Eestlaste kultuurielu Peterburis

Igasuguse kahtluseta võib öelda, et professionaalse eesti muusikakultuuri juured asuvad Peterburi konservatooriumis.

JAAN ROSS

Minu eesmärk on osutada poliitilise ja kultuuriajaloolise, aga ka demograafilise diskursuse mittevastavusele, mis puudutab Eesti suhteid Loode-Venemaaga, esmajoones muidugi Peterburiga. Mul pole kavatsust rääkida kriisidest. Pigem soovin rääkida muutustest, mis on inimeste teadvuses toimunud enam kui saja aasta jooksul, ning keskenduda poliitilise ja kultuuriajaloolise diskursuse erinevustele. Püüan seda teha võimalikult objektiivselt, võiks ehk isegi öelda positivistlikult, tuginedes paljuski kultuuriajaloolaste käsutuses olevale empiirilisele andmestikule.

Eesti poliitilised suhted Venemaaga on üldteada ega vaja siinkohal põhjalikumat käsitlemist. Tänapäeva Eesti välispoliitikas nähakse Venemaa tegevuses Eesti iseseisvusele peamist ohtu. Ajalooliselt on Eesti poliitilise staatuse kujunemine olnud korduvalt seotud sõjaliste konfliktidega, mille osaline oli Venemaa. Samal ajal on aga eesti kultuuris ja ühiskonnaelus valdkondi, mille arengut on mõeldamatu vaadelda ilma Peterburist saadud positiivsete impulssideta. Iseloomulik on, et sajandivahetuse ajakirjandusdiskursuses tähistatakse nimetusega „pealinn“ just Peterburi, mitte mõnda muud linna. Arusaadavalt on selle põhjus olnud ka Eesti ala tolleaegne lõhestumine kahe kubermangu, Eesti- ja Liivimaa vahel.

Püüan Eesti ja Peterburi suhetega seoses osutada esmajoones muusikakultuuriga seotud ilmingutele, kuid sobivaid näiteid võib leida ka teistelt aladelt. Linnalegendina on käibel Eestis elanud baltisaksa kogukonna imestus selle üle, kust võtsid eestlased intellektuaalse ressursi ja kogemused, et 1920. aastatel ja pärast seda üles ehitada täisfunktsionaalne, üldjoontes rahvuslik ühiskond. Ei ole tarvis põhjalikku teaduslikku uurimistööd, et sellele küsimusele vastata. Tarvitseb vaid lugeda meie ühiskonna- ja kultuuritegelaste elulugusid. Suur osa inimestest, kes XX sajandi esikümnenditel Eesti ühiskonna rajasid, opteerusid siia Venemaalt 1920. aasta paiku, olles saanud hariduse ja töökogemused seal. Meile oli õnnelik kokkusattumus, et poliitilised ja majanduslikud olud vastloodud Nõukogude riigis sellist opteerumist soodustasid ning et kahe riigi vahel õnnestus Tartu rahu tulemusel opteerumise tingimustes kokku leppida.

Ameerika politoloog Samuel Huntington avaldas 1996. aastal raamatu „The Clash of Civilizations and the Remaking of World Order“, mille eestikeelne tõlge „Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine“ ilmus 1999. aastal.¹ Raamat kujunes maailmas väga menukaks ning seda ka Eesti poliitikute hulgas. Raamatu teravik on suunatud läänemaailma ja islamimaade suhete kirjeldamisele, kuid Huntingtoni teooriaid on püütud samuti rakendada Eesti ja Venemaa suhete modelleerimisel. Huntingtoni järgi on poliitilised konfliktid tänapäeva ühiskonnas tingitud rohkem kultuurilistest kui ideoloogilistest erinevustest ja vastuoludest. Huntington eristab maailmas kokku üheksat vähem või rohkem selgelt piiritletud kultuuripiirkonda. Eesti kuulub lääne kultuuri ning Venemaa ortodoksi kultuuri rüppe. Piir nende kultuuride vahel kulgeb piki Narva jõge. Sellesse piiri on Huntingtoni järgi kätketud konflikt.

Ajaloolist aspekti silmas pidades on võimalik Huntingtonile üsna mitmes plaanis oponeerida. Narva ja Peterburi vahel asuvat ala nimetatakse Ingerimaaks. Ingerimaa on ajalooliselt olnud asustatud läänemeresoome keeli rääkivate rahvastega ehk vadjalaste, isurite, soomlaste, karjalaste ja vepslaste ning hiljem ka eestlastega. Kui väiksemad läänemeresoome keeli rääkivad rahvad olid valdavalt õigeusklikud, siis soomlased ja eestlased olid põhiliselt luterlased. Vadjalased ja isurid on tänapäevaks loomulikul teel hääbunud või hääbumas. Vepslased ja karjalased on rahvusliku teadvuse mõningal määral säilitanud. Ingerisoomlasi on XX sajandil poliitiliste meetoditega laiali pillutatud ning Ingerimaa on nõukogude võim koloniseerinud peamiselt vene keelt rääkivate inimestega. Ent XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses sai täheldada ka vastassuunalisi protsesse, kui eestlased rändasid välja ning asustasid Eesti ja Peterburi vahel asuvaid maa-alasid, peale Ingerimaa veel Peterburi kubermangu Oudova kreisi ning mõningaid Pihkva kubermangu piirkondi. Kõrvalepõikena märgime, et eestlaste väljaränne on haaranud geograafiliselt väga laia ala, ulatudes Eesti lähiümbruse kõrval Siberisse, Kaukaasiasse, Krimmi ja isegi Türgisse.

Peterburi ajaloolane Nadežda Sadofjeva on oma 2004. aastal ilmunud artiklis analüüsinud eestlastest ümberasujate struktuuri Jamburgi ja Oudova kreisis XIX ja XX sajandi vahetusel.² Jamburg on tänapäeval ümber nimetatud Kingissepaks. 1897. aasta rahvaloenduse andmetel elas Peterburi kubermangus 64 000 eestlast, nendest 12 000 Peterburis. Sadofjeva hinnangul olid Jamburgi ja Oudova kreis Peterburi kubermangus eestlastega asustatud kõige kompaktsemalt. Leidub hinnanguid, mille järgi Oudova kreisis hakkas sajandivahetuse möödudes eestlaste hulk võrdsustuma venelaste omaga.³ Eestlastest asunikud koondusid kaubateede lähedusse, mis ühendasid nende elukohta Peterburi ja teiste keskustega, sealhulgas Narvaga. Märgime, et aastatel 1802–1917 kuulus Narva administratiivselt Peterburi, mitte Eestimaa kubermangu koosseisu. Väärib tähelepanu, et Narva elanikkonna kiiret kasvu XIX sajandi lõpus ei toitnud ainult läänepoolsed Eesti- ja Liivimaa kubermangud, vaid ka idapoolse Ingerimaa rahvad.

Peterburi etnograaf Natalia Juhnjova on oma 2003. aastal ilmunud artiklis käsitlenud Peterburi paljurahvuselist struktuuri XIX ja XX sajandi vahetusel.⁴ 1910. aastal elas linnas seitse rahvus­rühma, kelle osakaal rahvastikust oli suurem kui üks protsent. Kõrvuti sakslaste, soomlaste, poolakate, juutide ja teistega olid nende hulgas ka eestlased. Peale eestikeelse Jaani koguduse liikmete leidus eestlaste seas veel saksa- ja soomekeelsete koguduste liikmeid. Jaani koguduse kõrval on vähem teadvustatud, et Peterburis tegutses 1894. aastast eestikeelne õigeusu kogudus. Uue sajandi algul hakkas õigeusu kogudus kasutama Püha Issidori kirikut, mis ehitati aastatel 1903–1907 ning mis asub Gribojedovi kanali ääres Lermontovi prospekti ja Rimski-Korsakovi prospekti ristmikul. Koguduse esimene preester oli Paul Kulbusch, hilisem piiskop Platon, kelle enamlased 1919. aastal Tartus mõrvasid ja kes kuulutati 2000. aastal pühakuks. Juhnjova kirjutab, et Peterburi vähemusrahvused hakkasid ajaga assimileeruma, kuid märgib, et kõrvuti venelastega assimileerusid eestlased ka sakslastega. Juhn­jova on korduvalt väitnud, et 1885. aastal avati Peterburis eesti õppekeelega keskkool, mis läks küll 1906. aastal üle vene õppekeelele. Tõsi, eestikeelsetest allikatest pole mul õnnestunud sellele väitele kinnitust leida, kuid kui see nii oli, siis on see mitu kümnendit varem, kui loodi Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Keskkool, praegune Miina Härma gümnaasium (see oli 1906. aastal). Juhnjova üldistab: selleks et vähemusrahvusest diasporaa suudaks võõrkeelses keskkonnas juhtida (vn возглавить) rahvuslikku vabadusliikumist, on vaja, et selle kogukonna liikmete olukord oleks emamaaga võrreldes parem. Ja autori arvates see eestlaste puhul nii oli.

Eesti uurijatest on Peterburile ja seal elanud eestlastele kõige enam tähelepanu pööranud ajaloolane Raimo Pullat. Üks huvitavamaid küsimusi Peterburi eestlastega seoses on nende arv metropolis. Huvitav on märkida, et kuigi lätlaste arvukus on eestlastega võrreldes alati olnud suurem, elas Peterburis lätlasi eestlastest vähem. Seda saab põhjendada Eesti soodsama asukohaga Peterburi suhtes, kui on Lätil. On ilmne, et sajandivahetuse aegu on eestlasi elanud Peterburis absoluutarvuna rohkem kui mis tahes Eestimaa linnas. Seega on demograafiliselt õigustatud pidada Peterburi eestlaste „pealinnaks“. Vene etnograafide hinnangul on migratsioon Eestist Peterburisse kaheastmeline. Kõigepealt kinnitatakse kanda mõnes Peterburi mõjupiirkonnas asetsevas väiksemas linnas nagu Narva või Gattšina, kust siirdutakse juba edasi metropoli. Seda skeemi illustreerib muuhulgas kirjanik Oskar Lutsu elukäik: ta alustas apteekrina karjääri Tartus, siirdus see­järel Narva ning sealt edasi Peterburisse.

Oma 2004. aastal ilmunud raamatus „Lootuste linn Peterburi ja eesti haritlaskonna kujunemine kuni 1917. aastani“ on Pullat süstematiseerinud andmeid eestlaste arvukuse kohta impeeriumi pealinnas.⁵ XVIII sajandi lõpul võis Peterburis elada kuni 3500 eestlast. 1890. aastal oli Pullati hinnangul eestlaste arv linnas vähemalt 10 000. Sellele järgnes eestlaste arvukuse pidev ja kiire suurenemine. Tundub, et eestlaste hulk metropolis tipnes 1917. aastaga, kuigi meie kaasmaalaste täpset arvu pealinnas pole sel aastal võimalik kindlaks määrata. Pullat oletab, et eestlaste tegelik arv võis siis ulatuda kuni 60 000ni. Umbes sama palju elanikke on tänapäeval Narvas.

Juhnjova on oma põhjalikus töös „Peterburi elanikkonna rahvuslik ja etnosotsiaalne struktuur. XIX sajandi teine pool ning XX sajandi algus“ (1984) uurinud, millistes Peterburi linnaosades eestlased elasid.⁶ Esile tõuseb kaks piirkonda: Kolomna linnaosa ning Narva väravate ümbruskond, mille peatänav on Streikide (Стачек) prospekt. 1869. aastal elas neis linnaosades umbes kolmandik Peterburi eestlastest. Eestlaste koondumist sinna saab seletada kahe asjaoluga. Kolomnas asus Jaani kirik koos selle juurde kuuluva taristuga ning samuti tegutses seal eestikeelne õigeusu kirik. Narva väravate piirkond oli linnaosa, kuhu sattusid maad mööda linna jõudnud eestlased kõigepealt. Narva väravate kandis asetseb ka Putilovi (praegu Kirovi) tehas, mis oli eestlastele oluline tööandja. Tänapäeval teevad Tallinna–Peterburi bussid kohale jõudes esimese peatuse Avtovo metroojaama juures. Ekslik oleks metroojaama nime seostada autotehase või muu taolisega. „Avtovo“ on tegelikult mugandus soomekeelsest toponüümist „Auhtua“.⁷ Sotsiaalse staatuse edenedes liikusid eestlaste elupaigad rohkem kesklinna poole ning hiljem on suuremat eestlaste kontsentratsiooni võimalik täheldada Kaasani linnajaos, samuti Vassili saarel.

Enamik Peterburi eestlastest kuulus nn maksukohustuslike seisuste hulka. 1869. aastal moodustasid 42 protsenti eestlastest sõjaväelased, sealhulgas erusõjaväelased koos perekondadega. Talupoegadena määratles end 36 protsenti ning väikekodanikena, s.t käsitöölistena 21 protsenti. Sajandivahetusel elas umbes kaks kolmandikku eestlasi üksi. Mehi oli rohkem kui naisi, mis seostub meeste suurema liikuvusega. Kui tippintelligents välja arvata, siis leidis enamik eestlasi tööd väheprestiižsetel ametitel nagu käsitöölised, voorimehed, teenijad jms. Leidus ka prostituute, mille kajastust näeme vene multitalendi Juri Annenkovi raamatus „Повесть о пустяках“ ehk „Lugu pisiasjadest“.⁸ Madalast ühiskondlikust staatusest hoolimata oli Peterburis võimalik kiiremini jõukaks saada kui emamaal. Mitmed kaasmaalased pöördusid metropolis või selle lähistel teenitud rahaga tagasi kodumaale ning omandasid siin kinnistu. Nii toimis ka minu vanavanaisa.

Eestlaste ühiskondliku tegevuse kõige tähtsam keskus Peterburis on olnud Jaani kirik. Veel paarkümmend aastat tagasi kasutati kiriku hoonet laoruumina. Praeguseks on kirik Peterburi Jaani kogudusele tagastatud ning renoveeritud, seda suuresti tänu Aivar Mäe initsiatiivile. Kirikut kasutatakse ka kontserdisaalina. Hoone asub aadressil Dekabristide 54a, varasemalt Ofitserskaja 54. See asukoht on kontserdisaaliks erakordselt soodne, sest vahetus läheduses asub Maria teater oma kahe teatrisaali ja kontserdisaaliga ning konservatoorium. Jääb mulje, et kontserdipaigana on kirik nüüdseks Peterburi elanike teadvuses kinnistunud. On huvitav, et kiriku nime ei tõlgita igapäevases käibes vene keelde, vaid tähistatakse eestikeelse sõnapaariga: Jaani kirik.

Peterburi eesti luteri koguduse ajalugu on teiste seas uurinud kultuuriajaloolane Sergei Issakov. Eestikeelseid jumalateenistusi hakati linnas pidama 1787. aastal. Kogudus formeerus XIX sajandi kolmandal-neljandal aastakümnel, 1835. aastal kuulus kogudusse umbes 2000 liiget. Jaani kiriku hoone valmis 1860. aastal. Jaani koguduses on pikemat aega tegutsenud mitmed väljapaistvad eesti kultuuritegelased, sealhulgas pastorina Jakob Hurt (aastatel 1880–1901) ja Rudolf Kallas (1901–1913) ning organistina Mihkel Lüdig (1904–1918) ja Rudolf Tobias (1898–1904).

1862. aastal asutas kuulus vene pianist ja helilooja Anton Rubinstein Peterburi konservatooriumi. Eestlastele oli Peterburi konservatoorium kõige käe­pärasem võimalus kõrgem muusikaharidus saada. Umbes sajandivahetuse paiku oli eestlastest talupoegkond saavutanud sellise majandusliku jõukuse, et võimaldada oma lastele hariduse omandamist Peterburi konservatooriumis. Raimo Pullati andmetel on Peterburis muusikat õppinud või seal muusikuna tegutsenud ligi 80 eestlast, kellest enam kui neli viiendikku olid õppinud sealses konservatooriumis ning kellest suurem osa pöördus Eestisse tagasi. Igasuguse kahtluseta võib öelda, et professionaalse eesti muusikakultuuri juured asuvad Peterburi konservatooriumis. Mitu eesti päritolu muusikut valiti õpingute järel Peterburi konservatooriumi professoriks. Metsa­sarvemängijast professor Jaan Tammest sai pärast Eestisse tagasi pöördumist ning Tallinna konservatooriumi rajamist aastatel 1923–1933 selle direktor.

Eesti muusika- ja teatriakadeemias 2021. aastal kaitstud magistritöös on Anna-Sophia Sevagin vaadelnud Peterburi eesti seltside muusikategevust, tuginedes ajalehes Peterburi Teataja aastatel 1908–1914 ilmunud kuulutustele.⁹ Peterburi eesti kogukonna seltsidest, ühingutest ja organisatsioonidest on lähema vaatluse all Peterburi Eesti Hariduse Selts, Peterburi Eesti Karskusselts „Ustavus“, Peterburi Eesti Nooresoo Selts, Peterburi Eesti Naisühisus, Peterburi Eesti Üliõpilaste Selts ja Peterburi Jaani kirik. Neil aastatel kajastati Peterburi Teataja väljaannetes kokku 280 erinevat Peterburi eestlaste muusika­üritust. Peterburi Teataja kuulutusi ja kontserdikavu uurides moodustus nimekiri 30 muusikust, kes kõige sagedamini Peterburi eestlaste kontsertidel üles astusid või kelle muusikat kontserdikavadesse valiti. Kõige tihedamini esines kuulutustes Mihkel Lüdigi nimi, kes tegutses vaadeldava perioodi jooksul nii organisti, dirigendi, pianisti kui ka heliloojana. Peale Lüdigi esines koori­kavade kuulutustes sageli nii koorijuhi kui ka heliloojana Cyrillus Kreek. Ka Artur Lemba mängis Peterburi eestlaste muusikaelus olulist rolli ning ta kaasas Peterburi konservatooriumis õppinud eestlastest üliõpilased kohalikest eestlaste muusikaüritustest osa võtma üsna varakult. Lisagem, et Artur Lemba valiti Peterburi konservatooriumi professoriks 1915. aastal.

