Eesti jazzis on põnevad ajad

Peedu Kass

Eesti esimesest jazzikontserdist möödub tuleval sügisel juba 80 aastat. Milline näeb välja aga tänane pilt kodumaises jazzielus? Varem „džässi” kirjapildiga pruugis muusikastiili lai spekter ei üllata tänapäeval enam kedagi ja nii on see ka kohalikul muusikamaastikul. Sulnis klaveritrio, svingiv kvartett, mässumeelsed avangardistid või soulilik mini-bigbänd – kõik nad esindavad rohkem või vähem tänast jazzi ning selle bände ja muusikuid. Mitmekülgsust kinnitab ka see, et jazzihariduse või -taustaga muusikuid kohtab nii rock-, pop-, folk­bändides kui ka isegi ERSOs. Siiski on nn jazzimees juba valivam, kaaludes hoolega, mida ja kellega ta ette võtab. Olukord on positiivses mõttes pöörasem kui iial varem, kuna aeg on meile kätte mänginud piiramatud võimalused mitmekülgsete koosluste tekkeks ja viljakaks sünergiaks. On see Kadri Voorand Trio oma jõulise ekspressiivsusega või Kristjan Randalu filigraanse klaveripuudutusega, üks on kindel – Eesti jazzis on väga põnevad ajad!

Aasta 2014 on olnud valdkonnale oluline mitmel põhjusel. Kümnendat sünnipäeva pidasid nii Eesti jazziliit kui ka EMTA jazziosakond. Võimsa programmiga tähistas oma 25. sünnipäeva Eesti jazzi esindusfestival „Jazzkaar”, tuues publiku ette kaua oodatud staarid nagu Pat Metheny ja Bill Frisell. Kõigi nende oluliste sündmuste jäädvustamiseks salvestas ERR veebruarikuise Eesti jazzi galakontserdi, kus astus üles 12 erinäolist ansamblit. „Jazzkaarelt” jõudis nii televaatajate kui ka raadiokuulajateni galakontsert „Noor eesti jazz”, mille fookuses olid viimaste aastate parimad noored muusikud ning duo Kristjan Randalu ja Vaiko Eplik. Aasta alguses alustas Tatari tänaval tegevust jazziklubi Philly Joe’s, mis on esimene muusikute poolt hallatav ja kureeritav kontserdipaik. Sellise koha olemasolu on andnud märkimisväärse impulsi jazzielu elavdamiseks.

Kadri Voorandil on olnud särav ja produk­tiivne aasta, mida kroonib ka helikunsti sihtkapitali aasta-auhind.

Kadri Voorandil on olnud särav ja produk­tiivne aasta, mida kroonib ka helikunsti sihtkapitali aasta-auhind.

Heiti Kruusmaa

Elame ajal, kus meisterlik pillikäsitlus ja karakteerne tämber tunduvad iseenesestmõistetavad. Noored muusikud õpivad järjest kiiremini osavalt pilli valdama ning peavad aina varem hakkama mõtlema esitatava terviku ja sisu peale. Tuleb tõdeda, et just paljud noorte kollektiivid on toonud meie jazzmuusikasse värskust. Jõuline pealekasv on teinud ka konkurentsi tihedaks ning kogenumad muusikud veelgi rohkem pingutama sundinud. Selle tulemusena näeme igal aastal vahvaid projekte Eesti jazzi raskekahurväelt nagu näiteks Jaak Sooäär ja Heavy Beauty või siis Taavo Remmel ja Fine5 tantsijad eriti interdistsiplinaarse kavaga. Konkurentsi suurenemises on oma panus ka neljal jazziharidust pakkuval Eesti õppeasutusel, kust igal aastal tuleb diplomeeritud jazzmoosekante. Nad ei piirdu tihtilugu ainult Eestis õppimisega, vaid standardiks on saanud enda täiendamine välismaal.

Ei ole suur saladus, et meie riigi struktuurid kohtlevad jazzi võrdsemalt kui iial varem. On äärmiselt tervitatav, et kultuurkaptali helikunsti sihtkapitali aastapreemia laureaatide hulgas on jazzmuusikuid – sel aastal lausa kolm! Riigi roll selle muusikažanri toetamises ja edendamises on olnud väga suur. Ühe tavatu näitena võib mainida kevadist „Jazzkaart”, mida EASi toel külastas 16 välisajakirjanikku. See aitas viia kuuldused meie jazzist mitme maineka erialase väljaande kaante vahele. Kriitikud ei piirdunud ainult üldsõnalise tutvustusega, vaid ajakirjade veergudele jõudsid muusikute nimed. Tänu sellele saab üha enam Eesti muusikuid kasutada mõnd tsitaati ajakirjast Jazzwise või Allaboutjazz, mis on läänemaailmas väga suure tähtsusega. Kõlab võib-olla liiga naiivselt, kuid uskuge mind, sellel on mõju! Suurimal jazzmuusika eksportmessil „Jazzahead” on meie kohalolek saanud juba standardiks ja seal jagatud kogumikplaadid on toonud mitmele artistile väliskontsertide pakkumisi. 2015. aastaks on esmakordselt ka üks Eesti kollektiiv valitud sealsamas toimuvale showcase’i ülesastumisele, mis on meile suur tunnustus.

Palju kõneainet on alati tekitanud küsimus, milline on Eesti jazzi kõla ning kas ja millal võiks see eraldiseisva kaubamärgina saavutada rahvusvahelise renomee. Mis puudutab kõla, siis ma julgustan sellele küsimusele mõtlema natukene teise nurga alt. Oleme alati tegutsenud mitme kultuuriruumi ristteel, sestap on vältimatu, et meie kõla moodustumisel on tuntav osa juba meid ümbritseval muusikakultuuril. Seetõttu tundub mulle, et Eesti jazzi kaubamärk saab tuleneda eelkõige spetsiifilisest esteetikast, mis on siinmail välja arenenud. See on n-ö üldiste väärtuste ja reeglite kogum, mille tulemusena on kogu Eesti jazzmuusikal alati midagi ühist. See võikski defineerida Eesti jazzi kõla. Selleks, et see ka piiri taga tunnustust leiaks, läheb vaja ainult stabiilsust ja jätkusuutlikust.

Kui arutleda veel sound’i kui rahvusvahelise kaubamärgi üle, siis ei maksa unustada ka selle fenomeni miinuseid. Kujutagem ette noort saksofonisti Norrast: kodumaal ei soovi keegi, et ta kõlaks kui Jan Garbarek, väljaspool kodumaad eeldavad jällegi kõik, et ta vähemalt natukenegi meenutab Garbareki. Või püüdku mõni Brasiilia muusik teha Euroopa-turnee, ilma et mängiks mõne bossa nova. Seetõttu kõlavadki paljude suurte jazzimaade ansamblid sageli natukene sarnaselt. Julgen öelda, et oleme siinmail suutnud vältida ühtse malli järgi joondumist. Meil ei ole selget trendi, kus muusikud juba aimavad, mis võiks olla publikule ja ala tegijatele meeltmööda. On inimesi, kes arvavad, et see on halb. Et võiks ju ka meie kunagi maailmas laineid lüüa oma Eesti jazzi kindla ja üldtuntud kõlaga. Minu meelest aitab praeguses faasis valdkonna arengule kaasa just ühese trendi puudumine, mis hoiab kõikide kaardid ja võimalused lahti. Jääb alles julgus eksperimenteerida, väljuda mugavustsoonist ja katsetada eri stiile. Tulemuseks paindlikkus, žanriülesus ja võime vajadusel kiiresti reageerida muutustele maailma muusikaväljal.

Paistab, et publiku hulgas on jazz aina enam kuulajate südameid võitmas. Seda näitab jazzilembese Raadio Tallinna suur kuulatavus, rohke jazziplaatide üllitamine, noore publiku pealekasv, „Jazzkaare” tänavune publikurekord 20 000 kuulajaga ja ka eratoetajate abikäsi jazzisündmuste korraldamisel. Kas võime olla tunnistajaks olukorrale, kus kunagi mässumeelsusest välja kasvanud ja Nõukogude Eestis aastaid keelu all olnud muusikastiil on meie kultuuriruumis muutumas hoopis mainstream’iks?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht