„Eesti etno“ on vaikse vooluga jõgi

Merike Paberits: „Etnolaager on turvaline paik, kus on võimalik jagada oma kultuuri, oma tundeid ja olemust, oma muusikat. Kõike saadab koostegemine.“

KRISTA SILDOJA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

21. juulil esilinastus Tallinna kinos Sõprus Jürgen Volmeri dokfilm „Eesti ETNO armastab“. Filmi kaastekstist saame teada, et juba 25 aastat toimunud „Eesti etno“ laagri fenomeni kokku võtva dokumentaalfilmi keskmes on noored, kes armuvad pärimusmuusikasse ja leiavad selle käigus iseenda.1 Praeguse korraldaja, Eesti Pärimusmuusika Keskuse sõnul2 on „Eesti etno“ rahvusvaheline muusikalaager, kus osalejate endi läbi viidud õpitubades omandatakse kuulmise teel eri maadest pärit muusikapalu, mida hiljem üheskoos seatakse ja kontsertidel ette kantakse. Ülemaailmseid etnolaagreid koordineerib organisatsioon nimega Jeunesses Musicales International.3 „Eesti etno“ eestvedaja on alates 2009. aastast pärimusmuusika keskuse haridusosakonna juht Margit Kuhi.

Selleks et kirjeldada etnolaagrite fenomeni ning pakkuda laste ja noorte muusikaõpetusele lisavaadet, kohtusid Viljandi pärimusmuusika festivali ajal ühises vestlusringis „Eesti etno“ laagriga seotud muusikainimesed. Vestluses osalesid laagrilised Hellika Otsar ja Lisanna Kadarik, mõlemad klassikaliselt treenitud noored viiuldajad. Juhendajate seisukohti tutvustasid muusikaõpetajad-muusikud Merike Paberits ja Maarja Soomre. Tegevmuusikuna lisas vestlusele vürtsi mandoliinimängija-pilliõpetaja, varem etnolaagrites osalenud Villu Talsi. Laagri tegemisi mõtestas korraldaja ja praegune ideoloog Margit Kuhi. Intervjuu lõpuosa kokkuvõtvate mõtete eest kuulub tänu kolleegile ja mõttekaaslasele, „Eesti etno“ kaasalgatajale ja vedajale, muusikule ja pedagoogile Tuulikki Bartosikile.

Noorte muusikalaager „Eesti etno“ on koosloomepaik. Etnolaagrid annavad võimaluse kokku tulla ja koos luua.

Villu Talsi: On tõesti nii. Kodus harjutasin palju, aga seda hoidsin pigem endale. Ei läinud õhtul õue sõpradele hüüdma: „Ma mängin teile mandoliini!“ Mandoliinimäng jäi oma tsooni, koduseinte vahele. Aga etnolaager oli koht, kus võis täiesti vabalt hüüda: „Ma mängin teile nüüd mandoliini!“ Etnolaagris tunnetasin, et olen oma pillimänguoskusega õiges kohas.

Merike Paberits: Etnolaager on üks turvaline paik – isekeskis kasutame sõna „mull“ või „maailm“ –, kus on võimalik jagada oma kultuuri, oma tundeid ja olemust, oma muusikat. Kõike saadab koostegemine. Laagrit võib pidada omamoodi tugigrupiks – seal ei saada oma tegevusele mitte kunagi negatiivset tagasisidet. Etnolaager on ennekõike hästi turvaline koht.

Hellika Otsar: Etnolaagri peamine võlu seisneb juba algusest peale inimestes, kes seal osalevad. Kui tulin esimest korda laagrisse, kus osalesid mitme kultuuri muusikud, sain plahvatusliku kogemuse: on nii palju inimesi, kes sind ausalt vastu võtavad, toetavad ja tõesti hoolivad. Mu sõbrad, kes ei ole etnolaagris osalenud, ei saa aru, mis see on. Ma ei olnud varem leidnud enda ümber sarnaselt mõtlevaid inimesi ning esimesse etnolaagrisse minnes arvasin, et ega ma ei leia neid ka siit, ent laagri lõpus sain aru, et mu vaated elule olid täielikult muutunud.

Maarja Soomre: Etnolaagris on huvitav see, et seal ei ole muusikuid ja mittemuusikuid – kõik on muusikud. Laagriline võib näiteks töötada hoopis arstina. Koosolemise taju on hästi võrdne. Ilmselt tuleneb see asjaolust, et repertuaari õpitakse etnolaagris üksteiselt ja õpetatakse üksteisele. Lisaks tajun etnofenomenina kultuuridevahelist suhtlust. Me kogeme ja õpime inimesi tundma keele kaudu. Muusika on ühine keel. Osalejana olen kogenud seda tunnet, et läheme üheskoos lavale ja enam ei mõtle, mis maalt keegi pärit on, vaid kõik on saanud etnokontserdil üheks. Koos tajutakse dünaamikat ja muid muusikanüansse ning sellest tekib ühine asi. Etnolaagri olulisim töövahend on kuulamine.

Lisanna Kadarik: Rääkisime palju ühisosast, aga minu meelest seob selle üheks omaenda lõtvus ja voolavus. Eri kultuuride lugusid ja mängutehnikat ei saa vastu võtta, kui mängijana ollakse krampis. Etnolaager on koht, kus ei saa krampis olla, see ei toimi. Elu toimib kõige paremini siis, kui ollakse justkui vesi. Minu arust on etnolaager nagu jõgi.

Otsar: Inimesed on hästi vabad, siirad ja julgevad olla nemad ise. Etnolaagris ei pea keegi kellelegi midagi tõestama. Seepärast tekib laagri lõpuks suure pere tunne – kõik on hästi ausad ja hoolivad, austavad üksteist.

Margit Kuhi: Tegelen korraldajana väga teadlikult sellega, et kõigil oleks turvaline keskkond. Koht, kus saab luua hirmuta. Me jälgime kogu aeg ja püüame tunnetada, milline on laagri meeleolu: kas me märkame kedagi, kes ei tunne end hästi, kas juhendajad on andnud piisavalt tagasisidet jne. Sellisel voolaval ja toetaval juhtimisel on etnolaagrites hästi suur tähtsus. Pingutuse tulemusel on kõigil laagris hea olla.

Vestlusringis on etnolaagri õpetaja-juhendaja Maarja Soomre, peakorraldaja Margit Kuhi ja muusikaõpetaja-juhendaja Merike Paberits.

Annika Vihmann

Kuidas on etnolaagrid üles ehitatud ja mil moel jaotatakse rollid? Saan aru, et laagris teevad omavahel tihedat koostööd osavõtjad-laagrilised, pillilugude-laulude õpetajad, muusikakülge tervikuna koos hoidvad juhendajad, eluolu turvavad korraldajad. Kuidas on näiteks hoitud juhendajad?

Paberits: Juhendajaid on meie etnolaagrites viis-kuus, muu maailma laagrites võib neid olla vaid üks-kaks. Tööülesandeks on orkestritöö toetamine. Õpetajateks nimetame neid laagrilisi, kes õpetavad teistele laagrilistele oma kultuurist pärit lugusid ja laule. Kuna meie etnolaagrid on rahvarohked, siis ilmselgelt ei saa kõik osalejad õpetada oma lugu teistele. Vahel osaleb laagris ka tagasihoidlikke inimesi, keda me siis püüame meeskonnaga õrnalt survestada. On kindel, et eduelamuse tagab õpetamisprotsessi läbitegemine. Üldjuhul on etnolaagrisse tulija teadlik, et see samm tuleb ette võtta ja ära teha. Mõnel juhul avastab osaleja oma õpetajaande.

Soomre: Osavõtja saab sellest laagrist palju, samamoodi ka juhendaja. Juhendaja eneseareng peab toimuma koostöös teistega. See on küll haruldane, aga meie etnolaagris ollakse juhendajarollis mitmekesi. Meile on tavapärane, et õpetame koolis üksinda klassi ees või siis pillitunnis üks ühele suhtes õpilasega. Minu meelest on õpetamisrollide jagamine väga hea proovilepanek. Üleüldse õpime juhendajana koos tehes ka seda, kuidas ise muusikuna ansamblis teiste arvamust aktsepteerida, millal võtta vastutus, millal ära öelda. Etnolaager on kasulik õppeprotsess ka juhendajatele.

Paberits: Püüame juhendajad varakult omavahel kokku tuua, tavaliselt toimub esmakohtumine virtuaalselt. Seejärel tulevad nad laagrisse varem kohale, anname neile aja üksteist kombata. Muidugi, keskpunkti või selgroo leidmine on alati keeruline, sest inimestel on esialgu mask ees. Laagri jooksul toimub meil juhendajatega kaks korda päevas tagasi­sidering, kus utsitame neid jagama seda, kuidas neil läks, kuidas nad ennast täna tundsid. Peegeldamist on pidevalt, et juhendaja annaks võimalikult vara teada, millised on tema nõrkused, millised tugevused ja mis on teda päeva jooksul tööprotsessis häirinud. Sageli juhtub laagri kolmandal-neljandal päeval, et keegi juhendajatest kurdab, et on hätta jäänud. Laagri toetavas õhkkonnas probleem kohe laabub.

Kuhi: Etnolaagri meeskond tegeleb teadlikult ühtsustunde loomisega nii osalejaskonna kui ka juhendajate vahel. Kas me näiteks muusikakoolides jõuame tegeleda sellega, et õpetajate vahel oleksid rollid jaotatud? Kas me üldse teame, mis on kellegi tugevused, et osata neid toetada?

Tegevmuusikuna lisas vestlusele vürtsi mandoliinimängija-pilliõpetaja, etnolaagrites osalenud Villu Talsi.

Millise õpetussõna annab etnolaagri kogemus kaasa sirguvale noorele muusikule või pilliõpetajale? Kas etnolaager toetab pillimängurõõmu? On selleks retsepti?

Paberits: Minu retsept on koosmäng. Muusikakoolis õppides motiveeris mind väga see, kui olin sattunud puhkpilliorkestrisse ja kogesin, et isegi kui mängin tagasihoidlikku partiid, kõlab kõik kokku vägevalt. Otsige keegi, kellega koos mängida. See annab teistmoodi energiat. Juhendajana märgake isiksusi, indiviide. Isegi kui tegeleme koosmänguga, on meil juhendajana kohustus märgata erilisi inimesi ja leida igaühele tema õige roll. See rahustab suure koosmängukamba kohe maha.

Talsi: Etnolaagris on võimalus leida rõõmu kõige pisematest asjadest. Ka juhul, kui ei ole pillimängutehniliselt küps või ei oska kohapeal õpitud lugu lõpuni, ei kao pillimängija rõõm. Rõõm on see, mis motiveerib edaspidi pillimängu harjutama. Üksi harjutades tundub, et toimub küll areng, ent aja möödudes kuuldakse järjest rohkem vigu ja ühel hetkel võib areng peatuda. Teiste omasugustega koos olles saadakse aru, et oskused on väga head. Koos musitseerimise käigus avalduvad tegelikud oskused ja võimed.

Esinemine, teiste ette astumine on muusika õppimisel õppeprotsessi osa. See on etnolaagriteski seatud üheks eesmärgiks.

Kadarik: Kui õppemetoodika on õige, siis on ka soov esineda, oma muusikat jagada. Kui midagi paigast loksub, siis ei tahagi lavale minna.

Otsar: Huvihariduses on mul palju sõpru, kes õpivad pillimängu, aga ei soovi esineda. Õpin ka ise viiuli kõrvale üldklaverit, aga klaveril ma esineda ei soovi. Mul on lihtsalt mingisugune hirm. Etnolaagris teatud seadet kollektiivselt luues tekib uhkus palade üle, mille olen koos teistega ära õppinud, nendega pikalt aega veetnud – olen väga uhke, et lõpuks sain selgeks. Ja nii tekib suur soov oma tulemusi teistega jagada. Tekib esinemistahe, mida huvihariduses on vähem. Etnolaager annab ka võimaluse eksida – kui kontserdil midagi ebaõnnestub, kaalub koosmängust saadud rõõm selle üles.

Soomre: Muusikuna paneme endale ise hindeid. Pärast kontserti tunneme, kas tegu oli hea või mitte nii hea esitusega. Huvihariduses peaksime õppima end rohkem ise hindama. Etnolaager on õpetanud, et kui miski ebaõnnestub, siis kukume üheskoos läbi ja õpime sellest kõik. Ühele isikule ei lange ebaõnnestumise pärast liiga suur vastutus. Etnolaagri metoodika paneb inimesed avanema. See, mida teevad laagri eestvedajad, on teadlik toetamine, mille kaudu tekib grupidünaamika. Kuulmise järgi õpetamine avab inimese, kes võib-olla varem ei olegi harjunud kaasmuusikut tajuma.

Talsi: Etnolaagris ei saa midagi halvasti välja kukkuda, seal saab ainult hästi minna.

Kuhi: Väga tähtis on toetatud õppeprotsess. Noort inimest peab järjepidevalt toetama. Kui ta teeb midagi uut, näiteks õpetab teistele pillilugu, siis võetakse enne laagrit temaga ühendust ja räägitakse läbi, kuidas see töö käib. Laagri juhendaja arutab koos noorega läbi tema ideed ehk selle, kuidas ta oma ülesannet ette kujutab. Tegemist on toetatud õppemeetodiga sotsiaalselt turvalises keskkonnas. Noor inimene on hästi hoitud. Tema esimene laagrikogemus peab olema võimalikult hea, sest sellest saab alguse tema julgus edasi tegutseda.

Paberits: Etnolaagris esinedes me ei anna hinnanguid tehnilisele mängupoolele. Hindame esituse energiat. Huvihariduses on tagasiside pigem tehnilist laadi. Meil kõigil on vaja ühist peaeesmärki. Etnolaagris on selleks lõppkontsert, kus me kõik koos mängime. Muusikakooliski võiks olla mingisugune aastalõpukomm, näiteks see, et kõik osakonnad mängivad koos – tekiks koostegemise rõõm.

Kas etnolaagrite eeskujul oleks mõttekas teadlikumalt tegutseda ka huvihariduses?

Paberits: Muusikakoolis tegeleb õpetaja sageli ainult oma õpilastega, harva tehakse midagi koos. Koostegemist võiks olla rohkem, võib-olla peaksime rohkem soodustama erialade koostööd ja siis on muidugi vaja inimest, kes seda koordineerib, sest miski ei toimi iseenesest.

Soomre: Kui juhtimisstruktuur aitaks kaasa meeskonna arenemisele ja ühised tegemised oleksid pidevad, siis arvan, et meie koolisüsteem oleks hoopis midagi muud. Me peaksime jagama etnolaagri kogemust ja meetodeid eri muusikastiilide õpetajate vahel, et need teadmised laieneksid. Teame, et on palju õpetajaid, kes oskavad klassikat õpetada väga atraktiivselt viisil, mis läheb noorele korda.

Otsar: Etnolaagris on kõigi eesmärk see, et kaks koosveedetud nädalat oleksid nii head ja positiivsed kui võimalik. Kuna tahtmine eesmärk saavutada on kõigil ühiselt tugev, siis asi töötab. Kõik osalejad suhtlevad omavahel ja soovivad väga, et igaühel oleks hea olla. Omavaheline suhtlus muusikakoolides, näiteks osakonniti, tooks suurt kasu. Eesmärk võiks olla kõigil ühine: et mitte ainult minul õpetajana ja minu õpilastel oleks kõik hästi, vaid seda tunneksid ka näiteks teised osakonnad ja sealsed õpetajad, kõik üheskoos. Arvan, et see parandaks kooli heaolu.

