Eilne maailm ja tänapäev

Eufoorilisi aplause kohtas sel kuul palju ning seda isegi kaduvväikese kuulajaskonnaga üritustel, kus olid kohal vaid südameasjaarmastajad.

AURORA RUUS

Muusikapäeval kõlanud grandioosne Beethoveni „Missa solemnis“ – teos, mida autor pidas oma suurimaks tööks ning mille partituuri tiitellehele on ta kirjutanud „Mis südamest tulnud – las minna see jälle südamesse!“ – oli enam kui sümboolne oktoobrikuu avalöök. Lehelangemiskuu täitus peale vihmapiiskade ja kuupaiste kauni ning mitme­külgse muusikaga nii eilsest maailmast kui ka tänapäevast.

Tagasi algusse

Mõnevõrra kulunud, ent sellegipoolest mõjus tagasi algusse mineku kujund ei ole kindlasti muusika puhul kohatu, sest ka helikunst leiab sageli tee algusse. See algus on lapsepõlv ja esimene kokkupuude muusikaga, milleni jõudis vene juurtega Belgia pianist Deniss Kožuhhin kontserdiga „Tagasi lapsepõlve“, kus kandis muu hulgas ette Robert Schumanni „Lastestseenid“ ja Pjotr Tšaikovski „Lastealbumi“ op. 39. Kožuhhini ettekanne oli kirglik, lummav ja tehniliselt täiuslik, ent samal ajal ka mitmekülgne – nagu lastejutt, kus on unejuttu lugevate vanemate meeleheaks olemas täiskasvanulikum alltekst.

Tunduvalt nostalgilisemate lapsepõlvemälestustega kostitas kuulajaid aga „Entel-tenteli“ suur sünnipäevakontsert, kus esitati aegumatuid lastelaule uues kuues ning kaunilt arranžeerituna. Samal ajal nii nooremat kui ka vanemat generatsiooni kõnetavaid laule kandsid ette Eesti Raadio Laste Laulustuudio koorid, VHK keelpilliorkester ja saate­ansambel Kadri Hundi, Kaie Tanneri ja Rasmus Puuri juhatusel. Kontserdi sujuvale kulgemisele aitas kaasa lapsesõbralikult läbi mõeldud kontseptsioon, milles oli eriti tänuväärne roll kontserdi juhi Toomas Trossi vaimukatel ning publikut kaasa haaravatel vahepaladel. Kuna olen ise nii Tšaikovski kui ka „Entel-tenteli“ saatel üles kasvanud, tegid mõlemad kontserdid meele härdaks ja tuletasid meelde, et vahel on tõesti vaja minna tagasi algusse, et aduda paremini praegust aega ja muusikat.

Esimesed esinemised ja ettekanded

Uue alguse tegi ka Estonia lavalaudadel üles astunud Eesti Löökpillikvartett oma debüütkontserdiga „Löögi ilu“, kus kanti esimest korda ette spetsiaalselt sellele koosseisule kirjutatud Pärt Uusbergi teos „Sina“. Pühaliku hõnguga uudisteos, mis mõjus muu kontserdil kõlanu keskel rahuoaasina, on avar ning õhuküllane. Uusbergile omaselt suudab ta isegi esialgu robustsete ja rasketena näivatest löökpillidest välja võluda midagi maagilist ja habrast. Hõbeniidiga tervikuks kokku õmmeldud muusikalised fraasid iseloomustasid sõna „Sina“ mitmetähenduslikkust nii selle sakraalses kui ka igapäevasemas mõttes ning demonstreerisid löögi ilu.

Ka Tallinna muusikakeskkooli 60. aastapäeva tähistaval kontserdil ette kantud Tõnu Kõrvitsa trompetikontsert ütleb vähesega palju ja veel enamgi. Indrek Vau soleerimisel kõlanud kontsert on küll klassikalise vormiga, ent seob harmoonilisse kooslusse fanfaarilikud hüüded ja mahedad milesdavislikud suitsuse džässibaari meloodiamotiivid. Vau meisterlik ja poeetiliselt hingestatud ettekanne ning Kõrvitsa peenetundeline ja oskuslik orkestratsioon toimisid koos kaunilt ning kütkestavalt. Nagu kirjutab ka Ardo Ran Varres, on selline lähenemisviis justkui omaette seisukohavõtt, milles helilooja on puhta tooni (clean tone) ja hõrgu orkestratsiooni kaudu otsinud väljapääsu praegusest terve mõistuse kriisi kogevast maailmast.1

Eesti Kontserdi 80 aasta juubeligala kavas oli muu hulgas I osa Artur Lemba esimesest sümfooniast, mis kanti ette ka Estonia kontserdisaali avamisel 1913. aastal ning mida pole seni teadaolevalt enam Eestis esitatud. Teose esitas Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Risto Joosti juhatusel.

Gunnar Laak / Eesti Kontsert

Nii Uusbergi kui ka Kõrvitsa näitel paistab, et eesti heliloojad on tõesti tulvil inspiratsiooni ja teotahet – proovigem põhjendada seda kas või Stefan Zweigi sõnadega: „Alati tunneb kunstnik end kõige paremini ja kõige innustatumalt seal, kus teda hinnatakse ja hinnatakse isegi üle. Ikka saavutab kunst oma kõrgseisu seal, kus ta muutub terve rahva eluküsimuseks.“2 Usun, et kuigi selles, kas eesti muusikakultuuri hoidmine on meie eluküsimus, ei saa lõpuni kindel olla, võib siiski endale aru anda, kas tegemist on moe- või südameasjaga või, nagu on öeldud laulupeo kohta, kas tegu on lauljate või rahva peoga.3 Kuigi nii mõndagi kontserti väisatakse rohkem harjumusest kui veendumusest4, on märkimisväärne, et peaaegu iga žanr on leidnud endale küll kohati võrdlemisi väikese, ent siiski üsnagi kindla austajas- ja kuulajaskonna. Pole ime, et tänapäeva maailmas otsitakse lohutust just muusikast, mis pakub oma eripalgelisuses nii tröösti kui ka vaimutoitu, rääkimata elamustest ja meelelahutuslikust funktsioonist.

Üks suurema kuulajaskonnaga žanre oli oktoobrikuus niivõrd-kuivõrd üllataval kombel džäss, mille rubriigist väärib mainimist kontserdisari „Jazz akadeemias“. Kontserdil „Sümbioos“ kõlasid arranžeeringud Raul Söödi, Raivo Tafenau, Ain Agana, Maian Kärmase ja Aleksander Paali loomingust akadeemia sümfoniettorkestri, džässmuusika eriala solistide ja rütmigrupi esituses. Kaunid seaded, võluvad solistid ja võimekad orkestrandid andsid tunnistust muusikaerialade sümbioosist ja ühtlasi mitme­külgsusest selle kõige paremal kujul. Džässi populaarsust ning muusikute sümbiootilist koostoimet ilmestasid ka järjekordses kontserdisarjas „ECM live“ üles astunud prantsuse nüüdisaja džässimaastiku tähtsad tegelased: Louis Sclavis (klarnet), Dominique Pifarély (viiul) ja Vincent Courtois (tšello). Triot, kes kandis ette palasid plaadifirma ECM avaldatud debüüt­albumilt „Asian Fields Variations“, iseloomustavad fenomenaalne sünergia, teineteise sõnatu mõistmine ning sügav lugupidamine esitatava muusika ja kaasmuusikute vastu. Tõeliselt peensusteni lihvitud detailid, väljapeetud virtuoossus, traagilis-melanhoolsed soolod ja prantslaslik kirg andsid kordumatu muusikalise elamuse, mida kinnitas ka Tallinna raekotta kogunenud ootamatult suur hulk publikut.

Kontserdisarjade hulgast tuleb veel välja tuua potentsiaalikas ning intrigeeriv Mart Soo ja Taavi Kerikmäe kureeritud „Improtest“, mille hooaja avas duo Post Horn. Raul Kelleri ja Hello Upani elektroakustiline vabaimprovisatsiooni viljelev duo kasutab omapäraseid mängu­võtteid ning on suuteline tõestama, et kõigel on hääl ja kõigest tuleb hääl. Kapriisne, ent ühtekoonduv ning pidevas kulgemises kulmineeruv improvisatsioon pakkus komponeeritud muusikale parimat võimalikku vaheldust ning oli seega tõesti kirgastav kogemus. Sama kehtib ka „Improtesti“ alaprogrammi „Seemned“ kohta, kus saavad võimaluse end laiemale auditooriumile tutvustada noorema põlvkonna improviseerijad.

Kreedo

Oktoobrikuu ehk isegi kõige prestiižsema kontserdi, Eesti Kontserdi 80 aasta juubeligala kavas olid tõesti parimatest parimad palad. Aegumatu kullafondi kandsid ette Eesti Riiklik Sümfoonia­orkester, Eesti Rahvusmeeskoor, Hortus Musicus ja solistid, kelle kõigi tehnilise meisterlikkuse kiitmine on siinkohal iseenesestmõistetavuse tõttu ehk ülearune. Vaheldusrikka kava avas I osa Artur Lemba esimesest sümfooniast, mis kanti ette ka Estonia kontserdisaali avamisel 1913. aastal ning mida pole seni teadaolevalt enam Eestis esitatud. Kontserdi teises pooles kõlanud spetsiaalselt Eesti Kontserdi juubeliks seatud muusikaline kollaaž „Collage EK 80“ (lood valis Toomas Velmet ja pani kokku Tõnis Kõrvits) oli suurepärane läbilõige eesti muusikaloost ning kaunis hommage sellistele legendaarsetele heliloojatele nagu Heino Eller, Eduard Tubin, Eugen Kapp, Jaan Rääts ja Eino Tamberg. Väga põhjalikult läbi mõeldud kontseptsioon meenutas kuulajaile, kui rikkalik ja kaunis on eesti muusika, ning kinnitas taas meie muusikakultuuri juurte tugevust, unustamata seejuures ka visasid edasi pürgivaid võrseid.

Samuti eesti muusikavaramusse kuuluvat Arvo Pärdi muusikat esitas Vox Clamantis konverentsi „Arvo Pärt – tekstid ja kontekstid“ raames antud kontserdil. Konverentsi kunstilise jätkuna iseloomustas kava just nimelt keskkonda, millest Pärdi tintinnabulimuusika on sirgunud, ning kontekstile kohaselt esitatigi see missa vormis. Missa ordinaariumi rollis Pärdi „Missa syllabica“ oli ümbritsetud missa proopriumi kuuluvatest gregooriuse lauludest ja teistest Pärdi teostest, mille kaudu oli kontserdi­kava pühendatud neitsi Maarjale.

Muusikat täis oktoobrikuu lõppes aga äärmiselt sobivalt rahvusooperi Estonia hingedepäevakontserdiga, kus kõlasid Wolfgang Amadeus Mozarti orkestriteos „Vabamüürlik leinamuusika“ c-moll K 477, Richard Wagneri sümfooniline poeem „Siegfriedi idüll“ WWV 103, Franz Schuberti „Ave Maria“ ja Cyrillus Kreegi „Musica sacra“. Neist viimane, Kreegi kõige tuntum orkestri­süit, mille aluseks võttis ta oma kuus piiblitekstidele loodud segakooriteost, oli tõesti aukartust äratavalt pühalik kreedo. Selle viimane osa, mis põhineb koorilaulul „Õnnis on inimene“, justkui õnnistas sisse algava harda hingedeaja ning lõpetas nukralt mõtliku, ent inspiratsiooni ja indu täis tundeküllase oktoobri.

Ütlemata hea meel on tõdeda, et erinevalt paljudest teistest praegu aktuaalsetest ja poleemilistest teemadest tuleb eestlaste vankumatu üksmeel välja, kui tulitavate peopesade ja ovatsioonide saatel aplodeeritakse ning suurimas vaimustuses lisalugu palutakse. Eufoorilisi aplause kohtas sel kuul palju ning seda isegi kaduvväikese kuulajaskonnaga üritustel, kus olid kohal vaid südameasjaarmastajad. Tahame või mitte, aga muusika peegeldab maailmakorraldust: muusika on praeguse keskkonna ja ühiskonna peegel. See peegeldus väljendub aga nii meie ajal kirjutatud teostes kui ka valikus, mis tehakse, kui otsustatakse varem loodud heliloomingut esitada. Seepärast koosnebki meie tänapäev suuresti olnud aegadest. Ent vaid olnut meenutades õnnistame tänapäeva ja ülistame muusika ajastuülesust.

1 Ardo Ran Varres, Raske õppustel, kerge lahingus. – Sirp 29. X 2021.

2 Stefan Zweig, Eilne maailm. Eesti Raamat, 1988, lk 22.

3 Anete Sammler, Laulupidu – lauljate või rahva pidu? – Sirp 28. VI 2019.

4 Stefan Zweig, samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht