Eesti keelpillikvartett Estonia kontserdisaalis!

Toomas Velmet

„Violino bis!”: keelpillikvartett Prezioso ja Age Juurikas (klaver) 26. I Estonia kontserdisaalis. Eks neid ole seal ennegi esinenud, kuid millal viimati eestimaine ja õhtut täitvalt, ei meenu hetkel sugugi. Olid ajad, kui vaatasime igatsevalt Leedu poole ja unistasime, et meilgi kujuneksid välja traditsioonid ja tegutseksid professionaalsed  kõrgtasemel keelpillikvartetid, kes hoiaksid publikut kursis kõigi selle kammermuusika žanri väärtustega.

Nüüd on meil traditsioonid Tallinna Keelpillikvarteti ja Tobiasenimelise näol, lisaks oma tee alguses „Con brio” laureaadid TetrArchi ja Prezioso. TetrArchi liikmed on praegu mööda Euroopat laiali, aga Prezioso kutsus 26. jaanuaril kõiki kuulama Sergei Prokofjevi, Erwin Schulhoffi (1894–1942) ja César Francki loomingut. Kontsert anti Eesti  Kontserdi sarja „Violino bis!” raames, mille eest saab korraldajaid tänada hüüetega „bravo!” tehtu eest ja tulevikulootuses „bis!”. Prezioso koosseis on hästi noor, kuigi koos on neid nähtud-kuuldud juba viis aastat. AnnaLiis Nahkur (I viiul), Mari-Katrina Suss (II viiul), Anne Ilves (altviiul) ja Andreas Lend (tšello) on kõik tudengid ja kõik ER SO orkestrandid, kuid neid jätkub ka kvartetikursustele maailmas, rääkimata oma eriala meistrikursustest. Kord  on osaletud ka rahvusvahelisel konkursil, kust tuli IV koht, mis ei ole üldse paha. Seega on tegemist kvartetimängu fanaatikutega ja see žanr nõuabki pühendumist. Juhendab kvartetti aga oma žanri tippspetsialist, Peterseni kvarteti tšellist Henry-David Varema. Kontserdi kava oli traditsiooniliselt akadeemiline, aga hästi põnev. Prokofjevi kahest kvartetist ongi huvitavam nr 2, mis on kirjutatud suure sõja ajal, kui helilooja elas Põhja  Kaukaasias Naltšikis ja kasutas teose loomisel ka kohaliku kabardiini-balkaari rahvamuusika koloriiti. Nii on teos Prokofjevi loomingus erilisel kohal just oma ekstravagantse helikeele tõttu.

Prezioso sai keeruka partituuri esitamisega väga hästi hakkama ja tegi meie publikule Prokofjevi tundmatu teose (võib vist nii öelda küll) omaseks ja igati vastuvõetavaks. Suurepärane teos kava sissejuhatuseks – publiku poolehoid oligi selgelt võidetud. Erwin Schulhoff sündis Prahas ja sai pianististimelapsena Dvořákilt tõuke järjekindlalt loominguga tegelda. Kuigi ta oli õppinud Prahas, Viinis, Leipzigis ja Kölnis, lõppes kõik sellega, et modernisti ja džässpianistina alustanust ning otsingutes siia-sinna ekselnust sai hoopis kommunist ja Nõukogude Liidu kodanik, kes suri Saksa koonduslaagris. Prezioso esitas Schulhoffi „Viis pala” (1923) pühendusega Darius Milhaud’le. Perioodi 1923–32 nimetataksegi  helilooja kõige väärtuslikumaks ja tuleb tunnistada, et need viis tantsu olid ka esituslikult kava kõige karakteersemad ja õnnestunumad.

Traditsioonilises kvartetikavas kantakse sageli ette ka mõni klaverikvintett, nii ka seekord: kava teise poole täitiski oma žanri üks tippteoseid, Francki Klaverikvintett f-moll (1879). Harjutud on sellisel puhul sõnama, et keelpillikvarteti kontserdil oli kaastegev pianist. Mina soovin küll, et öeldaks või kirjutataks:  solist oli pianist. Kuidas nimetatud kooslust ka ei trakteeritaks, on tegemist ikkagi sooloklaveriga keelpillikvarteti saatel. Kontsertklaveri (kõlaline) kaal teeb pianistist tema tahtest hoolimata ansambli liidri ning seda ei maksa kunagi varjata. Prezioso solistiks Francki teose esitamisel oli Age Juurikas, keda ei pea eesti publikule ega lugejatele sugugi tutvustama. Mulle jäi esitusest mulje, et polnud päriselt selge, kes kannab liidri vastutust. Ei maksa  arvata, et esitus ebaõnnestus, kuid teos ei täitnud kavas seda kulminatsiooni kohta, kuhu ta oli planeeritud. Formaalselt oli kõik korras, meisterlikkust jätkus kõigil, kuid tunda oli teatavat ansamblilist ja kõlalist „krampi”, kohati isegi intonatsioonilist ebatäpsust, mis kontserdi esimeses pooles, intonatsiooniliselt palju keerukamas (Prokofjev) keskkonnas oli vägagi täpselt teostatud. Ka esituslikud tempod Kvintetis ei olnud veenvad ning eriti väärtusliku  II osa Lento, con molto sentimento tempo küll Lento raamesse ei mahtunud. Sageli ongi suurte romantiliste helitööde esituse peaprobleemiks teose dramaturgia kujundamine, vormi haaramine – parim viis asi konditsiooni viia on lavapraktika. Keelpillikvarteti žanr on kallis (prezioso), aga väärtuslik (prezioso) ja need noored interpreedid on vägagi väärt oma nime väärtustama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht