Eesti muusik ja eesti muusika

Ia Remmel

„Eliitkontserdid“: Peep Lassmann (klaver) 10. II Estonia kontserdisaalis.

Peep Lassmanni kava põhiosa hõlmas eesti muusika.

Jake Farra / EIL

Meil on palju häid ja erilisi heliloojaid. Vähem on võib-olla teadvustatud, kui palju on Eestis sisukaid ja eriilmelisi muusikuid-esitajaid. On ikka justkui mure, kuidas jätkub neile esinemiskohti ja eneseväljendusvõimalusi. Interpreetide liidu ja Eesti Kontserdi „Eliitkontsertide“ sarja üks väärtusi on asjaolu, et see annab läbilõike meie eriilmelistest esitajatest ja kõrvutab neid – nii paistab kõigi isikupära tugevamalt silma. Paar sõna siiani selles sarjas mänginutest: klaveriduo Kai Ratassepp ja Mati Mika­lai rütmiergas, viimistletud, väljendusrikas esitus, Mari ja Mihkel Polli kõrge tase ja euroopalik esituslaad, artistlik, ootamatu ja eksperimendijulge Kadri-Ann Sumera, uudne noorte mängijate kooslus Riivo Kallasmaa, Triin Ruubel, Egert Leinsaar, Johanna Vahermägi ja Andreas Lend, Tanel Joametsa eksalteeritud ja piire kompav esitajanatuur, 40. tegutsemisaastat tähistanud klaveriduo Nata-Ly Sakkos jaToivo Peäske küpsus ja oskuslikkus ning nüüd veebruaris Peep Lassmanni intellektuaalne, filosoofiliste tagamaadega mõtisklev esitusviis.

Pole vist palju neid kõrgkooli rektoreid, kes jõuaksid selle nõudliku ameti kõrvalt tegelda oma erialaga sellisel viisil, nagu on seda teinud Lassmann. Ehk tasub siinkohal meenutada Lassmanni muusikalisi juuri – pianistidele on koolkonnad ja õpetajad väga olulised. Lassmanni õpetajaks oli Heljo Sepp, kes omakorda õppis Heino Elleri ja tema abikaasa, Peterburi kooliga pianisti Anna Elleri juures. Teiseks mentoriks on Peep Lassmannile aga Moskva konservatooriumis assistentuuris olnud üks Venemaa suuremaid pianiste Emil Gilels.

Kontserdikava on pianisti sõnum, milles väljenduvad tema otsingud, see, mis teda sel ajahetkel huvitab ja erutab. Esimese teosena mängis Lassmann Bachi „Hästitempereeritud klaverist“ neli esimest prelüüdi ja fuugat. Ega olegi sellest muusiku piiblist viimasel ajal Estonia kontserdisaali lavalt palju kuulnud ning tõlgendus äratas huvi kuulda tema esituses sellest tsüklist rohkemgi. Ainsa romantismiajastu teosena oli kavas Chopini „Hällilaul“. Esitus meeldis, see oli mängitud kargelt, maitsekalt ja peene kõlatunnetusega.

Lassmannile on alati olnud lähedane eesti muusika ja nüüdki, vabariigi aastapäeva eel, hõlmas see tema kavast põhiosa. Ta andis ajastulise läbilõike eesti klaveriloomingust: Saare ja Tubina prelüüdid, Elleri „Kellad“ ja „Tokaata“, üks Tormise kolmest prelüüdist ja fuugast (1955/1959), Sumera „Pardon Fryderyk“, Mägi „Lapimaa joiud“, Pärdi „Aliinale“ ja muidugi päris uued teosed nagu Tõnu Kõrvitsa „Kolm pala“ (2014) ja Helena Tulve „Laula mulle õitsvast puust“ (2013). Lassmannil on väga hea nüüdismuusikatunnetus ja -mõistmine: ta mängis teoste struktuuri väga selgeks ning tema loodud kõlamaailmad panid kuulatama. Taas kord võis veenduda, kui palju on meil inspireerivat klaverimuusikat.

Igal kontserdil on omad kõrghetked, minule olid seekord nendeks Saare, Tubina ja Elleri esitus. Armastan Saare 1911. aastal loodud prelüüdide juugendlikku liinide elegantsi ja Tubina 1930. aastate prelüüde, kus on maitsekalt ja isikupäraselt kasutatud eesti rahvaviisi. Alati vaimustun Tubina teise prelüüdi ootamatult võimsatest passaažidest, mis läbistavad justkui kogu olemuse. Nii Saar kui Tubin olid mängitud peene kõlatunnetusega, iga pisimat rütminüanssi märgates. Selline esitus andis neile miniatuuridele mingi sügavama ajastumõõtme. Elleri „Kellad“, eesti klaveriloomingu võib-olla üks esitatum lugu, kõlas värskelt ja veenvalt. Nii selle kui ka „Tokaata“ tõlgenduses oli mingit mehisust ja kõlalist lopsakust, millest Ellerit mängides vahel kipub puudu jääma. Võib-olla leiab Lassmann kunagi aega Saare, Tubina või Elleri teoseid ka suurema valikuna plaadistada. Tahaks seda väga loota.