Ei või õnneta elada

Kas ei peaks segakooride liit tegema suuremat mahitustööd, et koorid märgiksid juba varakult veebruarikuu teise nädalavahetuse oma hooajaplaani?

MARGE-LY ROOKÄÄR

XXIV segakooride võistulaulmine „Tuljak“ 10. II Tartu Miina Härma gümnaasiumis.

Segakooride liidu võistulaulmine „Tuljak“ tõi Tartusse vaid näpuotsaga koore, kuid need, kes tulid, olid seda tublimad. Ega siis laulmata, s.t õnneta saa elada.

Konkursi ajaloos leidub aastaid, kus võistlejakoore on olnud üle 30, ka 20–25 koori ühel nädalavahetusel laulmas pole erand. Väiksemamahulisi võistulaulmisi leiab konkursi „Tuljak“ ajaloos mitu, kuid häbematult väike osalejate arv teeb kurvaks. Kas meil polegi praegu rohkem segakoore? Miks nad omakeskis kokku ei taha laulda? Kas ei peaks segakooride liit tegema suuremat mahitustööd, et koorid märgiksid juba varakult veebruari­kuu teise nädalavahetuse oma hooajaplaani?

Konkurss on alati ettearvamatu: kunagi ei tea, mis võib ette antud minutite jooksul laval juhtuda. Dirigendil on küll ideaalne visand, kuid asjaolude kokku­langemise tõttu võivad nii mõnedki suured mõtted jääda poolikuks või suisa teostamata. Lauljate ootamatu haigestumine, konkursi ajaplaanist mitte kinnipidamine, saali kostev kära koridoris või korduv mobiiltelefonihelin publikus – seda kõike esines ka „Tuljaku“ konkursil. Seega on konkurss vaid hetkeolukord, rivistus korraks vaid. Suurem mõjutegur koorile on konkursiks valmistumine, esinemisvormi ajastamine ja võime ennast kokku võtta.

Konkursi tarvis repertuaari valides tuleb mantrana esitada ikka samad küsimused: mida ja kellele esitada, kuidas teosed järjestada, mis on konkursil osalemise mõte ja millisele (loodetavasti kõrgemale) kunstilisele astmele konkursikavaga töötamine koori viib? Tarkadele dirigentidele on teada võimalus tuua võistulaulmisel karakterpalu kõrvutades välja koori kõige tugevamad küljed. Laulda konkursil pähe kulunud laulupeorepertuaari võib ühest küljest tunduda väga turvaline, kuid samal ajal alavääristab see kuulajat. Mis on ikkagi konkursil osalemise eesmärk? Raamitud aukiri ja ananass? Või loominguline teekond, mis on ühiselt läbitud ja viinud koos musitseerimise kaudu koori sammu lähemale järgmistele loomingulistele mäetippudele?

„Tuljaku“ võistulaulmisel oli kohustuslik üks Miina Härma lauludest ning omavahel võeti mõõtu viies kategoorias. Ainsana osales vaba kategooria konkursil TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia segakoor (dirigent Pille Kährik). Tudengite algatusel üle 30 aasta tagasi ellu kutsutud kooslus puhus lootuse lõkkele Ester Mägi „Siin mu rõõmumaa“ avaakordidega, kuid see kustus, kui meeskoor tõmbas teosele peale tühikäigu ja siis püütigi laulu kuidagi koos hoida. Selle kontrastiks demonstreerisid mehed Eric Whitacre teoses kandvat tooni, delikaatse klaverisaate (Aare Külama) toel moodustus voolavalt pehme „The Seal Lullaby“. Boris Kõrveri hiti „Kerjuse laul“ interpretatsiooniga ei ole ma üldse nõus, see kõlas nagu vanadekodu hümn. Viljandi koorilauljad ju kõik puha noored inimesed – esimesed armuokka torked südameski juba kinni kasvatatud. Miina Härma „Tuljaku“ teatraalne esitus oleks kindlasti olnud veel parem, kui muusikaline materjal oleks olnud esitatud laitmatult. Koor on siiski suure potentsiaali ja hea häälematerjaliga, pisut peaks sättima fookust teoste sisule.

Paremaks saab kindla peale ka ainus koolikooride kategoorias esinenud Tallinna Vaba Waldorfkooli segakoor (dirigent Ka Bo Chan). Nende auks olgu tunnistatud – nad musitseerisid. Miina Härma laul oli täitsa sümpaatne, suvise noortepeo üks armastatumaid teoseid (Peeter Konovalovi „Legendaarne“) kandis endas samuti mõnu muusikast. Ülo Vinteri „Laul Põhjamaast“ polnud ehk konkursile parim valik, kuna joonis alla koori eelmise teosega esitletud võimekuse, kuid kauni klaverisaatega (Õnne-Ann Roosvee) kõlas see südamliku vahepalana. Koori viimane teos (Mõkola Leontovõtši „Carol of the Bells“) jäi pisut suureks suutäieks. Ent eks peagi teoste raskusaste olema võimete piiri peal. Koolikoor on rohkem missiooniprojekt ja konkursile väljatulemise eest teen neile pika pai.

C-kategoorias osales neli koori. Segakoor Sakala (dirigendid Mihhail Gorjušin ja Kirill Gorjušin) on loodud alles 2023. aastal. Kava oli sätitud, Miina Härma laulud ajastutruult kõikide õhkamistega ja elamuslikult hakkas kõrva Nikolai Kedrovi „Meie Isa“ – väga hea diktsioon ja ümar vokaal. (Aktsendi järgi oletades) peamiselt mitte-eestlastest koosnev laulukoor eesti rahvuslikule heliloojale pühendatud konkursil on üks paremaid integratsiooniprojekte üldse – müts maha!

Segakoorist Hannijöggi (dirigendid Mariell Aren ja Heili Kivi) kandus mingi teistmoodi kõla, omamoodi kume ja pisut „taga“. Hannijöggi on aktiivselt tegutsenud kümmekond aastat, konkursile tuldi pretensioonika repertuaariga – kõik ülipopulaarsed teosed. Kohati see isegi õigustas end, kuid mida tuntum teos, seda kõrgemad on ootused ja seda kiiremini läheb igavaks. Kui Veljo Tormise „Röntüškä“ tekst jäi segaseks, siis Pärt Uusbergi „Mis on inimene?“ oli kenasti viimistletud. Miina Härma „Ei saa mitte vaiki olla“ tegi mind lausa tusaseks: halloo, see on armastuslaul! Miks nii raamis, miks nii akadeemiliselt? Siiski tublid lauljad, oma punktid annan koori sügavalt kandva vokaaliga bassirühmale.

Laulukoor Tarbatu loodi 1980. aastal rahvalaulukoorina missiooniga hoida regilaulu ja eesti folkloori. „Tuljaku“ võistulaulmine seekord väga kirkalt ei õnnestunud. Suur entusiastlik segakoor laulis mulle arusaamatus keeles kodumaiste heliloojate laule. Täitsa omamoodi kogemus, sest kuna tekstist õieti aru ei saanud ning vokaal oli kume ja pisut kähe, siis tundus, nagu oleks teises toas olnud raadio lahti: laulud kostsid peaaegu ühes kulgemises ja ühetaolises dünaamilises diapasoonis. See ei ole etteheide, vaid mure, sest eks neid pandeemiajärgseid haavalakkumisi ole kõikidel kooridel, mõnel rohkem, teisel vähem. Andke aega, saab kobedamaks.

Seevastu segakoor August07 laulab selges eesti keeles. Imetlusväärne! Tekstiga on tehtud tohutult tööd ja ometi mõjus see nii loomulikult, nii lahkemeeleliselt. Ka lavaolek ja laulmismaneer on sel kooril kodune ja glamuurita, selline aus oma asi. Lauljad kuulavad üksteist ja lasevad muusikast kanda. Ainukesed ettepanekud: Härma loo „Lauliku lapsepõli“ puhul tasuks mõelda palatalisatsioonile ja Eduard Oja „Kangakudumise laulu“ ajaks õlitage masinavärk ära, pange kiirust juurde ja läheb paika.

B-kategoorias tehti tegusid. Rae Kammerkoor (dirigent Ingrid Orumaa) esines väga stabiilselt, meesrühmad toonuses ja naisrühmad oma parimas lauljaeas. Silmanähtavalt järgmise laulupeo ootel lauljate esituses kõlas Ester Mägi „Siin mu rõõmumaa“ kõige partituurilähedasemalt, mida olen kuulnud. Härma „Pidu hakkab“ ajal tuleks suunurgad üles keerata – hääle värv läheb hoopis teistsuguseks, uskuge mind!

Saku segakoor Tuljak (dirigent Killu Rikker) esitles suurepärast solisti, pakkus suure koori kaunist kõla, aga kahjuks esitas palju kuuldud repertuaari. Lauldi ka konkursi nimilugu, mis oli oma krapsakuses igati veenev.

Kõrvad läksid kikki, kui lavale tuli kammerkoor Solare (dirigent Elo Üleoja) ja esitas nõudliku kava, alustades Rudolf Tobiase komplitseeritud teosega „Jeruusalemma tütred“ – fuuga, mõelge! Oi, mulle meeldis koori ühtlane kõla, väljapeetud esinemine, materjalist üleolek, keskendunud lauljad. Suur töö, priima!

Ja siis segakoor Jõelähtme (dirigendid Mait Männik ja Merike Toro) nagu taeva kingitus – millised karakterpalad, milline musitseerimine. Üks paarist koorist, kes laulis peaaegu kollektiivselt terve kava peast. Ääremärkusena: aldid vajavad sügavamaid värve ja kaks viimast laulu oleksin omavahel ära vahetanud, sest enne Gustav Ernesaksa laulu „Päike vajus pärnapuule“ ei jõudnud lauljad piisavalt ümber häälestuda ja tekkis tarbetu ärevus.

A-kategooria kahest osalejast ühe, Inta segakoori (dirigent Inta Roost) algusnumber Cyrillus Kreegi „Vihaga“ oli supermatemaatiliselt klaar. Sergei Rahmaninovi „Bogoroditse devo“ häda ja viletsus on aga eesti keele aktsendiga venekeelne tekst, ka ei peaks nii valjult palvet laulma. Ja kui veel saaks mõne oktavisti korraks laenata – unistada ju võib! Polnud paha esinemine: intonatsioonis möödalaskmisi küll oli, aga kellel neid ei olnud. Koori naisrühmade lauljad olid igati sätitud ja punaste huultega, aga meeslauljad peaksid meelde tuletama pintsaku kandmise reeglid.

Tartu Ülikooli kammerkoor oli mulle elamus. Demonstreeriti kolmes keeles laulmise oskust, koori vokaalkultuur ja kava ülesehitus paigutab nad ilmselgelt Euroopa kõrgkoolide juures tegutsevate kooride uhkesse ritta. Mängleva kergusega esitatud vokaalne akrobaatika laskis hingata vaid ühtepidi, et hetkegi esitatavast mitte maha magada.

Kuigi pärast kaklust rusikatega ei vehita – eriti veel Euroopa kultuuripealinnas –, jään žürii punktitabeli asjus eriarvamusele. Näib, et kohati ei kuulnud ma seda, mida nemad, ja seepärast panin endale märkmikku kirja meeldetuletuse minna kõrvaarsti juurde.

---

XXIV segakooride võistulaulmise „Tuljak“ tulemused (võistlejaid hindas žürii koosseisus Vaike Uibopuu, Ardo Ran Varres ja Triin Ella)

Avatud kategooria 

Eripreemia osalemise eest – TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia segakoor, dirigent Pille Kährik

Koolikooride D-kategooria

Eripreemia osalemise eest – Tallinna Vaba Waldorfkooli segakoor, dirigent Ka Bo Chan

C-kategooria

I koht – segakoor Hannijöggi, dirigendid Mariell Aren ja Heili Kivi

II koht – segakoor August07, dirigendid Urve Uusberg ja Ele Andok

III koht – segakoor Sakala, dirigendid Mihhail Gorjušin ja Kirill Gorjušin

B-kategooria

I koht – Saku segakoor „Tuljak“, dirigent Killu Rikker

II koht – segakoor Jõelähtme, dirigendid Mait Männik ja Merike Toro

III koht – Rae Kammerkoor, dirigent Ingrid Orumaa

A-kategooria 

I koht – Tartu Ülikooli kammerkoor, dirigent Triin Koch

II koht – Inta segakoor, dirigent Inta Roost

Eripreemiad 

B-kategooria parim kohustusliku laulu esitaja – segakoor Jõelähtme

A-kategooria parim kohustusliku laulu esitaja – Tartu Ülikooli kammerkoor

Parim „Tuljak“ – segakoor Sakala

Parim dirigent – Killu Rikker

Solisti preemia – Liina Inno Saku segakoorist „Tuljak“