Näiteks tegutses Anton Kasemets Peterburi konservatooriumis õppides aktiivselt Peterburi Eesti Hariduse Seltsis, sealhulgas sama seltsi Liigovi haruseltsi segakooride dirigendina. Peterburi konservatooriumi eestlastest üliõpilaste esmane organisatsioon oli küll Peterburi Eesti Üliõpilaste Selts, ent nad võtsid aktiivselt osa ka teiste Peterburi eestlaste seltside tegevusest. Aktiivsematest muusikutest võib veel välja tuua August Künnapi, Liisi Jakobsoni ja Voldemar Jürissoni, kes astusid üles mitme seltsi kontserdi- ja peoõhtutel.

Kõige enam eestlaste kontserte ja peoõhtuid toimus Pavlova saalis, mis asub aadressil Rubinšteini 13 (endine Troitskaja 13). 1885. aastani tegutses selles hoones Peterburi kunstnike klubi ning pärast seda asusid seal mitmesugused ühiskondlikud organisatsioonid, nagu näiteks Peterburi kammermuusika ühing ning Peterburi muusika- ja etenduskunstide asjaarmastajate ühing. Pavlova saal sai oma nime 1885. aastal endise majaomaniku järgi ning tegutses aastatel 1900–1910 eelkõige teatri- ja kontserdisaalina. Sel ajal oli saalis 520 istekohta. Tänapäeval tegutseb hoones laste muusikateater.

Tallinnas asuva nüüdse Estonia klaveri­vabriku asutaja on Ernst Hiis, enne nimede eestistamist Ihse, kes alustas oma kutsetegevust XX sajandi algul Peterburis. Hiis on pärit Tartust. Tema karjääri jälgib oma valmivas väitekirjas Eesti muusika- ja teatriakadeemia magistrant Elisabeth Hõbesalu.¹⁰ Hiis asutas Peterburis oma klaveritöökoja 1903. aastal. Tal oli metropolis Eestist pärit eelkäijaid: nii omas seal juba varem klaverivabrikut siinsete juurtega Gustav Leppenberg. Näib, et Hiie tegevuse raskuspunkt asus esmalt klaverite häälestamisel ja remondil, ent ta hakkas juba Peterburis tegutsema ka klaverite ehitamisega. Hiis märgib oma mälestustes: „[M]a tegin isegi kuulsale lauljale Šaljapinile pianiino ja paljudele teistele ka. Ja Kirovi teater, praegune, ostis minu käest oma orkestri heaks mitu instrumenti, nii et instrumendid olid korralikud.“ Kirovi teater kandis siis ning kannab nüüd uuesti Maria teatri nime. Hiis näib olevat Peterburis elanud üsna jõukalt. Ta suutis toita kolmelapselist perekonda, omas Peterburi kesklinnas Kaasani tänavas kuuetoalist telefoniga korterit ning kolis oma elamise ja äritegevuse suviti Soome lahe äärsesse populaarsesse suvituskohta Kuokkalasse (praegu Repino). Hiis pöördus Eestisse tagasi 10. novembril 1918. Estonia klaverivabrik alustas tegevust 1950. aastal ning enamik selle toodangust eksporditakse tänapäeval Ameerika Ühendriikidesse.

Eestlaste kultuuriline ja poliitiline tegevus Peterburis sai raske hoobi pärast Eesti iseseisvumist ning Venemaal aset leidnud revolutsioonijärgset korra ja seaduslikkuse krahhi, mille tulemusel opteerus märkimisväärne osa Peterburi eestlastest ajaloolisele kodumaale. Peterburi kandis siis juba Petrogradi nime ning veel hiljem nimetati linn Leningradiks. Umbes 15 või veidi enama aasta jooksul pärast revolutsiooni on võimalik jälgida eestlaste ühiskondlikku tegevust ka nõukogude­aegses Leningradis, kuid see omandas järk-järgult politiseeritud iseloomu ning kippus vastanduma iseseisva Eesti vabariigi olemasolule ja arengule. Eestlaste rahvuslik kogukond linnas hävitati nn suure terrori käigus 1930. aastate teisel poolel. Suur osa eestlastest tapeti või vangistati rahvustunnuse alusel ning kõik eestlaste organisatsioonid suleti.

Siiski luban enesele selles kontekstis tsiteerida ajaloolast akadeemik Tõnu Tannbergi, kes oma 2012. aastal ilmunud retsensioonis Toomas Karjahärmi raamatule „Vene impeerium ja rahvuslus“ märgib: „[P]aljude sageli kirjanduses kasutusel mõistete nagu venestus, venestamine, mittevenelased jne tähendus on hoopis varjundirikkam, kui esmapilgul paistab.“¹¹ Oma osa rahvusliku eneseteadvuse kadumisel mängivad ka loomulikud assimilatsiooniprotsessid. Etnograafide arvamuse järgi ümberasujate kolmas põlvkond oma emakeelt enam ei kasuta. 1998. aastal tapetud vene dissident ja etnograaf Galina Starovoitova on oma 1987. aastal ilmunud raamatus „Etniline rühmitus tänapäeva nõukogude linnas“ võrrelnud eestlaste, armeenlaste ja tatarlaste rahvuslikku teadvust tolleaegses Leningradis ning tulnud järeldusele, et eestlaste puhul erinevalt armeenlastest ja tatarlastest on peamine rahvuslikult konsolideeriv tegur keel.¹² Tugevdan seda järeldust tsitaadiga õigusteadlase akadeemik Lauri Mälksoo 2000. aastal ilmunud artiklist. Mälksoo kirjutab: „Eesti keel on eestlaste identiteedi tähtsaim tugisammas. Eesti keele positsioonist ning kasutusalast sõltub eestluse tulevik.“¹³ Teiste sõnadega, kui kaob keel, kaob ka eesti rahvus.

Ettekanne on Teaduste Akadeemia ja Eesti Kultuuri Koja konverentsi „Inimene piiril eri teadusvaldkondade vaates“ kavas 19. XI.

1 Samuel P. Huntington, Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine. Tlk Mart Trummal. Tartu, Fontes 1999, 456 lk.

2 Надежда Садофьева, Эстонские переселенцы в Петербургской губернии пореформенного периода (хозяйственное освоение Ямбургского и Гдовского уездов). – Россия и Балтия. Остзейские губернии и Северо–Западный край в политике реформ Российской империи. 2–я половина ХVIII в.–ХХ в. Москва, Институт всеобщей истории РАН, 2004, lk 195–209.

3 Вадим И. Мусаев, Политическая история Ингерманляндии в конце ХIХ–ХХ веке. Санкт–Петербург, Нестор–История, 2004, lk 31.

4 Наталия В. Юхнёва, Петербург на рубеже ХIХ–ХХ веков: этнические проблемы мегаполиса. – Н.В. Юхнева. Статьи разных лет. Санкт–Петербург, Музей антропологии и этнографии им. Петра Великого (Кунсткамера) РАН, 2005, lk 69–89.

5 Raimo Pullat, Lootuste linn Peterburi ja eesti haritlaskonna kujunemine kuni 1917. aastani. Toim Ene Hanson, Raul Juursoo. Estopol 2004, 504 lk.

6 Наталия В. Юхнёва, Этнический состав и этносоциальная структура населения Петербурга, вторая половина XIX – нач. XX в. Стат. анализ. Л.: Наука, 1984, lk 223.

7 Вадим И. Мусаев, samas, lk 28.

8 Юрий Анненков (Борис Темирязев), Повесть о пустяках. Берлин, Петрополис, 1934.

9 Anna-Sophia Sevagin, Peterburi eesti seltside muusikategevus Peterburi Teataja kuulutuste põhjal (1908–1914). Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistritöö 2021.

10 Elisabeth Hõbesalu, Ernst Hiis – Estonia klaveri isa. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistritöö, pooleli.

11 Tõnu Tannberg, Rahvussuhted Vene impeeriumis. – Sirp 13. IX 2012.

12 Галина В. Старовойтова, Этническая группа в современном городе. Социологические очерки. Ленинград, Наука, 1987.

13 Lauri Mälksoo, Keel ja inimõigused: rahvusvahelise õiguse normide paistel. – Akadeemia 2000 nr 3, lk 451–475.