Eesmärk ühendada kitarriõpetajad

Aet Mikli

Eesti Kitarriseltsi aastaseminar 27. – 29. X Otepääl.      „Kitarriõpetaja silm peab särama, et õpilase silm saaks särada,” ütles loengus „Mänguline kitarrimäng” Julia Kahro-Reinman, Saku muusikakooli ja Tallinna muusikakeskkooli kitarriõpetaja, kitarriseltsi juhatuse liige ning selleaastase kitarriseltsi aastaseminari ja kitarrifestivali „Fiesta de la guitarra” peakorraldaja.      

Eelloost       

Eesti Kitarriselts loodi 1993. aastal Heiki Mätliku eestvedamisel. Kitarriõpetajate aastaseminari eelkäijaks võib pidada samal initsiatiivil peetud kitarriõpetajate kogunemisi Tallinnas. Mätlik algatas ka esimesed üle-eestilised kitarrimuusika päevad, millest sai Eesti esimese kitarrifestivali „Fiesta de la guitarra” kasvupinnas. Aastatel 1995–2003 oli seltsi juhiks varalahkunud Kuldar Kudu, Elleri-nimelise muusikakooli  kitarriõpetaja, kes korraldas koos Peep Petersoniga 1997. aastal Pühajärvel kitarriseltsi esimese aastaseminari. Samal aastal külastas Eestit ka Patricio Zeoli Saksamaalt. Sellest ajast peale on ta regulaarselt siin käinud ja siinset kitarrielu rikastanud: pidanud loenguid klassikalise kitarrimängu mehaanikast, teinud töötubasid ja kuulanud-juhendanud lugematul hulgal kitarriõpilasi. Aastatel 2005–2010 koolitas Zeoli klassikalise kitarri pedagooge TÜ  Õpetajate Seminaris.     

Kitarriseltsi esimesed aastaseminarid olid  suurejoonelised ettevõtmised, kuhu kogunesid nii õpetajad kui õpilased, rekordaastal 1999 oli kohal üle 60 osavõtja. Aastast 2001 on seminariga üheaegselt korraldatud üleeestiline kitarrifestival „Fiesta de la guitarra”, ühendajaks kitarr ning taotluseks klassikalise ja džässikitarri ühise nimetaja alla viimine. Sisuliselt tähendas see festivali muutumist väga stiilirohkeks ja põnevaks ürituseks, mida seetõttu ohustas aga laialivalgumine.  Paraku vaibus esimene seminarilaine 2001. aastal, tänuväärt üritus soikus mitmetel, sealhulgas majanduslikel põhjustel, et taaselustuda aastal 2009, küll märksa tagasihoidlikumas koosseisus, kuid seda sisukamana. Jäi vaid „Fiesta”, mis käis ühe „omaniku” käest teise kätte (nt kitarrofiil Kristel Kuslap ja Kristo Käo, kitarriseltsi esimees aastatel 2005–2008) Läinud aastaks olid ohjad jõudnud kitarriseltsi juhatuse liikme Julia Kahro-Reinmani  kätte, kelle kindla taktikepi all kulgesid sujuvalt nii „Fiesta de la guitarra”, kitarriõpetajate seminar kui ka osavõtjatest moodustatud kitarriorkestri töö. Seminar viidi läbi Otepää muusikakoolis, mõelduna kitarriõpetajatele ning keskastme ja kõrgkoolide kitarriõpilastele. Olgu lisatud, et õpetajate põua tõttu on enamikul kitarritudengitel õpetamise kogemus juba tagataskus. Seminar oli taas sümbioosis „Fiesta’ga” , kuid seekord nooremaid  kitarriõpilasi kaasamata. 

Minul oli pärast vaheaega õnn osaleda alles  tänavusel seminaril, kus paratamatult tekkis võrdlusmoment esimeste seminaridega. Eesmärk – ühendada kitarriõpetajad üle Eesti kogemuste vahetamiseks – oli sama. Kohal oli ka üllatavalt palju samu osavõtjaid ning muidugi külalislektor Patricio Zeoli. Peamine erinevus seisneski osavõtjate arvus, neid oli seekord veerandsada. Küll oli sel aastal mõeldud ka noorematele: Pühajärvel toimus kitarrilaager Peep Petersoni eestvedamisel. Meiega  oli ka külaline Dmitri Kudrjavtsev Volgogradist, tema tutvus Eestiga sai alguse sellesuvisel kitarrikonkursil. 

Tänavusest kokkusaamisest   

Seminari peafunktsioon on õpetajate täienduskoolitus: loengud väikeste ja suurte õpilaste õpetamisest (Julia Kahro-Reinman, Kristo Käo ja Aet Mikli ) ning mängumehaanikast (Patricio Zeoli), nõuanded pillihoolduse kohta (K. Käo), töötoad (Kirsi Tilk rahvamuusikast, J. Kahro kitarriorkester) ja individuaaltunnid (P. Zeoli). Väga tihe programm jaotus kolmele päevale, mille jooksul jagati hulgaliselt  kitarriõpetamise nippe. Selgus, et olgu kogemus paari- või paarikümneaastane, ikka on üksteiselt midagi õppida. Erilisena mõjus rahvamuusika töötuba, mille viis läbi Otsa muusikakoolis õppiv Kirsi Tilk. Pala õppimine ilma noodita, kuulmise järgi, oli mõnelegi „klassikainimesele” päris harjumatu. Aga selgeks see sai!   

Suurepäraseks ja menukaks koosmusitseerimiseks  kujunes seminaril osalejate orkester. Aga kahel õhtul sõideti Tartusse, et osa saada „Fiesta …” kontserdist: 28. oktoobril kuulati Balti Kitarrikvarteti (Leedu) ja järgmisel õhtul Partik Kleemola (Soome) esinemist. Reedel saadi osa ka Patricio Zeoli kontserdist Otepääl. Pärast lõppkontserti Otepää raekojas, valiti kitarriseltsi aastakoosolekul uus juhatus, sõnastati seltsi edasised eesmärgid ja räägiti mured südamelt. Juhatusse kuuluvad nüüd  Julia Kahro-Reinman, Kristo Käo, Arne Rütter, Peep Peterson ja Aet Mikli. Auliikmeteks valiti Tiit Peterson, Patricio Zeoli ja seltsi asutaja Heiki Mätlik. 

Kitarriseltsi eesmärkidena pandi muu  hulgas kirja: kodulehe muutmine publikule harivaks ja kitarriõpetajatele oluliseks infovahetuskohaks, Eesti kitarristide koondamine, kontaktide otsimine piiritaguste kolleegide ja kitarriseltsidega, kitarri kui instrumendi nähtavakskuuldavaks tegemine muusikamaailma jaoks, konkursside korraldamine, uusima metoodilise materjali vahetamine ja muidugi aastaseminaride traditsiooni alalhoidmine. Naljaga pooleks arutati ka seda, kuidas reageerida,  kui mõni kolleeg peaks huvi tundma, miks kitarri ei mängita nagu viiulit (või tšellot või klaverit). See mõjub humoorikalt, kuid tegelikult võib nii tekkida olukord, kus tähelepanu läheb olulistelt aspektidelt kõrvale; kitarripedagoog peab piltlikult väljendades selgitama, miks kuu on ümmargune ja mitte kandiline ning kas meil üldse on kuud sellisel kujul vaja.       

Loodetavasti hakkab klassikaline kitarr Eestis siiski enesetõestamisetapist üle saama, kuigi kitarriõpetajatel tuleb muusikakoolide osakonnakontsertidel sellistes küsimustes veel  aeg-ajalt aru anda. Loodan, et ühel heal päeval võõristus hajub, kitarrimäng võetakse lõplikult omaks ja õpetaja saab rahulikult suunata kogu energia õpilase ja enese arendamisele.       

Kuhu edasi? 

Tuleval aastal ootan rahvamuusika töötoa algatatud liini jätkamist – eri muusikastiilide eri viisil õpetamist. Näiteks võiks keegi teha  põgusa sissejuhatuse džässikitarri maailma, seda enam, et seminaril oli märgata ka popdžässikitarrihariduse saanud kitarriõpetajaid. Samuti oleks taas teretulnud mõni suurte õpetajakogemustega välislektor. On ju Eesti kitarripedagoogika veel üsna noor ja abi väljastpoolt kulub alati marjaks ära. Kuna klassikalises instrumendiõppes on loomingulisuse osakaal tagaplaanile jäänud, ootaksin ka mõne improvisatsioonimeetodi tutvustust.  Loodan jätku ka osalejate kasvutendentsile, mida lubab mulluse seminariga võrreldes märksa suurem hulk kohal olnud kitarrirahvast – et oleks veel rohkem säravate silmadega kitarriõpetajaid!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht