Dissidentheliloojate ja Iisraeli sõber

„Mustonenfest“ on siinseid muusikakollektiive kaasanud ka oma festivalile või kontsertidele Iisraelis – 30 aastaga on kahe maa vahel loodud kandev vaimusild.

MIRJE MÄNDLA

Festival „Mustonenfest“ 1. – 9. II. Kunstiline juht Andres Mustonen.

Tänavune „Mustonenfest“ tähistas 30. tegevusaastat, ehkki festivali on selle aja jooksul nimetatud mitut moodi. Festivali kunstilise juhi Andres Mustoneni sõnul algas see barokkmuusika päevadest Väravatornis, nüüdseks hõlmab aga ooperit, sümfooniat, rahvamuusikat, džässi. „Mustonenfesti“ algus ja Mustoneni rahvusvahelise tegevuse algus kipuvad juba segunema, ehkki muusik ise on viidanud, et esimene suur rahvusvaheline festival oli 1977. aasta varajase- ja nüüdismuusika festival. See oli nn dissidentheliloojate festival, kus esitati Martõnovi, Denissovi, Schnittke ja Gubaidulina muusikat, seal kanti ette ka Pärdi „Tabula rasa“. Esinesid Hortus Musicus, Leedu Kammerorkester ja Aleksei Ljubimovi ansambel Moskvast.

„Mustonenfesti“ tänavust ning ka eelmiste aastate kava silmitsedes on selge, et fookuses on vaimulik muusika: nii varajane muusika, iidsed suulised traditsioonid kui ka nüüdismuusika. Viimastel aastatel on lisandunud suhtlus Iisraeliga ja nii on Mustonenil peale vaimse seotuse Jeruusalemmaga ka reaalne kontakt Iisraeli interpreetidega. „Mustonenfest“ on siinseid muusikakollektiive kaasanud ka oma festivalile või kontsertidele Iisraelis – 30 aastaga on kahe maa vahel loodud kandev vaimusild. Mustonen on kommenteerinud, et meil on sellist kultuuri, mida Iisrael väga vajab – laulu- ja koorikultuuri. Iisraelis on jälle palju orkestreid ja ansambleid. Nende ühendamine ongi Mustoneni idee. Ühtlasi annab see Iisraeli heliloojatele võimaluse kirjutada mitmekooriteoseid, millest Eitan Steinbergi mahukas „Sod Ha’kavana“ kolmele lastekoorile, kolmele segakoorile ning löökpillidele kõlas hiljuti Jaani kirikus.

Juba Mustoneni rahvusvahelise kandepinnaga tegevuse algusaegadel 1970ndate teises pooles kõlas festivalil 1931. aastal sündinud tatari päritolu õigeuskliku helilooja Sofia Gubaidulina looming. Seetõttu on üpris loomulik, et üle 40 aasta hiljem on juubelihõngulise festivali avakontserdiks valminud helilooja uus teos, mis on pühendatud Mustonenile ja ka uue teose solistile Vadim Repinile. Kõlas Gubaidulina „Dialoog: mina ja sina“ viiulile ja orkestrile. See on inspireeritud Martin Buberi filosoofilisest teosest „Ich und Du“ (1923), kus kajastuvad tema kesksed teemad, nagu inimloomuse duaalsus ning dialoog jumalaga. Gubaidulina kõneleb oma teoses Buberi filosoofiale toetudes inimese igapäevasest seotusest jumaliku poolega ning sellest, et ka inimesed võiksid olla omavahel vaimses mina-tema-suhtes, mitte mina-see-suhtes. Eelmise sajandi algul kirja pandud mõtted on aktuaalsed ka tänapäeva mõneti pidetus ja kiirustavas maailmas. Gubaidulina uus teos on lahendatud küpse helilooja väljakujunenud muusikalises käekirjas. Vormiliselt hästi liigenduvas ning kergesti jälgitavas teoses tulevad esile väga rõhtsad kontrastid – duaalsuse mõiste on tõlgitud helikeelde. Helilooja paneb kuulaja halastamatult mõtlema sügavamate teemade üle, kui ehk vabatahtlikult kontserdisaalis enda kanda võetakse. Gubaidulina teoses avaneb helilooja filosoofiline külg, andes kätte põhjuse, miks peetakse teda meie aja üheks olulisemaks loojaks.

Kontserdi esituskorpus on Gubaidulina loomingulise käekirjaga tuttav ja see aitas teose ettekande õnnestumisele kaasa. Eesti Riiklik Sümfooniaorkester tõi vaid mõne aasta eest helilooja 85. sünnipäeva puhul selsamal festivalil esiettekandele oratooriumi „Armastusest ja vihast“ ning esitas teose „Fachwerk“, kontserdi bajaanile, löökpillidele ja keelpilliorkestrile (2009).

Avakontsert ning 30. festival andis alust jätkata helgemas meeleolus ning kontserdikava jätkus Raveli teostega. Kontsertrapsoodias „Mustlane“ avanes Repinil võimalus näidata oma virtuoossemat ja säravalt kontsertlikku poolt. Teos algab ulatusliku soololõiguga, mille ta lahendas salvestuskvaliteedi-väärilise meisterlikkusega. Wieniawski konkursil kuldmedaliga pärjatud viiuldaja on jätkuvalt väga heas vormis: toonitunnetus, ekspressiivsus ja vormiliselt selge mõtlemine on kuulajatele lihtsalt nauditav, peale selle on võimalus kuulata erilise kõlaga instrumenti, 1733. aasta Stradivari viiulit. Sellel kontserdil juhtus ka väike ootamatu ime: nimelt õnnestus orkestripartituuri sissejuhatav tehniliselt keeruline harfisoolo Liis Viira esituses sedavõrd hästi, et Repin tõi ta teose esitamise järel solistina lava ette kummardama.

Tartu Ülikooli kammerkoori ja Estonia Seltsi segakooriga toodi ettekandele Orffi „Carmina Burana“. Olgugi et ühel hilisemal kontserdil jättis Tartu Ülikooli kammerkoori esituses kõlanud Tõnu Kõrvitsa „Päikeselaul“ säravalt puudutava elamuse ning oli tunda, et see koor on väga hea kõlakultuuriga ja kõrgvormis, on lühikese ajaga ühendkoori kõlama panemine ühtse organismina pigem keeruline ja riskantne ettevõtmine. Tähtpäevafestivali puhul olid lillevanikud seekord asendatud koorivanikutega, koore jagus mitmele kontserdile. Veel sel ja järgmistel õhtutel esinesid Estonia poistekoor, püha Miikaeli poistekoor, tütarlastekoor Ellerhein ja lastekoor Ellerhein, kammerkoorid Collegium Musicale ja Voces Musicales, neist enamik on festivalil ka varem üles astunud.

Viimastel aastatel on „Mustonenfesti“ teine läbiv joon tuua festivali kavva mõne rahvusvaheliselt tuntud pianisti soolokontsert. Seekord esines 1990. aastal Chopini-nimelisel klaverikonkursil III koha pälvinud jaapani päritolu ning Pariisis õppinud pianist Yukio Yokoyama. Tegemist on pianistiga, kes esitas 2010. aastal, kui tähistati Chopini 200. sünniaastapäeva, Jaapanis ühel kontserdil 166 Chopini sooloklaveriteost. Yokoyamale on iseloomulikud mahukad projektid, näiteks on ta esitanud Raveli sünniaastapäeval kõik tema klaveriteosed ning ettevalmistamisel on eelmistega võrreldavas mahus projekt „Beethoven Plus“. Sellise mastaabiga pianistile ei ole eriti keeruline ülesanne koostada klaveriõhtul kahe poolega kava Chopini teostest – ja loomulikult esitas ta teosed peast. Yokoyamat iseloomustab tehniline meisterlikkus ja virtuoossus. Ta ei jäta esmapilgul muljet, nagu köidaks teda väga Chopini loomingu interpreteerimine ajastu instrumentidel, kuid Steinway kõlaesteetikast lähtudes kõlas tema kava äärmiselt veenvalt. Kava raamisid mahukad ning just tehnilist tulevärki demonstreerivad poloneesid, peale selle kõlas valik ballaade, masurkasid, skertsosid, nokturne ja eksprompte. Tegemist oli kvaliteetse kontserdiõhtuga ning saalis oli kuulamas arvukas publik klaveriteoste asjatundjaid.

Festivali raames toimus veel üks klahvpillidele – sedakorda klavessiinidele ja haamerklaverile – keskenduv kammermuusikaõhtu Väravatornis, kus esinesid nakatava energia ja hooga meie enda muusikud Ivo Sillamaa ja Lembit Orgse. Kava koostamisel oli lähtutud vaheldusrikkusest ning põimitud Johann Sebastian Bachi kontserdi kahele klavessiinile C-duur osad vaheldumisi Mozarti klaveriteostega neljale käele. Kõlasid klaverisonaadid B-duur, C-duur ning andante variatsioonidega G-duur. Kava ülesehitus oli koherentne ja nii ka esitus, mida iseloomustas Sillamaa-Orgse väga hea ansamblitunnetus. Sümpaatsed olid ka muusikute lühikesed repliigid teoste kommentaariks: need andsid juurde finesse, ei konstateerinud vaid fakte ega valgunud laiali. Selliseid meeldivaid kontserte väikesele ringile soovin veelgi kuulata – seda enam et esituskoosseise ei pea regulaarseks kontserdieluks lennukitega kohale toimetama.

Vana hea kooli viiulimängutunnetust ning ajastu instrumendi kõlavärvi sai kuulata ka kontserdil Tallinna raekojas, kus esines 1960. aastal Rouenis sündinud ja mitme tuntud varajase muusika kooslusega koostööd teinud François Fernandez. Siin oli tunda mõtlejast meistri filosoofilist lähenemist Johann Sebastian Bachi pärandile. Kui instrument oli kohanenud raekoja külmade ja niiskete seinte ning siinse kliimaga ja muusik kohalike lumetraktorite intensiivse mürarikka tegevusega, jõudis kuulajateni erilise mõjuvusega partiita sooloviiulile nr 2 d-moll. Niimoodi võis tõesti Bach endamisi mõtiskledes seda muusikat ette kujutada ja esitada.

Vaimuliku muusika varasemat kihistust esindas ansambli Gurdijeff kontsert Niguliste kirikus, kus toodi ettekandele Armeenia apostliku kiriku muusikat, Georgi Gurdžijevi armeenia vaimuliku muusika seadeid ning Komitas Vardapeti kirja pandud armeenia muusikat. Ansambel oli äärmiselt sisendusjõuline ja veenev, mängiti armeenia ja lähis-ida traditsioonilistel instrumentidel. Instrumentaalne pool oli pigem vaoshoitud ja delikaatne ning keskmes oli armeenia vaimuliku muusika sõnum. Niguliste kiriku seinad olid tunnistajaks armeenia kogukonna kohalolekule.

Festivali lõppkontserdil esines haaravalt barokliku tunnetusega Iisraeli ansambel Barrocade. 2007. aastal asutatud ansambel esindas festivalil interpreetide nooremat põlvkonda. Ansambli juhtfiguur Amit Tiefenbrunn on enda ümber kogunud esteetiliselt ühtselt mõtleva ja kõrge mängutehnilise tasemega muusikute ringi. Tegemist on ühtlasi muusikute-instrumendivalmistajatega, sest Tiefenbrunn ning lautomängija Eitan Hoffer on valmistanud ajastu keelpillide koopiad. Repertuaarile vastavalt on ansamblil väga ühtne heast kammermuusikalisest mõtlemisest kantud mängulaad. Ansamblit Barrocade võis ehedalt kuulda kontserdi avaloos concerto grosso g-moll, kuid kontserdil kõlasid veel ulatuslikud Purcelli, Vivaldi ja Bachi vokaalteosed. Peale tuntud Corelli loomingu võis meeldival kombel keskenduda ka veidi vähem mängitud repertuaarile, nagu Bachi „Lutheri missa“ või Vivaldi „Nisi Dominus“. Viimases soleeris tehniliselt virtuooslik kontratenor Alon Harari, keda võib laulmas kohata ansambli Barockwerk Hamburg koosseisus.