Kadarik: Etnolaagris kaovad piirid, muusika ühtlustub. Kedagi ei suruta alla ega vägisi üles, igaühel on oma loomulik roll, sest me kõik oskame midagi hästi. Nii avalduvad mängija head küljed. Samamoodi võiks olla ka muusikakoolis – on hästi loomulik, et tehakse just seda, milles ollakse eriline.

Otsar: Näiteks sümfooniaorkestris oodatakse kaasategijalt head sooritust raamistiku järgi. Raamist väljaminekut ei peeta loominguliseks vabaduseks, vaid oskamatuseks. Etnolaagris ei ole sellised peensused olulised, sest rohkem rõhku pannakse sellele, mis tunne on mängides. Ma olen mitu-mitu aastat osalenud paralleelselt mõlemas valdkonnas, mis on väga lõbus ja tore, sest kumbki on omas mahlas nii huvitav ja huvipakkuv, et tunnen rõõmu mõlemast – tulla ühest ja minna teise on alati vaheldus. Ma ei ütleks, et peaks valima ühe või teise metoodika, sest need sobivad inimestele erinevalt. Aga selles, kas oluline on tehniline sooritus või emotsioon, on suur põhimõtteline vahe.

Soomre: Olen oma töös Otsa-koolis praktiseerinud laagri vormis klassikute ja rütmimuusikute kokkuviimist. Laagrite tulemusena on selgesti näha, kuidas mängijates on toimunud mingisugune muutus. Tähtsaimaks saab omavaheline suhtlus, muusika ei olegi niivõrd tähtis. Etnolaagrite õppemeetod annab meile mingit sorti vabaduse. Arvan, et etnolaagrist on hästi palju võtta, kui soovitakse teha ideaalset õppeprogrammi.

Laagrilised Lisanna Kadarik ja Hellika Otsar on mõlemad klassikaliselt treenitud noored viiuldajad.

Mida võib pidada Eesti etnolaagritele ainuomaseks? Kas tähelepanu turvalisusele on muusikalaagrites üleilmselt levinud või peegeldab meie areneva riigi olukorda?

Paberits: Turvalise keskkonna loomine on ikkagi number üks iga maa etnolaagris. Paljudes laagrites on meeskonnad märksa väiksemad ja mitmel pool tehakse vabatahtlikutööd ehk siis kindlasti tekib laagrites libastusi rohkem. Aga alati püütakse jagada hästi palju armastust ja toetust, põhiidee on kõikjal sama.

Kuhi: Meie etnolaagrite sisu on hästi teadlik iseenda tunnetus. Lähtun laagri­juhina sellest, kuidas mina tundsin ennast näiteks muusikakoolis – kuidas ma kartsin esinemisi ega arvanud, et ma oskan pilli mängida –, lisaks kogemused koolis ja kõrgkoolis. Kuna olen olnud haavataval poolel, siis katsun ise tekitada süsteemi, kus haiget saamist oleks vähem ja rõõmu rohkem. Ma ei usu, et sellele veel tänapäevalgi palju mõeldakse, aga minul on see täiesti teadlik valik. Oskan sellest vaatenurgast noori tajuda.

Soomre: Oleme läbinud etnojuhendajate rahvusvahelised koolitused. Mind arendas koolitus nägema laagri perspektiivi ehk seda, et üks asi on muusika, teine aga etnolaager ise. Kui olin veel etnolaagris osaleja, ei suutnud ma seda niimoodi mõtestada. „Eesti etno“ meeskond on päris suur ja seda enam peame siin järgima ette antud metoodikat, mis nõuab head koostööoskust. Sedalaadi koolitusi võiks vabalt olla ükskõik millise aine õpetajatele, et nad tajuksid meeskonnatööd ja õpiksid, kuidas suures meeskonnas hakkama saada.

Küsin nüüd etnolaagri osavõtjatelt: kas tunnetate seda turvatunnet ja kas sooviksite ka ise olla etnolaagris järgmised juhendajad?

Otsar: Osalejana tunnen turvatunnet etnolaagris alati, tunnen seda seal iga päev ja kogu aeg. Peamine, mida mäletan ja mis mind esimeses etnolaagris vapustas, oli kollektiivne turvatunne. Inimestele, kes tahavad saada sama pisiku, kes tunnevad, et soovivad teha järgmisi samme, näiteks olla kõigi ees õpetamas, annab turvatunde laagri sisemine süsteem. Etnomaailm võib kõrvaltvaatajale paista omavaheliste tutvuste paigana, kus õpetama saadakse tutvuse kaudu. Ei, etnolaagris õpetamiseks peab olema läbitud koolitus. See süsteem on hästi loogiline. Kes tahab saada õpetajaks, teab täpselt ette, mida selleks tegema peab. Kõik ongi võimalik.

Kas teie tutvusringkonnas on inimesi, kellele kirjeldatud õppimisviis üldse ei sobi? Kas seda võib ette tulla?

Talsi: Ma arvan, et võib. Näiteks seesama suures summas mängimine, kui ennast ei kuule. Mina eelistan väiksemat jämmi suurele möllule, kus ei saa ennast lõpuni teostada. Liikudes suures parves oled seal üks väike täpike, ei saa sellist rahuldust, mida kahekesi mäng pakub. Aga sellist kogemust, mida etnolaager pakub summas mängimisel, ei saa minu arust kuskilt mujalt. See laager on ikka väga sürreaalne, ei tundu, et elu saakski selline olla. Pärast mõtled pikalt, mis elu see oli. Seal tõmmatakse üksteist käima, kunagi ei saa tuimalt osaleda. See on intensiivne õppimise vorm.

Kui tähtis on etnolaagri noortele oma pärimusliku muusikakultuuri tundmine? Näiteks kas neile annab tuge teadmine, kuidas sada aastat tagasi külapulmas viiuldati?

Soomre: Maailm on lai ja lahti. Meid mõjutavad hästi paljud muusikastiilid. Meie oma pärimuse tundmine on tähtis, nagu on tähtis seegi, et noor inimene kogeb palju muudki. Ühel hetkel ta spetsialiseerub millelegi. Kui ta otsustab keskenduda pärimusele ja oma maa muusikale, siis see annab talle väga tugevad musklid – ta suudab koostööd teha kellega iganes, olles ise samal ajal teadlik oma juurtest. Vaja on leida balanss.

Kadarik: Vana viiulimäng on väga põnev. Muusikas on ju nii palju suundi ja igasuguseid valikuid. Kui juba väiksena sügavuti spetsialiseerutakse ja teistest stiilidest ettekujutust ei ole, siis võibki tulla tüdimus, murdutakse ega tahetagi enam. Kujutan ette, et mängiksin klassikalist muusikat mitu korda paremini nüüd, kui mulle on tuttavad nii pärimus- kui ka rütmimuusika. Eri muusikasuunad täiendavad üksteist. Kui noorel on huvi muusika vastu, siis see huvi on laiem kui üks suund. Ma ei usu, et keegi kohe alustades soovib õppida vaid ühte, teada ja tunda vaid pisikest osa muusikast.

Talsi: Muusikastiilide vahel on sarnaseid jooni ikkagi rohkem. Inimesed võivad olla palju erinevamad kui see, mis muusikat nad mängivad. Ei ole tarvis anda hinnanguid.

Lõpetuseks. Kas meil on alternatiiv, kuidas rohkem lapsi pillimängu juurde tuua ja neid seal hoida?

Kuhi: Meil on eesmärk: soovime, et võimalikult palju lapsi kogeks pillimängurõõmu nagu koolideski, kus muusikat õpetatakse demokraatlikul viisil. Laiendame tasapisi oma tegevust. Kõik võtab aega, aga meil on lootust, kui räägime siin meetodist, grupidünaamikast ja universaalsest tööriistakastist.

***

Vestluse lõppu püüan ehitada silla kahe etnomaailma vahele. Esimene neist on „Eesti etno“ ülesehitamise ja kasvamise periood aastatel 1997–2009 ning teine „Eesti etno“ ehk „ETHNO Estonia“, millest on saanud rahvusvahelise ETHNO-liikumise liige. Omal ajal, kui etnolaagritega alustasime (1997), oli meil Tuulikki Bartosikiga väga selge visioon, mille püüdsime ka sõnastada. Juba tookord panime oma eesmärgid paberile rongisõidul Helsingist Kaustineni, kus saime tuttavaks soome pärimusmuusikaguru Mauno Järvelä näppäri-meetodiga.4 Neid omas ajas ja ka praegu väga aktuaalseid eesmärke on meeldiv siin­kohal meelde tuletada ja jagada huvilistele analüüsimiseks.

Ideoloogilised eesmärgid: ühiste ideedega pärimusmuusikute kogukonna kasvatamine, perepärimuse väärtustamine, pärimusmuusika eriala jaoks tudengite kasvatamine.

Filosoofilised eesmärgid: pärimus- ja rahvakultuuri edendamine tänapäeval; elustiil pärimusmuusikas.

Psühholoogilised eesmärgid: turvalises keskkonnas vaimse tervise ja heaolu toetamine, individuaalne suhtlus iga õppijaga; üksteise aktsepteerimine ja respekteerimine; turvalise arengukeskkonna loomine, kus kõik on teretulnud oma tugevate ja nõrkade külgedega, osavõtjad täiendavad üksteist, laagri keskkond ei soosi võrdlemist ega võistlust; hierarhia puudumine ja demokraatlik lähenemine.

Poliitilised eesmärgid: rõhk eesti pärimusmuusikal ja selle propageerimisel, oskus asetada eesti pärimusmuusika ja kultuur maailma konteksti.

Pedagoogilised eesmärgid: pärimusmuusika õpetamise ja õppimise meetodite arendamine; pärimusmuusika ajakohastamine ja rahvusvahelisus; muusika detailne käsitlemine; lavaline treening ja kontserdiproduktsioon.

Professionaalsed eesmärgid: oma ala parimate professionaalide käe all õppimine, pärimusmuusika uusimate suundade järgimine, vana ja uue osav ühendamine.

Füsioloogilised eesmärgid: liikumine loova tegevuse abil, elus tasakaalu otsimine pillimängu ja liikumise vahel.

Sotsiaalsed eesmärgid: eri kultuuridest pärit laste ja noorte kohtumine, otsesuhtluse õppimine; keelte, kommete ja kultuuride tundma õppimine; eri taustaga noorte tutvumine; muusika kui suhtlusvahend; tavakoolist erinevad õppimise viisid ja suhtlemiskunst.

Vestlusringi juhtinud Krista Sildoja on „Eesti etno“ laagri algataja ja etno­laagrite korraldaja aastatel 1997–2005. Vestluse aitas salvestada Raivo Sildoja, „Eesti etno“ juhendaja aastatel 1997–2005.

1 Esilinastub film pärimusmuusika lummusest, 21. VII 2022. https://www.viljandifolk.ee/festivalist/uudised/esilinastub-film-parimusmuusika-lummusest

2 Eesti Pärimusmuusika Keskus, Mis on etno?. https://www.folk.ee/meist/koolitused/etno/mis-on-etno

3 Intercultural Learning through Peer Education in Traditional Music. https://jmi.net/programs/ethno

4 Vt näppäri-meetodist lähemalt: https://www.napparit.fi/en/the-nappari-method/

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht