„Eesti popsist” ja eesti popist

Tauno Maarpuu

Eelmise aasta lõpus ilmus Eesti plaadilettidele CD-kogumik „Eesti pops 1”. Mitmemõtteliselt humoorika pealkirjaga uuemat eesti muusikat koondava plaadi andsid välja ansambli 3Pead loomejõud Erkki Tero ja Janek Murd, kellelt on ka kogumiku idee ja teostus. Plaadi pealkiri ja koostajate väljaöeldu annavad piisavalt alust väiteks, et tegemist on mõttelise järjega aastatel 1979 – 1990 ilmunud plaadifirma Melodija 11-osalisele vinüülplaatide  seeriale „Eesti pop”. Tinglikult võib sama seeria jätkajateks lugeda ka 1991. aastal plaadifirma Ritonis alt ilmunud vinüülplaati „Eesti pop XII ” ning suuremate mööndustega ka 1993. aastal Forte välja lastud helikassetti „Eesti pop XIII : La Rocco Metal special”.

 

Enim tundubki kõnealune valimik jätkavat „Eesti popi” 11. ja 12. osaga alustatut. Just need kaks kogumikku tutvustasid esmakordselt laiemale kuulajaskonnale seni vaid melomaanide  huviorbiiti kuulunud muusika äärealasid. Kõlasid ju nimetatud kogumikel tolleaegsed nn alternatiivbändid Röövel Ööbik, The Anachrones, J.M.K.E., Kulo, Shower jt. Samas kui „Eesti popid” nr 1–10 andsid ülevaate eelkõige tollal populaarsetest ja plaadistamisvõimalusega nn laiatarbeartistidest: Jaak Joalast, Ivo Linnast ja Anne Veskist kuni Ruja ja Mahavokini. Eelkäijatega sarnaselt katavad ka „Eesti  popsil” üles astuvad bändid ja sooloartistid laia spektrit eesti muusika hetkeseisu sellest osast, mis ei mahu klassikalise muusika ega kitsamas tähenduses popmuusika alla.

Nii viimastel „Eesti poppidel” kui „Eesti popsil” kõlav muusika on popmuusika laiemal skaalal, milles ühes otsas on popp (kui kergemuusika) ja teises klassikaline muusika, kuid kindlasti mitte kitsamal skaalal, mille ühes otsas on popp (kui peavoolu-, raadiopopp) ja teises  underground. Nii liigitub plaadil kõlav laiemas mõttes popiks koos peavooluga, mitte ei vastanda end viimasele. Ühtlasi lisab plaat oma tänuväärse panuse nende tihti kunstlike ja ajale jalgu jäänud piiride ähmastamisse, millega on harjutud eraldama raadios päevasel ajal mängimiseks sobilikku ja „muud muusikat”. Lisatähendusi loov s „popi” lõpus viitab autorite soovile haakida end ühelt poolt muusikaga, mis liigitub plaadi arvatava sihtgrupi jaoks nn rea-popiks, kuid ühtlasi end sellest distantseerida. Võib ju „pops” tähendada nii kanepimahvi kui Eesti ajaloost tuttavat kehviktalupoega ehk saunikut.

Vaatamata plaadi sisututvustuse lõpuhõikele „Järgmise mahvini!”, näib plaadi iseloomustamiseks isegi rohkem sobivat sõna „pops” viimane tõlgendus. Seda juba seetõttu, et enamik plaadil kõlavaid artiste on vähemalt mõõdetavalt edukuselt Eesti muusikamaastikul  pigem sauniku kui jõuka taluperemehe rollis. Ka ei leidu siin reggae’t või psühhedeelset rokki, mille tegijaid ja kuulajaid on harjutud kergemate mõnuainetega seostama. Kui reeglina ilmuvad kogumikud anonüümsena, s.t väljaandjast on teada heal juhul plaadifirma nimi ja harvemal konkreetne koostaja, siis siin on tegemist omalaadse „autorikogumikuga”, mis moodustab hästi voolava terviku ja kus tunneb ära koostajate  käekirja. Eelöeldut ilmestab asjaolu, et kogumiku 21st loost 11 on plaadil koostajate poolt töödelduna, kandes märkusi „3Pead lõige”, „3Pead versioon”, „Eesti Pops versioon” või „Eesti Pops lõige”. Seejuures oleks vale nimetada plaadil leiduvaid töötlusi remix’ideks, kuivõrd siinse töötlemise eesmärk ei ole olnud anda lugudele töötleja nägu, vaid pigem rõhutada iga loo juures just sellele loole iseloomulikku. „Väikese pintsliga”  on viimistletud lugusid just niipalju, kui see on olnud vajalik kogumiku terviklikkuse huvides. Välja on jäetud eelneva ja järgneva looga sobimatuid osi ja siin-seal lisatud üksikuid pilli- või vokaalpartiisid.

Kogumik on voolav ja eklektilisele stiilispektrile vaatamata sujuvalt kuulatav just tänu hoolikale ja läbimõeldud terviklikule lähenemisele. Plaadi 21 lugu on kõik eri esitajatelt ning loodud või esmakordselt salvestatud aastal  2009. Esile tuleb tõsta koostajate tagasihoidlikkust, kuna plaadile on jõudnud vaid kaks Tero või Murru enda loodud või esitatud pala: ÖÄKi „Gloobus” (Tero) ja 3 Pead „Tuuletõmme” (originaali autor Kaja Kõlar). Neist esimene, meloodilise vokaali ja agressiivsete tehisrütmidega, markeerib 1990ndate alguse ühe nõutuma underground-nime, minimalistliku müraduo ÖÄKi tagasitulekut pärast ligi 15aastast pausi. Ühtlasi on see 2007. aastast peale teine ÖÄKi nime all avaldatud pala (täispikk album on plaanitud ilmuma sel aastal). 3Pead, kuhu lisaks Murrule ja Terole kuulub ka Annie Rist ehk Müürilill, tõusis kohalikku muusikataevasse 2007. aastal plaatidega „Ilusaim heli” ja „Taevaluugid”, mis tõid maitsekalt folki, elektroonikat ja emakeelset poppi segades eesti muusikasse värskeid ideid ja lootust, et autorilaulu ja folgi kõrvale tekib ka elujõuline kohalikku koloriiti rõhutav  popikoolkond.

Kaja Kõlari avaldamata pala, hitipotentsiaaliga „Tuuletõmme” on saanud 3Pea uusversioonis kaasaegse kõla, mõjudes jõuliselt ja veenvalt oma mõtestatud elujaatava sõnumiga (Priit Aimla sõnad). „Eesti popsi” plusside seast tasubki esile tõsta emakeelsete lugude suurt osakaalu: 10 lugu, mis, arvestades instrumentaalpalade ülekaalukust (8 lugu), moodustavad siin tooniandva enamuse. Stiilidest on plaadil esindatud  muu hulgas punk (Chungin & TSOF, Giuseppe Perverdi Big Band), elektrooniline tantsumuusika (Talis ja Kosmosepealinn, Popidiot, Avalon Sutra), müra-rokk (Andres Lõo, Tolmunud Mesipuu), hiphop (Toe Tag) ja indie-rokk (Ans Andur, Röövel Ööbik). Kuigi enamikul esindatud artistidel on oma äratuntav nägu, tõusevad esile Eestis vähem levinud stiile viljelevad artistid, näiteks Multiphonic Rodent (Erki Hõbe) Steve Reichi meenutava  minimalismiga või Imandra Lake (Rein Fuks ja Eve Komp Pia Frausist) kauni eestikeelse shoegazepalaga „Ilus aeg”. Tolmunud Mesipuu instrumentaalne stoner-rokk mõjub nagu aeglasem, kuid oma jõu säilitanud ÖÄK. Pafi (Paavo Eensalu) unelev vokaal-elektroonika „Kahekesi kuul” kuulub samasse koolkonda Ulmeplaatide artisti Tehnoloogilise Päikesega, kes on samuti leidnud oma loomeallika suures osas Sven Grünbergi ajatus filmimuusikas. 

Mõttelise tandemi moodustavad Vaiko Eplik intiimse ballaadiga „Sinu jälg” ja Leslie Da Bass (Leslie Laasner, HU?) samalaadse pühenduslooga „Sinu nõiduses”, mis mõlemad märgivad omakeelse „kvaliteetpopi” uut ja hoogsat taastulekut Eestis. Plaadile on raske teha etteheiteid, kuigi siin leidub lugusid, mis otseselt kogumikule juurde ei anna, kuid mis toimivad hästi üleminekutena lugude vahel (nt industriaal-roki  esibändi Pedigree vaikne instrumentaal). Sellega sarnane neutraalne Kreatiivmootori looke sobib aga hästi plaadi väljajuhatajaks. Üldisest meeleolust hälbib enim ehk Toe Tag oma bravuurika rap’iga „Asfaldiorjad”, mis sobib küll elektroonilisse tantsuplokki, kuid eristub selgelt muust materjalist, olles siin ainus nn raadiopopi esindaja.

Kui rääkida laiemalt hea eesti popmuusika uuest tulekust (pärast 1980ndaid), tuleks  võtta orientiiriks aasta 2006, mil varem britipärast kitarripoppi teinud Vaiko Eplik lasi pärast mõneaastast pausi nime all Vaiko Eplik ja Eliit välja läbinisti eestikeelse plaadi „1.”. Albumil kõlav muusika järgib oma värskel moel parimaid laulukirjutamistavu, jäädes samal ajal piisavalt „tänavatruuks”. Irooniliselt sai plaadi suurimaks hitiks Epliku omaloomingu asemel tema uusversioon Jääääre loost „Kosk”. Laiemat tähelepanu pälvis samal  aastal ka Madis Aesma ja Jaan Pehki „arvutiprojektina” alustanud Köök, kelle plaat „Telegramm” ja lood nagu „Vaatamisväärsused” ja „Suveks Tõrvasse” tõid Eestimaa kogu selle ilus elektroonilisse poppi paljudele meeldejääval viisil. Juba nimetatud 3Pea plaatidega samal aastal (2007) ilmus kogumik muusikaga filmile „Jan Uuspõld läheb Tartusse”, mis näitas lisaks Eplikule särava popheliloojana Sten  Šeripovit (Hannaliisa Uusma lauldud „Tagasiarmumine”, Sääsed „Soo folk”), keda varem teati ansambli Röövel Ööbik kitarristina. 2007. aastast väärib meenutamist ka sõnakeskse popmuusika lipulaeva Sõpruse Puiestee tugev kolmas plaat „Oota mind ära”. 2008. aasta eredaim täht oli HU? (Leslie Laasner, Hannaliisa Uusma ja DJ Critikal). HU? plaat „Film” lugudega „Absoluutselt” ja „Depressiivsed Eesti väikelinnad” võitis põhjusega  nii kriitikute kui publiku poolehoiu. Samal aastal ilmus ka Vaiko Eplik ja Eliidi nime all ilmunud plaatidest seni parim – „3. Kosmoseodüsseia”.

2009. aasta jätkas tuttavate tegijate uute ja heade plaatidega, millest omakeelsete seas jäi parimaks Epliku album „Neljas”, mis tähistab tema edukat rajavahetust intiimsemas ja folgilikumas suunas. Eelmisel aastal ilmus ka mitu väga tugevat ingliskeelset plaati. Aasta alguses ilmunud Popidioti „Antenna of Love” elustas uuel ja särtsakal moel 80ndate süntesaatoripopi (Human League, varane Depeche Mode jt), jõudes indie-klubidest laiema kuulajaskonna teadvusse. Aasta teises pooles ilmunud Bad Applesi teine plaat „The Autumn People” pakkus seni Eestis peaaegu puudunud loomulikult kõlavat head ingliskeelset indie-poppi – muusikat, mille eeskujudeks on nii The Carpenters kui 90ndate shoegaze. Aasta lõpetas võimsa plaadiga juba 1985.  aastal alustanud Röövel Ööbik. Album pealkirjaga „Ringrada”, mis on nende teine plaat pärast 2005. aasta tagasitulekuplaati „Supersymmetry”, sisaldab moodsate kõladega värvikat ja fantaasiaküllast, elektroonikaga põimitud indie-rokki ja mitmeid tugeva popipotentsiaaliga lugusid („Kid’s Stuff Rokk”, „Thulelohe”, „Sal Dat d’Or”). Plaadil on ka kaks emakeelset lugu, mis, tõsi küll, on lauldud veiderdava „väliseesti” aktsendiga.  Meeldiva üllatusena ärkas mullu ellu 80ndate väljapaistvaim Eesti popgrupp Mahavok. Heas vormis ansambel eesotsas laulja Kare Kauksiga ja helilooja Heini Vaikmaaga andis mitu täiuseni lihvitud kontserti, mõjumata vanadele poplugudele ja progelikele instrumentaalidele vaatamata sugugi aegununa. Mõned salvestatud uued lood annavad alust lootuseks, et oodata on ka uut plaati. Vaikmaa lühike instrumentaal „Kusagil  kaugel” on ka „Eesti popsi” avalooks, ühendades mõtteliselt Mahavoki osalusega „Eesti poppe” nende tänapäeva versiooniga. Rõõm on ka tõdeda, et peale on tulemas uus põlvkond popilikuma suunitlusega bände ja lauljaid – Malcolm Lincoln (Robin Juhkental), Marten Kuningas jt, kellelt jääb üle oodata live-esituste väärilisi plaadistusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht