Eesti oma Midsomer (ilma mõrvadeta)

Kogukonnafestivalil on Suure-Jaanis ilmselt ees veel palju aastaid, kuid korraldajad võiksid panustada veidi rohkem ka taustajõududesse.

KADRI STEINBACH

XXV Suure-Jaani muusikafestival 17. – 23. VI, kunstiline juht Andres Uibo.

Juuni lõpus peeti veerandsajandat korda Suure-Jaani muusikafestivali, mille kauba­märk on läbi aastate olnud päikese­tõusukontsert ning kohalike heliloojate muusika.

Sattusin Suure-Jaani festivalile esimest korda ning sain tänu sellele ilmselt jälgida festivali n-ö kõrvalt paremini kui need, kes olid seal juba mitmendat või mitmekümnendat korda. Juubelifestivali alustuseks oli kokku kutsutud vestlusring, kus osalesid festivali endised ja praegused korraldajad. Vesteldi Suure-Jaani kultuurimaja (Kondase maja) saalis, mis on kenasti renoveeritud pisike ruum. Publiku ees olid korraldajad ning publikuks peamiselt inimesed, kes on festivaliga olnud kuulajana kaasas 25 aastat, lisaks paar juhukülalist nagu mina. Meenutusi ning festivali algusaegadest pärit seiku oli kuulata huvitav, kuid seal istudes hakkas mind üha rohkem painama vestlusringi õhkkond, mis leidis lahenduse alles hilisematel kontsertidel. Mida see kõik mulle meenutab? Ja ühtäkki sain aru. See on ju Inglise krimiseriaalidest tuttav maakoha idüll: tullakse kokku ühel kultuurifestivalil, mis on sealsamas toimunud juba kaua. Väike külakultuurimaja saal, puulehtede vahelt piiluv õhtupäike, jalgrattal ning jala saabuvad väärikamas eas kuulajad ning morsilaud pärast vestlusringi – see kõik tekitas turvalise ja koduse kogu­konnatunde.

Mõtlesin mitu korda, kellele on see festival suunatud. Kava on koostatud väga erisugustest esinejatest: ühel õhtul saab kuulata Lõõtsavägilasi, teisel Vox Clamantist. Seega ei otsi festival žanriühtsust. Tegemist on justkui assortiikarbiga, kust saab omale välja noppida huvipakkuvama maiuse, kuid nagu ikka assortiiga juhtub, on mingid kommid ebapopulaarsemad ning jäävad karpi seisma. See võibki tähendada, et publikut ei jagu võrdselt igale poole ning nii mõnedki pärlid jäävad teenimatult varju.

Spordisaali sümfooniad

Vestlusringist selgus, et üks festivali ideedest on olnud tuua Suure-Jaanisse suuri koosseise – orkestreid ja koore. Seekord oli orkestreid kaks: üks avapäeval ning teine eelviimasel. Mõlemad orkestrid mängisid Suure-Jaani gümnaasiumi saalis, mis on mõeldud sportimiseks. Ja kahjuks ei toetanud see orkestreid akustiliselt sugugi. Ühest küljest saan aru: Suure-Jaanis pole ühtegi nii suurt saali, kuhu orkester ära mahuks, ning alternatiiv on orkestreid mitte tuua. Teisest küljest läks kõlapildis väga palju kaduma, kuna spordisaali ventilatsioon on nii tugev, et tekkis tunne, justkui seisaks Suure-Jaani gümnaasium neljarealise maantee ääres, mitte asulavaikuses.

EMTA sümfooniaorkester koos selleaastaste lõpetajatega jättis üldiselt hea mulje. Eriti tahan kiita soliste: kõigis oli kõrgkoolilõpetajatele omast põlemist ning mängiti naudinguga, mis mõnikord on isegi olulisem kui tehniline täius. Väga hästi kõlas Erkki-Sven Tüüri „Arhitektoonika VII“ Maria Eloneni (flööt), Anni Ritsoni (klarnet) ning Susanna Liisa Onoperi (klaver) esituses. Muusikud nautisid ansamblimängu ning omavaheline peen tunnetus andis ka kuulajale võimaluse muusikat nautida. Sama peenelt kõlasid ka Peeter Margus (viiul) ja Georg Maaten (viiul) J. S. Bachi kuulsas Largo ma non tanto’s (BWV 1043). Kontserdi lõpetas Raveli klaverikontsert G-duur (solist Evita Lohu), kus mul oli spordisaali akustika pärast kõige rohkem kuulajaist kahju: kõik peened nüansid ja kõlavärvid läksid kahjuks kaduma ning Raveli värvikas orkestratsioon ei pääsenud esile. Omaette teema sel kontserdil oli Rebecca Kontuse etteaste. Sisu poolest väga hea – omaloodud ja orkestreeritud džäss tõotas kõlada väga hästi. Kahjuks ei olnud korraldajad mõelnud selle peale, et laulu ja džässtrio võimendamine ei tähenda ainult mikrofonide püstipanemist, vaid nõuab ka inimese (s.t oskusliku heli­inseneri) sekkumist. Ilmselt on see koht, kus festival peab rohkem tänapäeva tulema. Üha rohkem on muusikat, ka klassikalises repertuaaris, kus on vaja mõnda pilli orkestri ees võimendada, ning sellisel juhul tasub kaasata professionaal, kes on sellega varem tegelenud.

