Ei saa me ilma Ellerita

Kuigi räägime Heino Ellerist kui ühest suurema mõjuga loojast oma muusika­kultuuris, on suur osa tema loomingust olnud viimase ajani kättesaadav vaid käsikirjadena.

ANITA MAASALU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kontsert „Jubilate. Heino Eller 135“ 5. III EMTA suures saalis. Sten Lass­mann (klaver), Valle-Rasmus Roots (tšello), Robert Traksmann (viiul), Triin Ruubel-Lilleberg (viiul) ja Sten Heinoja (klaver). Kavas Heino Elleri ja Johannes Bleive muusika.

„Inimesena vaikne ja tagasihoidlik, heliloojana looduselaulik, kes tugevalt on juurdunud oma maasse, pedagoogina range järjepidevusega loomingu teoreetilisi olemusi avav, aga igale juurdlejale oma tee õigusi jättes. Ja kõige selle pärast kõneleme me Elleri koolkonnast, mis on andnud väärtusliku panuse meie heliloomingusse. Väärtusliku ja omanäolise.“1 Nõnda on kirjutatud Raadiolehes Heino Elleri sajanda sünniaastapäeva puhul. On inimesi, kelle elutööd näib olevat peaaegu võimatu ülehinnata ning Eesti muusikaloos kvalifitseerub üheks niisuguseks Heino Eller. Loomingulisest vaatenurgast saame nimetada Ellerit eesti rahvusromantilise instrumentaalmuusika teenäitajaks ning pedagoogina pani ta aluse tervele koolkonnale: nende erinäoliste heliloojate ja interpreetideta on raske tänapäeval Eesti muusikalugu ette kujutada. Alustada võib kas või eesti sümfoonilise muusika isast Eduard Tubinast ning lõpetada Arvo Pärdiga, kelle nimi vajab vaevalt tänapäeval tutvustamist.

On paradoksaalne, et kuigi räägime Ellerist kui ühest suurema mõjuga loojast oma muusikakultuuris, on suur osa tema loomingust viimase ajani olnud kättesaadav vaid käsikirjadena. On kõigiti tänuväärne, et 2019. aastal loodud Heino Elleri Sihtasutus on võtnud oma südameasjaks helilooja ja tema koolkonna pärandi säilitamise, koordineerimise ning kättesaadavaks tegemise trüki­nootide, salvestiste, aga ka Elleri elu ja tegevust puudutavate materjalidena. Ka Heino Elleri 135. sünniaastapäevale pühendatud kontserdist 5. märtsil kujunes omamoodi loengkontsert: anti ülevaade sihtasutuse senisest tegevusest ja tulevikuplaanidest, saatjaks ajatud instrumentaalpalad silmapaistvate interpreetide ettekandes.

Piduliku kontserdi avas klaverimuusika. Solidaarsusžestina Ukrainale ja sealsele rahvale esitas Sten Lassmann kontserdi algul kõrvuti Heino Elleri „Kodumaise viisi“ ning ukraina helilooja Mõroslav Skorõki „Meloodia“ – kaks imeilusat teost, mis sobivad hästi määratlema rahvuslikkust ja rahvustunnet, mis on maailmas Venemaa alustatud sõja tõttu paratamatult niivõrd tähtis ja aktuaalne. Aja jooksul on just „Kodumaisest viisist“ kujunenud meie rahvuskultuuri sümbolteos ja mõneti isegi hümni analoog instrumentaalmuusikas.

Sten Lassmann on oma Elleri-tõlgendustes sidunud noorusliku värskuse traditsioonilise väärikusega, mis on rahvusklassika elusana hoidmisel väga oluline.

Veljo Poom

Lassmann jätkas kontserti kahe klaveripalaga, mis on Elleri mahuka klaveriloomingu hulgas tõenäoliselt kõige enam esitatud ja armastatud: „Kellad“ ning tokaata h-moll. Kui nimetada kedagi Eesti pianistidest praegu Elleri eksperdiks, siis on see just Sten Lassmann, kes sai hiljaaegu salvestatud kogu Elleri 206 ühikust koosneva ning üheksale plaadile mahtuva klaveriloomingu. Praeguse seisuga on ilmavalgust näinud kaheksa CDd ning viimane on tulekul veel sel aastal. Julgen öelda, et Lassmann on oma Elleri-tõlgendustes sidunud noorusliku värskuse traditsioonilise väärikusega, mis on rahvusklassika elusana hoidmisel väga oluline. Selle aasta sees on pianistil kavas eesti keeles välja anda ka oma Londoni kuninglikus muusikaakadeemias Elleri klaverimuusika teemal kaitstud doktoritöö, millest saab usutavasti noortele pianistidele ja eesti klaverimuusika huvilistele oluline õppematerjal.

Laupäevase kontserdiõhtu üheks erutavamaks oopuseks kujunes Elleri õpilase Johannes Bleive viiulisonaat, mille kandsid ette Robert Traksmann ja Sten Lassmann. 1948. aastal ehk suurte stalinlike repressioonide eelõhtul valminud teos oli siiani teadaolevalt ette kandmata. Erakordselt ilmeka ning ekspressionistliku värvinguga teose esi­ettekande järel jääb üle vaid loota, et värskelt uue noodigraafika saanud sonaat leiab ka edaspidi tee eesti viiuldajate repertuaari. Rääkimata siis veel Bleive ülejäänud loomingust, mis on suuresti ajalookihtide alla seisma jäänud. Muide, just Bleivet võib nimetada Elleri otseseks loominguliseks järel­tulijaks, kes pärast viimase Tartust lahkumist töötas üle 40 aasta Tartu kõrgema muusikakooli muusikateoreetiliste ainete õppejõuna.

Kontserdi teises pooles tulid ettekandele killud Elleri tšello- ja viiuliteostest. Komplekti miniatuure tšellole ja klaverile kandsid ette Valle-Rasmus Roots ja Sten Lassmann ning viiuliteostega jätkasid Triin Ruubel-Lilleberg ja Sten Heinoja. Siinkohal tasub mainida, et kontserdi kava oligi üles ehitatud miniatuurikobaratena, mistõttu ei oodatudki teoste vahel aplausi, vaid lasti publikul n-ö teosekogumi lõpuni süüvida vastava instrumendi kõlasse. Kuigi Eller on keelpillimuusikat kirjutanud palju vähem kui klaveriteoseid, pole need sisuliselt sugugi vähema kaaluga, sest endise viiuldajana oli Eller keelpillide hingeeluga hästi kursis. Eriliselt sügava mulje jätsid mulle kuulajana tema tšellopalad Sten Lassmanni ja Valle-Rasmus Rootsi esituses, sest Elleri rahvusromantiline helikeel näib eriti hästi klappivat just tšello sumeda ja magusmõrkja tämbriga.

Kõnealuse kontserdi ning veel mitme ürituse tõttu, millega tähistati tänavu Elleri 135. sünniaastapäeva, ei ole meil muusikarahvana sugugi põhjust häbi tunda – me oskame oma rahvusklassikut meeles pidada. Tahan uskuda, et Elleri 150. sünniaastapäeva tähistamisel näeb saalis võrdlemisi hõreda publiku asemel juba täis pingiridu ja Eller jõuab ka massideni. Kui veel 30 aasta eest oli Eller eestlastele niisama oluline nagu soomlastele Sibelius, siis miks ei võiks ta seda olla ka tänapäeval. Ühe võimaliku sammuna võiks Ellerit puudutava materjali teha veebis kättesaadavaks, nagu praegu on tehtud Veljo Tormise virtuaalkeskuse või ka Arvo Pärdi keskuse veebisaidil. Oleks ju kena kujutleda, et väliskülalised suunduvad Tallinnas Elleri büsti juurde niisama suure huviga nagu Helsingis külastatakse Sibeliuse parki ja monumenti. See kõik kõlab ehk praegu veel väga suurejooneliselt ja paatoslikult, kuid on tõsiasi, et kuni me ise oma kultuuripärandiga tööd ei tee, ei saa ka ülejäänud maailm seda tundma. Nende mõtete taustal on sobilik meenutada dirigent Olari Eltsi sõnu Elleri sihtasutuse loomise puhul ilmunud inter­vjuust: „Me ei võitle millegi vastu, me võitleme Elleri kultuse poolt!“2 Soovin sellel teekonnal vaid edu ja jõudu.

1 Heino Eller – 100. – Raadioleht 2. III 1987. https://dea.digar.ee/article/raadiolehteestiraadio/ 1987/03/02/13

2 Taavi Hark, Ellerlased, edasi! – Sirp 22. III 2019.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht