Doktorantide pilk nüüdismuusikale

Kontserdil kuulsime ja nägime eripalgelisi helilooja- ja interpreediisiksusi, kellest moodustus parimas mõttes intrigeeriv ja edaspidist huvi äratav tervik.

KRISTEL PAPPEL

Kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli doktorantide ja doktoriõppe vilistlaste galakontsert 28. IV Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis. Esinesid doktorandid Ilana Makarina (klaver), Vittoria Ecclesia (klarnet), Tuuri Dede (metsosopran), Ksenia Rossar (sopran) ning vilistlased Giovanni Albini (ukulele), Kristi Kapten (klaver), Marie-Helen Aavakivi (viiul), Anneli Tohver (klaver) ja Theodore Parker (moodulsüntesaator). Kavas Fabrizio Nastari, Toivo Tulevi, George Gershwini, Giovanni Albini, Karlheinz Stockhauseni, Alisson Kruusmaa, Valentõn Sõlvestrovi, Mohammed Fairouzi ja Theodore Parkeri muusika. Kontserdi kunstiline juht oli doktorant Fabrizio Nastari.

Eelmise nädala muusikaürituste mosaiiki täiendas EMTA doktorantide ja vilistlaste galakontsert. Sellise kontserdi mõtte peale tulid doktorandid 2018. aastal ning nüüdseks on sellest kujunenud igakevadine traditsioon. Seekord koordineeris kava kokkupanekut heliloomingu doktorant Fabrizio Nastari ja panus oli tehtud XXI sajandi muusikale. „Vanast“, s.t XX sajandist kõlasid Gershwini, Stockhauseni ja Sõlvestrovi helindid. Seega andis valitud repertuaar ülevaate noorte muusikute huvisuundadest: mis köidab interpreete ja heliloojaid, kes juba praegu osalevad aktiivselt nii Eesti kui ka rahvusvahelises muusikaelus.

Vittoria Ecclesia (klarnet), Ilana Makarina (klaver) ja Tuuri Dede (metsosopran) tajusid väga hästi Alisson Kruusmaa hõrgu vokaaltsükli atmosfääri ja väljaütlemata mõtteid.

Vahur Lõhmus

Kaudselt lõi kontsert võrdleva ajastufooni ja lisanduse samal ajal toimuvatele Eesti muusika päevadele. Kavas oli kaks esiettekannet: Alessandria ja Lugano konservatooriumi õppejõud, helilooja Giovanni Albini mängis ukulelel Toivo Tulevi teose „Sünkronistlik pärastlõuna värskelt häälestatud ukulelega“ ning doktorandid Tuuri Dede (metsosopran), Ilana Makarina (klaver) ja Vittoria Ecclesia (klarnet) esitasid oma kaasdoktorandi Alisson Kruusmaa tsükli „Kolm laulu Emily Dickin­soni luuletustele“ uue versiooni. Albini on ukulele-entusiast ja -virtuoos, kes teeb pillile vaimukaid transkriptsioone renessanss­tantsudest kuni Gershwini „Summertime’ini“ ning on juba tellinud plaadi jagu ukulelepalu silmapaistvatelt heliloojatelt, sh ka Tulevilt. Tulev on väärtustanud oma uues teoses iga heli – nagu oleks seda teinud näiteks Webern – ja tabanud midagi sellele pillile ainuomast. Erilise nüansi lisavad teose lõpetavad kellukesekõlad. Kruusmaa hõrgu vokaal­tsükli puhul tajusid interpreedid väga hästi selle atmosfääri ja väljaütlemata mõtteid – tulemuseks tundlik ja särav esitus.

Albini kahte etüüdi klaverile (op. 23 nr 3 ja 10d), mis lähtuvad pigem muusikateoreetilisest kui virtuooslikust printsiibist, mängis Ilana Makarina kaunikõlaliselt ja faktuuri eri liine välja tuues. Stockhauseni „Sodiaagi“ („Tier­kreis“) kolmes osas („Sõnn“, „Skorpion“, „Kalad“) klarnetile ja klaverile demonstreerisid Vittoria Ecclesia ja Kristi Kapten suurepärast ansamblimängu ja efektset, teravmeelset teatraalsust. Ecclesia tegi kaasa ka kontserdi lõpunumbris, Ameerika-araabia helilooja Mohammed Fairouzi teoses „Tahwidah“ häälele ja klarnetile. Sellest kujunes Ksenia Rossari avara soprani ja klarneti pikalt kulgevate mikrointervalliliste meloodiate haarav dialoog.

Mõjuva kontrasti tõi kavva Sõlvestrovi romantilise hingusega sonaat „Post scriptum“ viiulile ja klaverile. Vilistlased Marie-Helen Aavakivi ja Anneli Tohver mängisid sellest ulatusliku esimese osa, tõlgendades seda poeetiliselt ja akvarelsete kõlavärvidega. Teise kontrasti lõi vilistlase Theodore Parkeri huvitavate puäntidega improvisatsioon moodulsüntesaatoril – ja pääses kava keskpunkti paigutatuna väga hästi mõjule. Kontserdi kunstilise juhi Fabrizio Nastari enda kompositsioon „Dies Rainbow“ ukulelele kõlas õhtu esimese teosena, näidates veenvalt, kui mitmekesiselt võib ukulelet nüüdismuusikas kasutada.

Kontserdil kuulsime ja nägime eripalgelisi helilooja- ja interpreediisiksusi, kellest moodustus parimas mõttes intrigeeriv ja edaspidist huvi äratav tervik. Sellele aitas kaasa doktorantide ja vilistlaste koostöö, ühtse vaimsuse tunnetamine. Ootan põnevusega, milliste ideedega tullakse välja aasta pärast, et taas publiku ette astuda. Seekordne keskendumine nüüdismuusikale oli iga­tahes suur õnnestumine.