ERSO kontserdi puhul juba veidi teadsin, mida spordisaalist ning selle akustikast arvata. ERSO toimis aga ses saalis veidi paremini. Orkester on suurem ning kõlajõud võimsam, samuti oli repertuaar suuresti selline, et ei nõudnud väga peent nüansirikkuse väljakuulamist (v.a mõned teosed ja hetked, näiteks lisapalana esitatud Valentõn Sõlvestrovi lugu, mis kadus jällegi ventilatsioonimürasse).

ERSO alustas Sibeliuse „Finlandiaga“ ning lõpetas Artur Kapi neljanda sümfooniaga. Sinna vahele mahtusid Brahmsi kaks „Ungari tantsu“ (nr 2 ja nr 5) ning Andres Uibo viiulikontsert. Dirigent Xandi van Dijk tegi suurepärast tööd: tema energia paistis kaugele ning isegi aeglasemad teosed (nt Uibo oma) ärkasid tema käe all ellu. ERSO kontsert, nagu tegelikult kogu festival, oleks vajanud aga veidi põhjalikumat kavalehte. Praegu oli kogu festivali kavaleht ainult lugude nimekiri, kuid avada oleks tulnud ka mitme loo kontekst. Mis aastal on Uibo kontsert kirjutatud? (Vastus: 2013. aastal, pühendatud Andres Mustonenile.) Milline on Artur Kapi teose kontekst? (Vastus: sümfoonia on kirjutatud 1948. aastal, ühel eesti muusikale kõige keerulisemal ajal.) Muidugi võib öelda, et muusika räägib iseenda eest, kuid ometi aitab teose ajastu ning konteksti avamine kuulajal seda paremini mõista. Kapi neljas sümfoonia kõlas üllatavalt värskelt ning tundus, et orkester nautis selle veidi teistsuguse teose ettekandmist väga. Aga jällegi – ehk tasuks toimkonnal kaasata üks muusikateadlane, kes kirjutaks kavainfo veidi rohkem lahti ning aitaks sellega kuulajad poolele teele?

Kammerlikud kohtumised

Vastukaaluks suurtele koosseisudele kuulasin ka pisemaid kooslusi, kes esitasid muusikat keskajast klassitsismi ja tänapäevani. Neist kõige põnevam oli Olustvere leivakojas aset leidnud Taavi Kerikmäe (klavikord, harmoonium, teremin) ja Anna-Liisa Elleri (kandled, torupill) kontsert. Barokkmuusika, mis on esitatud kandlel ning klavikordil või harmooniumil, kõlas suurepäraselt ja veenvalt. Kontserdipaik oli samuti üles seatud nii, et publik istus interpreetidest peaaegu meetri kaugusel, mis on selliste intiimse ja vaikse kõlaga pillide puhul ainuõige lahendus. Peale duode jäi eriti eredalt meelde Anna-Liisa Elleri ülimalt meisterlik Rameau interpretatsioon, kus ei tekkinud vähimatki küsimust, kas kromaatiline kannel sobib barokkmuusika esituseks või mitte.

Vox Clamantise kontsert Suure-Jaani õigeusu kirikus oli ootuspäraselt kõrgetasemeline. Kontsert oli justkui teenistus, kus gregooriuse laulud vaheldusid Kreegi, Pärdi ning Uibo teostega. Mõtlesin kontserti kuulates, kui üllatavalt värskelt kõlavad Kreegi „Taaveti laulud“ – Vox Clamantisel õnnestus neid esitada nii veenvalt, et sealt kumas väga tugevalt läbi Kreegi tugev emotsioon ning meisterlikkus: ta on leidnud talle olulistele sõnadele ja sõnumile ainuõige muusikalise vormi. Samuti kõlas suurepäraselt, värskelt ning huvitavalt lisapala, Mart Saare „Miks sa nutad, tammekene?“.

Klassitsismi kuldteoseid mängis ajaloolistel keelpillidel keelpillikvartett Canzonetta. Oli näha, kuidas publik elavnes, kui kõlasid Mozarti „Väikese öömuusika“ avataktid, seega oli ehk klassikalise kuldrepertuaari valik igati õigustatud.

Kogukonnafestivalil on Suure-Jaanis ilmselt ees veel palju aastaid. Siiski tundub, et festivali korraldajad võiksid astuda sammu edasi ning panustada veidi rohkem ka taustajõududesse: peale helivõimenduse ning kavalehe vajaks uuendamist ka festivali visuaalne identiteet. Kontsertide reklaamplakatite kujundus on kahjuks jäänud pidama festivali algusaega. Samuti võiks mõelda sellele, kuidas ning mil viisil uut publikut kasvatada – praegune publik on lojaalne, kuid suuresti vanemaealine. Juubelile pühendatud vestlusringis ütles üks endistest korraldajatest, et tuleb ka 35. ja 65. festival – väga loodan! Sest Eesti oma idülliline Midsomer (kahtlemata ilma mõrvadeta!) väärib igal juhul külastamist, kas või rahuliku atmosfääri ning väike­linliku olemise poolest.