Eestimaine hingepuudutus

Kristiina Ehini õrn energia tõi lavale midagi, mis on muusikas tihti puudu. Sõnad tekitasid atmosfääri, mida muusika aina täitis.

PIPI ÕUN

Öökontsert „Puudutus“ 16. II Estonia kontserdisaalis. Kristiina Ehin (luule), keelpillikvartett M4GNET: Robert Traksmann (viiul), Katariina Maria Kits (viiul), Mart Kuusma (vioola) ja Siluan Hirvoja (tšello). Kavas Kristiina Ehini luule ning Rudolf Tobiase, Heino Elleri ja Tõnu Kõrvitsa muusika.

Olin viimasel ajal võõrdunud klassikalisest muusikast, muusikast üleüldse. Ei teagi, kas see oli seotud talviste ilmade, maailmas valitsevate keeruliste aegade või rahulolematusega hinges. Öökontserdile „Puudutus“ otsustasin viimasel minutil minna just luule pärast, kuid avastasin seal end nautimas iga hetke, enda üllatuseks ka õhtu muusikalist külge.

Kontserti alustati kahe esimese osaga Heino Elleri teosest „Neli pala keelpillikvartetile“, mis mulle väga imponeeris. Kaeblev rahvuslik koloriit viis vaimusilmas kohe suve lõpupäevadesse, mil kõik liigub vaikselt ja mõnusalt omas tempos. Nii ilusat kooskõla ja dialooge eri pillide vahel pole ma ammu kuulnud. Kuigi häid muusikuid on Eestis palju, on kvaliteetseid kammerkoosseise siiski keeruline leida. Mõned inimesed lihtsalt on loodud koos lavale musitseerima ning seda sobivust ei saa kuidagi õppida ega harjutada.

Muusikaga põimus sujuvalt Kristiina Ehini luule. Kui mainitakse tema nime, siis pole ma kindlasti ainus, kellele tuleb meelde pigem koomiline „Aasta ema“ kui kaunid luuleread. Usun, et inimesed, kes tema loominguga varem kursis ei olnud, üllatusid kontserdil meeldivalt. Ehini õrn energia tõi lavale midagi, mis on minu meelest muusikast väga tihti puudu. Sõnad tekitasid atmosfääri, mida muusika aina täitis. Mul õnnestus siduda tunded, helid ja sõnad – mitte just tavapärane Estonia kontserdisaali kontserdielamus.

Juhan Simm on meenutanud, et „Tobiase rahutu vaim ei tundnud seisakut. Mõistes, kui suur tähtsus on kammermuusikal, kutsus ta meie noorte seas ellu keelpillikvarteti“. Rudolf Tobias, kelle sünnist möödub 29. mail 150 aastat, toob oma rahutu oleku saalidesse siiamaani. Tema esimene keelpillikvartett d-moll sobis nagu valatult kava keskele, mil luule rääkis veidi ärevamatel teemadel – õhus oli tunda ilusat eestimaisust. Teose teine osa, mis on seotud Hiiumaaga, ning Ehini sõnad armastusest ja valust tõid tõesti pisara silma. Õnneks ei jäänud kurbus minuga kauaks, selle pühkis „Ida-Soomes“, humoorikas luulereis:

Viru veri ei värise

ja mehed rabavad tööd

Päike ei loojugi päriselt

vaid kütab ja kütab ööd

Siin õitsevad ristikheinad

vastu suvila pleekinud ust

Kõikjal on valged seinad

ja ainult kohv on siin must

Soome on igav ja ehe

tuhat järve ja tulika-aasa

võivad neelata eesti mehe

kui naine ei lähe kaasa

Mis saakski olla eestlaslikum kui rääkida oma põhjanaabrist?

Tobiase keelpillikvarteti kolmanda osa skertso ja finaal tekitasid tahtmise veidi jalga keerutada ning panid nii mõnelgi kuulajal pea helide taktis kaasa õõtsuma. Elurõõmu ja vahvaid kujundeid täis muusika nõudis interpreetidelt professionaalsust ja ärksust, mida laval ka jagus. Kuigi teos loomingukonkursil, milleks oli kirjutatud, auhinda ei pälvinud, võlus see tänapäeva kontserdikuulajaid küll ja esitus oli tunnustust väärt. Publik näitas rahulolu ka välja, plaksutades natuke rohkem, kui on tavaks, ka osade vahel. Anname andeks, võib-olla. „Kas kuulad veel või varjad haigutust, kas mõistad või mõistad hukka?“ (Kristiina Ehin).

Taas kõlas laval mind kontserdi alguses mõtlema pannud Elleri teos, nüüd selle kaks viimast osa. Kuigi võiks arvata, et nii suur paus osade vahel mõjub veidralt, siis mingil imelikul põhjusel see toimis. Muidugi ei ole Rudolf Tobias ja Heino Eller nii erinevad ja teineteisest kaugel, et nende loomingut sel viisil põimida ei oleks võimalik. Miks mitte proovida uusi võtteid ka kava koostamisel? Kristiina Ehini viimane etteaste tol õhtul oli poliitiline mõtisklus. Enamasti ei meeldi mulle looming, mis on liiga tugevalt seotud päevakajaliste karjuvate teemadega, kuid kahjuks ei saa praegusel ajal sõnast „sõda“ ei üle ega ümber. Kuna olin reaalse elu eest kontserdile põgenenud, siis jäid Ehini lõpusõnad ikkagi häirima. Kliima soojenemine ja sõda on muidugi olulised, kuid tol õhtul tahtsin nautida kontserdi alguses loodud õhkkonda.

Olin õnnelik, et Tõnu Kõrvitsa teos „Puudutus“ Rasmus Puuri seades tõi mind tagasi Eestisse, laulupeole – just sellisel lainel tahtsin Eesti vabariigi iseseisvuspäevale vastu minna. Õhtu lõppedes olin tõesti väga rahul, sest olin kogenud midagi, mida iga päev ei koge – head koostööd, seda nii kvarteti sees, Ehini ja oma hinge vahel, publiku ja esitajate ning eri valdkondade lõimumisel. Tsiteerin siinkohal Mingo Rajandit: „Mõistetakse, et kõik on tegelikult üks ja püütakse eri teemade vahel paralleele tõmmata. Luuletajad ja muusikud peaksid ju taipama, et tegu sama asjaga: luule on muusika ja muusika on luule.“ See kontsert andis kinnitust, et muusika ja luule helisevad mus siiamaani ja üks ei välista teist.