli tõenäoliselt parim ja õigeim valik. Mihhailova on peaaegu katkematult laval ning külvab selle üle meeletu energia ja hooga, mida suudaksid järele teha vähesed.

Maris Savik

Trupi teistest solistidest jäi erilise sära poolest silma veel Rasmus Kull, kelle peen koomikataju ja suurepärane näitlejaoskus ei tule enam üllatusena. Ometi ajas muigama tema kohmetu-kohmaka Eddie järsk moondumine barrywhite’ilikult sumedaks ja seksikaks võrgutajaks – selle peale kostis publikustki erutunud huikeid. Kuna Kulli näitlejanatuur on sama kiire ja jõuline kui Mihhailoval, moodustavad nad nauditava duo ning jaksavad teineteisega sammu pidada.

Ülimalt meeleolukas on Simo Breede monsenjöör O’Hara, kelle tuim lootusetus kasvab järk-järgult aina ülevoolavamaks ja kepsakamaks tantsuks ning kes tõmbab endale tähelepanu isegi suurimates ansamblinumbrites. Tema lapseliku rõõmu vastandiks mängis end Kalle Sepp, kelle Curtis unistab samasuguse entusiasmiga kättemaksust ja väljendab seda paari hurmavalt elegantse diskonumbriga. Curtis moodustab oma veidi totude käsilastega (Norman Salumäe, Silver Laas, Germán Gholami) veidra ja ühtlase poistebändi, mis vastandub karjuva kirevuse ja abitu sensuaalsusega Delorise bändile – monokroomselt naiivsetele nunnadele.

Eraldi tulebki au anda naiskoorilauljatele, kes on nunnadena pööraselt liikuvad ja vaimukad. Kui jätta kõrvale mõned momendid, mil tundus, et osa koorilauljaid ei taju ega usalda kõneteksti ajal põsemikrofoni, oli kõik muu nii muusikaliselt kui ka liikumiselt muhedalt täpne. Koreograaf Gunilla Olssoni liikumine pole mitte kedagi jätnud tegevuseta ning kõikides tantsudes on suudetud ära kasutada nunnarüü spetsiifika ja diskosära sädelus. Müts maha kogu trupi ees, kes suudab selle tantsu ja laulu pöörisega sammu pidada ning moodustada tõeliselt ühtse terviku.

Mainimata ei saa jätta Merle Jalakat, kelle ülemõde on küll saanud oodatust sümpaatsem ja leplikum, kuid kelle lavakogemus tuli kasuks, kui tema soolo ajal tehnilise rikke tõttu etendus katkes. Ei mäletagi, millal kogesin viimati sellist katkestust, et kõik jääbki pooleli, kardin läheb kinni ja publik ootab kümme minutit. Kui etendus jätkus, suutis aga Jalakas jääda nii rahulikuks, et suunas oma repliigi „Kallis jumal, ma näen, et sinu teed on ettearvamatud!“ otse publikusse ja sai tähelepanu silmapilk tagasi.

Katkestus või mitte – tegijail juhtub mõndagi –, aga Vanemuise muusikalavastuste suurim oht on ikka ja jälle helitehnika. Ka seekord oli see eba­stabiilne: mikrofonid olid ülevõimendatud ja üldine helipilt ebaühtlane. Raske mõista, millest pidev häda helitehnikaga teatris, kus kasutatakse seda sageli ja mille trupp on tehnikaga harjunud.

Kuigi Samuel Harjanne Vanemuise „Nunnad“ on omanäoline, tervislikult eneseirooniline ja rõõmsameelne lavastus, jäi silma, et peaaegu kõik stseenid vahetuvad black-out-meetodil. Kui muusikal on loodud filmi järgi, on sellised üleminekud kõige lihtsam lahendus, aga võib ka öelda, et see näitab laiskust. Eriti kui lavategevus on kergelt ebarealistlik ja paeluvalt koomiline, võinuks mõne ülemineku lahendada ka teisiti, lahtisemalt ja mängulisemalt, sest ega see lavastust rikasta, kui tuleb jälgida, kuidas pimedal laval mööblit ümber tõstetakse, või kuulata, kuidas seal läbisegi joostakse.

Jään puudujääkidele vaatamata siiski selle juurde, et Harjanne lavastus on tõesti saanud meeleolukas ja isepäine, mistõttu on veidi kahju, et autoriõiguse või trükitähtaja tõttu on kavaraamat liialt neutraalne ja lavastusega liiga lõdvalt seotud. Peale trupi liikmete põgusa tutvustuse ja lavastaja koroona-aasta mõtiskluse on seal keskendutud peamiselt filmi ja varasemate lavastuste ülevaatele, nende truppide tutvustamisele ja ootamatult põhjalikult kirikuelu nüanssidele. Asjata on jäänud kasutamata lavastuse revüüteatri kõrvalpilk ja diskoajastu sära.

Üldiselt võib jääda nõusse lavastajaga, kes on ERRile antud intervjuus rõhutanud heade emotsioonide publikuni toomise olulisust eriti praegusel ajal, mil üle nädala oma tegemisi ette planeerida ei saa ja Eesti töötavad teatrid on muu Euroopa kultuuriasutustega võrreldes lausa anomaalia. On isegi natuke arusaamatu, kuidas Vanemuine on julgenud praegu välja tuua suure muusikali ainult ühe koosseisuga. Õnneks on „Nunnades“ küllaga optimismi ja naeru, inimlikkust ja koosolemise rõõmu, nii et ehk läheb õnneks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht